Friday, September 10, 2021

Mis värvi on (elu ja) armastus?


21.08.2021 vaatasin lavastust "Põrgupõhja uus Wanapagan"

Teist korda. 

Lasin end kaasa kiskuda...





 









Mõtlesin korduvalt, et kas on üldse mõtet sellest veelkord kirjutada. Mis meeles, on nagunii meeles ja mis liiva jooksnud, tühja sellestki. Pealegi on kõik möödas, lavastus mängitud, kes nägi, see nägi. Kuni siis jälle see pastapliiatsiga varustatud diletant minus võitu sai. Seega, seltsimehed unetud, alustame algusest! 

Mul oli hea võimalus näha lavastust kahe erineva serva pealt, esimene kord istusin 23. kohal ning nägin enda ees lahti rulluvat draamat Põrgupõhjal ning teine kord 1. kohal ja olin silm silma vastas Kaval Antsu häärberiga. Tõele au andes tunnistan, et esimene variant oli huvitavam, pingelisem, rikkalikum. Ja nii see pidigi olema! Jürka ja tema pere lugu on kogu loo nii selge epitsenter, et see paneb maa kõikuma ja kisub puruks selle, mille arvasid kindel olevat.


Ago Andersoni Jürka on nii ehe. EHE. Ja mida aeg edasi, seda rohkem saab mulle selgeks, et ka teatrikunstis on vähem rohkem. Eriti kui näitlejale on antud nii võimas tegelane kanda nagu seda on vanapagan. Andersoni Jürka on oma lihts(ameels)uses, oma selguses ja kindlameelsuses aukartust äratav tegelane. 


Omamoodi pinevuse toob lavale duo Rämmeldid - vanapagana eit Kadri Rämmeld ning patumõtetest pulbitsev sulane Meelis Rämmeld. Eit oma sitkuses ja kogu kehalises plastikas on ääretult paeluv. Sulase kohta ütles minu tütar, et nii lödi meest pole ta küll kunagi näinud. See peen nõtkus, millega Meelis Rämmeld sulase rolli rikastab, on tõesti eripreemiat väärt.


Teine kord vaadates meeldis mulle ja jäi meelde Sten Karpovi kirikuõpetaja, kes kohaliku lepitajana korduvalt ja korduvalt keerdusid ning sõlmi silub. Mulle tõesti meeldis. Enamjaolt mängitakse kirikuõpetaja klouniks ja see on mulle nagu punane rätik härjale. Karpovi lähenemine oli paraja pieteeditundega.



Tambet Selingi Kaval Ants ei üllata (ja siinkohal pole tegemist etteheitega, sest muus üllatab lavastus korduvalt ning korduvalt.) Midagi tuttavat ja kaasaegset on selles Antsus. Tänapäeval oleks ta  tihe külaline Eesti Ekspressi ja Äripäeva veergudel, kus kord saab kiita oma novaatorluse eest ning siis jälle kõvasti pahandada, sest on oma häärberi kaitsevööndisse munsterdanud või maksudest märkamatult mööda hiilinud. Ta on selline "kes teeb, see jõuab" mees. Ja sellisena ongi teda hea mäletada. Isegi siis, kui näib, et Ants on vaid ausalt (mängitud) paheline kaabakas. Teine vaatus on moel või teisel rikkam - on võrgus sipleva kärbse lõpule lähenevat suminat, on tagasivaates mängimist, on nukrustki, kui edu riismed pudenevad pihust. On lõppu kuulutavat pahaendelisust. 

Mõned tundlikumad hetked, kui Antsu barjäärid langevad ja vaataja näeb kaugemale. Haavatavus, kas pole see mitte julguse noorim vend? Kihiline valu, kui Ants on just kaotanud oma poja. Jah, me ei peaks nutma oma poegade pärast. Pigem siis juba isade pärast. Ükskõik kui valus seegi pole. Haavatavus on julguse noorim poeg.


Sander Rebase noor Ants on täitsa tip-top poiss. Võimas kaklusstseen, kus Rebane lohiseb mööda põrandat... paha on öelda, et see mulle meeldis, aga see oli õnnestunud lavatöö. Kunagi tundus mulle Rebase hääl liiga kõva, liiga raevukas. Ühe sõnaga liiga kõri(sev)hääl nagu kolmeaastasel kommipoes, kes kõigile arusaadavalt pulgakommi nõuab (tavaliselt vanemad küll ignoreerivad seda väikest soovi). Siingi saab öelda, et vähem on rohkem, et tasast kuulan ma meelsamini, et saab öelda vaikselt või vaiksemalt ja olla seejuures mõjusam kui kunagi varem. 



Suurte tunnete eest hoolitseb kelmikas Juula - Triin Lepik - , kes sihikindlalt ja julgelt Jürkast "oma" teeb. Võib nii ollagi, et Triin Lepiku suur roll sundis mind veelkord kirjutamist ette võtma. Teisel korral nähtuna tõmbas see mu täiesti endasse. Juulat näeb päris noorest tüdrukust kuni täiskasvanud laste emani, kes lõpuks haigusesse sureb. Selles on see "midagi", mida teatris nii väga kohata tahad ja siis kaasa võtta, et mäletada. 

Mulle läks südamesse tema emaks olemise lugu. Laste sünd... jah, see oli nii selgelt ja julgelt, kahtlemata! julgelt vaatajateni mängitud. Mina, kes ma sain emaks rohkem kui kakskümmend aastat tagasi, tundsin seda vaadates, et õiget närvi oli tabatud. Ei ole võimalik sündimise imet liiga suureks mõelda või mängida. Siin jääb päriselu alati sammukese ette, kandes salapära ja suuri tundeid. Ometi on võimalik see kunstis nii julgelt ellu äratada. Nagu seegi, mis tähendab teismelist kasvatada, järjest emana tahaplaanile jääda. Kaotada. Mulle läks see kõik nii selgelt korda, et esil hoitud huumor vajus kuidagi teisejärguliseks. 

Minu silmale oli Triin Lepiku sügavusi kombanud roll sedavõrd paeluv, et jäin kohe mõtlema, millal või kus siis Lepikut veel näha saab. Selget vastust sellele ma ei saanudki. Miks?

Kas tõesti on meie teatri lavalauad nii pehkinud, et ei kanna seda suurust välja? Nonsenss. Kas tõesti on teater sedavõrd päriselule jalgu jäänud ja klammerdub ikka veel neisse klišeedesse, mis teevad väiksest väikse ja suurest suure? No sense.

Ma tõesti tahaks sellele vastust kuulda.

Siinkohal oleks ilus lõpetada. Sest vastust ei ole. Ometi tahaks veel sõnu kulutada... Raisata ja pillata!

Kahtlemata on lavastuses omal kohal huumor ja nagu ma kord juba ütlesin, siis saab vaataja ka arvestatava elamuse, kui keskendub vaid pealispinnale, välisele ehmatusele. Samuti on võimalik vaadata Bernt Notke "Surmatantsu". Jäi meelde?  Ainult välisele keskendudes. Vaatad. Ei mõtle.

Paheliselt meeldejäävana ja samas lapsikult naljakana mõjub Antsu ja Jürka pissimise stseen, kus juga suunatakse otse publiku poole kasutades paraja mahutavusega meditsiinis tuttavat kummipritsi (puhtalt apteegikaup). Kahe mehe pisike pingutus poleks ehk kõneväärne, kui mitte Jürka ei tegutseks nagu tuletõrjuja ning Ants nagu uroloogi tagasikutsutud patsient. Teater!

Olles nüüd ehk kõigest (mis südamel) selgelt ja kindlalt kõnelenud ei saa ma kuidagi mööda vaadata etendusele kutsuvast plakatist, mis hüppas ekraanile varakevadest saadik, ning jäi silma kõigil mu Pärnu külaskäikudel. Tseremoonitsemata ütlen, et siinkohal laseb plakatikunst kõrge kaarega häbenemata kogu laengu kehakultusest trimmis ühiskonnale. Oli see nüüd epohhi loov? Märgiline ent siiski.


************ 


Juba mitu päeva ma mõtlen, mis värvi on armastus?

Et kord on see puravikpruun, siis jälle mürkkollane.

Vahel punetab maasikana, siis on kui sinine järv.

Mis värvi on armastus? Minu siidrätiku värvi, Sinu triiksärgi värvi... 

Lühinägelikule omaselt silmi kissitades kui vaatad... kui vaatad, siis näed, mis värvi on armastus...









 

  




No comments:

Post a Comment