Wednesday, June 30, 2021

Õndsad on need... ehk Põrgupõhja uus Wanapagan.

 27.06.2021 Fortumi Katlamaja, Pärnu

A.H.Tammsaare "Põrgupõhja uus Wanapagan"

Dramatiseerija Ott Kilusk, lavastaja Kaili Viidas.

Olen midagi sellist varemgi öelnud ja julgen siinkohal korrata, et lihtsam on arhitektuurist tantsida kui teatrist kirjutada. Aga ikkagi tahaks. Kogu oma diletantlikkuses.

Pühapäevane teatriskäik oli ennemini üllatuslik kui pikalt planeeritud, seda enam, et mina olen planeerinud "Põrgupõhja..." vaatamise 21. augustil. Seekord olin pigem asendusliige ja kohatäide. Aga mis sellest. 














Pilt peagi kaduvast arhitektuurist, millest võiks tantsida küll hommikuni...

Selle foto keskel ongi see müstiline katlamaja, kus tants ümber katla tunde kesta võib.


Lavastus on muidugi taotluslikult intrigeeriv. See astub jälgi jättes oma tanksaabastega läbi publiku ja korraldab korraliku mürgli. Kultuurinäljas publik aga sööb peo pealt ning nokib ära kõik pudenenud ivad.  

Et endagi nälga hingelise õndsuse järele kuidagi kustutada, lugesin ahnelt Tammsaare algupärase teose enne etendust läbi, jäädes ikka korduvalt mõtlema, et milline oli see Eesti, kuhu kirjanikuhärra selle loo kirjutas. Ei mul ega kellelgi teisel pole võimalik end sellesse asetada, sest me oleme SIIN ja mitte SEAL. Seetõttu ei oska me ka hinnata selle raamatu tegelikku sõnumit ning jääme tõlgendama (enda jaoks) juba tõlgendatud sõnu. Aga ehk ongi selles kogu süütu mängu mõte? 

Tänapäeva kõike uut ihalevas ja tüdimuse märk ilmutavas maailmas otsitakse aiva uusi võimalusi ning moodsalt öeldes ka väljakutseid. Endla lavastus ei tee grammigi allahindlust ning lajatab publiku mahajäetud katlamajja. Juba ainuüksi RUUM, kus mängitakse, on esteetiliselt nii õudne ja kole, et vajab pehmendavaid asjaolusid, mida ei paista kuskilt. Tõele au andes asetub tükk Tammsaaret valitud paika laitmatult ning taban end korduvalt mõttelt, et PÄRIS teatris ei avaneks sellised põrguväravad ning publik tiirutaks näitlejate fotodega palistatud koridorides oma lakk-kingadega ning ei tunneks viimse päeva lähedust sedavõrd ehedalt. 

Ma mõtlesin korduvalt, kellele (ja miks) selline lavastus on tehtud. Peaasjalikult jõudsin järeldusele, et Endla hindab oma publikut ning harib (vaata kui mitmetähenduslik on viimane sõna!) oma  publikut armastuse ja hoolivusega. See ei ole lihtne vaatamine, kuigi ka vaid välisele keskendudes võib saada täiesti arvestatava elamuse. Ma mõtlen, et ma ei ole iial näinud laval nii palju surmahukku ning puusärke, kohatine õud mõjub publikule nagu ühishauda maetud saada. Samas seda kiht kihilt lahti harutades võib jääda pihku õrn ja helge Ilmalind. Viimane on tegelane, keda Tammsaare välja ei mõelnud ning kelle loomisloo saavad jutustada uudse näidendi autorid. Ilmalind tuleb ja puhub peale võibolla puhub isegi päris ära kogu valu ning heitumise. 

Saali (ja ma tegelikult ikkagi ei taha seda ruumi saaliks nimetada, kuigi mu piletil oli just sedasi kirjas) astudes avastasin end tammumas hakkepuidul, pruunil ja ebakindlal. Oma esimese rea koha leidnud, jäin silmitsema publiku saabumist hämarasse ruumi. Ja oi, kui paljudele see vetruv kõnd raskusi valmistas! See polnud "catwalk" teatri edevusest läbi imbunud vaipadel.

Kuigi hakkepuit etendas kogu loos oma tagasihoidlikku rolli ennastsalgavalt, lastes end tõsta ja loopida, siis saatis ta õhku paisatuna kogu tükki, segunedes niiske läppunud õhuga ja tungides ikka jälle visalt vaatajate ninadesse.  

Nagu hiigelsuurtest pärani avatud ustest jälgida võis, avanesid mõned loetud minutid enne etendust taevaväravad ning kosutav vihm langes pahinal katlamajale. Jah, ilus päev oli algusest peale pilvi veeretanud ning ükskord pidid need ju alla sadama. Keset kõige värskendavamat vihma hakkas otse laest nirisema vett ja alles siis, kui taganesid pilved Fortumi katlamaja kohalt, jäi nirisemisest alles vaid vaevukuuldav tilkumine. 

Kogu selle sürreaalse mürgli keskele asetatuna jäin mõtlema, et ehk see ongi suvepealinna päikese kätte peesitama tulnud no99? Brutaalne, arrogantne... Natuke ühte ja natuke teist.

Omamoodi üllatas mind ka etenduse pikkus. Koos vaheajaga 3 tundi ja 35 minutit. Kohe kindlasti ei soovita sellele, kelle kõige tundlikum närv on istmikunärv! Mina, kes ma päriselt armastan teatrit, võiksin muidugi istuda tunnikese veel ilma, et sellest suuremat numbrit teeksin, aga kõik sellest kindlasti ei vaimustu. Igal juhul on "Põrgupõhja..." linnateatrilik maratonetendus, mida osa kultuurisõpru teadlikult väldib. Ja nagu ütles minu kaaslane, siis oli lavastusel justkui Final Cut tegemata jäänud. Nagu me teame, siis filmide lõpus saab vahel näha stseene, mis filmi ei jõudnudki ning ausalt - need on tavaliselt parim osa. Seega - juba järgmine kord ootan neljatunnist pühendumist!

Teater vallutas sedapuhku lisaks katlamajale ka omal moel selle ümbruse. Kavamüük ning improviseeritud kohvik olid tänaval ning (ei saa jätta mainimata!) teisaldatavad kempsud katlamaja kõrval. Kõik see kokku oli ühtaegu askeetlik ning suviselt vaba(meelne).

Selle etenduse omamoodi pärl oli minu jaoks väikest Riiat kehastanud Agata Apostol. (Mõelda vaid, milline nimi mängimaks sellises lavastuses!) See mängu sulandumine ning selgelt sillerdav hääl! Oh, ometi üks helge noot!

Nii nagu ma mainisin, siis ühe korra vaatan ma seda lavastust veel augustis. Ja võib täiesti vabalt juhtuda, et mõtisklen veelkord tasakesi siin Põrgupõhjast. Ja Jürkast. Õndsaks saamisest. Ja Antsust. Viimane läheb küll sirge seljaga katlasse. Asja eest. 

*** 

***

***

Jäin mõtlema, et kui ka aegade lõpus on kogu Euroopa pisikese rullis palvevaibaga kaenla all, kinnitus minus selle lavastusega usk, et ka siis on meil veel kuskil mõni jumalast hüljatud kole-maja, mille pisut läppunud ruumi täidame paganama hea kunstiga, mida vaid meie ise mõistame ning mille õndsaks saades ikka jälle omaks tunnistame. Aamen selle peale.       





No comments:

Post a Comment