Friday, September 17, 2021

Kultuurisügist alga!

 Kultuurisügise tormituul puhub lehed puult ja sõnad suult. Vähemalt nii ma loodan, et kord see algab ja teeb mu oma vapruse ning vahedusega taas relvituks.

Alustame elust ja armastusest Endlas. Juba homme. Koos (äreva ootuse märke ilmutava) emaga.

Olen (ainuüksi ridade vahelt loetava) lavastuse pileteid kinkinud oma sõpradele. Tagasiside ei peaks mind küll julgustama seda vaatama, aga siiski... ma annan sellele võimaluse. Seda enam, et tegu on homme eelviimase etendusega. Mõelge vaid! Veel kord ja ei kunagi enam! Ei vääri siis vaatamist, või?

Teatri koduleht lubab, et näeme Saara Nüganeni Irmat ning sedagi kuidas Märt Avandi Evald Hermaküla mängib... Või polnud seal siiski päris niimoodi kirjas? Võin ka loomulikult eksida, sest eksimine on inimlik ja vahel tahaks nii paganama inimlik ollagi, et kohe eksin rõõmuga.

Eelarvamus on üks kole loom, kes elab inimese peas. Sealt teda välja ajada... Eksortsism ka ei aita.

Arusaadavalt olen mina kasvanud jah, loomulikult A.H.Tammsaare raamatuga "Elu ja armastus", mis minu kodus oli õrnroosas maitsekas riideköites, ning veel tuhat korda enam samaainelise telelavastusega "Rudolf ja Irma". See viimane on siiani piltides meeles. Ja uskuge, see on võimas mälestus. Evald Hermaküla mängis nähtavaks Rudolfi elegantse ükskõiksuse ning puudutas oma arrogantse armuheitlusega nii, et mingit tänapäeval ette ja taha nämmutatud kooliprogrammis figureerivat seksuaalkasvatust küll enam vaja ei olnud. Kõik oli selge niigi. Mees on mees ja naine... naine on ilus ime.






Minu tagasihoidlikes meenutustes on veel mõned seigad Evald Hermakülaga. Enam kui 30 aastat tagasi kui praeguse Tallinna linnavalitsuse hoone esimesel korrusel oli Rae restoran ja selle vastas jalakäijate tunneli kõrval kohas, kuhu kümmekond aastat hiljem ehitati Tallinna Panga maja, millest hiljem kujunes segastes finantsvetes Ühispank, oli jäätisemüügilett. Mina olin seal koolivaheajal müüja. Ja Evald Hermaküla käis sageli vahvlijäätist ostmas, kusjuures nii, et ühe jäätise sõi ta ära tunnelibarjäärile toetudes, ostis siis veel teise jäätise ning alles siis tegi minekut. Selline jäätisesõber oli. Müügil olid veel ka rabarberikoogid ja väsinud välimusega võileivad, aga jäätis oli ikka tõeline tegija. 

Aga seniks elu ja armastust!

 














Friday, September 10, 2021

Mis värvi on (elu ja) armastus?


21.08.2021 vaatasin lavastust "Põrgupõhja uus Wanapagan"

Teist korda. 

Lasin end kaasa kiskuda...





 









Mõtlesin korduvalt, et kas on üldse mõtet sellest veelkord kirjutada. Mis meeles, on nagunii meeles ja mis liiva jooksnud, tühja sellestki. Pealegi on kõik möödas, lavastus mängitud, kes nägi, see nägi. Kuni siis jälle see pastapliiatsiga varustatud diletant minus võitu sai. Seega, seltsimehed unetud, alustame algusest! 

Mul oli hea võimalus näha lavastust kahe erineva serva pealt, esimene kord istusin 23. kohal ning nägin enda ees lahti rulluvat draamat Põrgupõhjal ning teine kord 1. kohal ja olin silm silma vastas Kaval Antsu häärberiga. Tõele au andes tunnistan, et esimene variant oli huvitavam, pingelisem, rikkalikum. Ja nii see pidigi olema! Jürka ja tema pere lugu on kogu loo nii selge epitsenter, et see paneb maa kõikuma ja kisub puruks selle, mille arvasid kindel olevat.


Ago Andersoni Jürka on nii ehe. EHE. Ja mida aeg edasi, seda rohkem saab mulle selgeks, et ka teatrikunstis on vähem rohkem. Eriti kui näitlejale on antud nii võimas tegelane kanda nagu seda on vanapagan. Andersoni Jürka on oma lihts(ameels)uses, oma selguses ja kindlameelsuses aukartust äratav tegelane. 


Omamoodi pinevuse toob lavale duo Rämmeldid - vanapagana eit Kadri Rämmeld ning patumõtetest pulbitsev sulane Meelis Rämmeld. Eit oma sitkuses ja kogu kehalises plastikas on ääretult paeluv. Sulase kohta ütles minu tütar, et nii lödi meest pole ta küll kunagi näinud. See peen nõtkus, millega Meelis Rämmeld sulase rolli rikastab, on tõesti eripreemiat väärt.


Teine kord vaadates meeldis mulle ja jäi meelde Sten Karpovi kirikuõpetaja, kes kohaliku lepitajana korduvalt ja korduvalt keerdusid ning sõlmi silub. Mulle tõesti meeldis. Enamjaolt mängitakse kirikuõpetaja klouniks ja see on mulle nagu punane rätik härjale. Karpovi lähenemine oli paraja pieteeditundega.



Tambet Selingi Kaval Ants ei üllata (ja siinkohal pole tegemist etteheitega, sest muus üllatab lavastus korduvalt ning korduvalt.) Midagi tuttavat ja kaasaegset on selles Antsus. Tänapäeval oleks ta  tihe külaline Eesti Ekspressi ja Äripäeva veergudel, kus kord saab kiita oma novaatorluse eest ning siis jälle kõvasti pahandada, sest on oma häärberi kaitsevööndisse munsterdanud või maksudest märkamatult mööda hiilinud. Ta on selline "kes teeb, see jõuab" mees. Ja sellisena ongi teda hea mäletada. Isegi siis, kui näib, et Ants on vaid ausalt (mängitud) paheline kaabakas. Teine vaatus on moel või teisel rikkam - on võrgus sipleva kärbse lõpule lähenevat suminat, on tagasivaates mängimist, on nukrustki, kui edu riismed pudenevad pihust. On lõppu kuulutavat pahaendelisust. 

Mõned tundlikumad hetked, kui Antsu barjäärid langevad ja vaataja näeb kaugemale. Haavatavus, kas pole see mitte julguse noorim vend? Kihiline valu, kui Ants on just kaotanud oma poja. Jah, me ei peaks nutma oma poegade pärast. Pigem siis juba isade pärast. Ükskõik kui valus seegi pole. Haavatavus on julguse noorim poeg.


Sander Rebase noor Ants on täitsa tip-top poiss. Võimas kaklusstseen, kus Rebane lohiseb mööda põrandat... paha on öelda, et see mulle meeldis, aga see oli õnnestunud lavatöö. Kunagi tundus mulle Rebase hääl liiga kõva, liiga raevukas. Ühe sõnaga liiga kõri(sev)hääl nagu kolmeaastasel kommipoes, kes kõigile arusaadavalt pulgakommi nõuab (tavaliselt vanemad küll ignoreerivad seda väikest soovi). Siingi saab öelda, et vähem on rohkem, et tasast kuulan ma meelsamini, et saab öelda vaikselt või vaiksemalt ja olla seejuures mõjusam kui kunagi varem. 



Suurte tunnete eest hoolitseb kelmikas Juula - Triin Lepik - , kes sihikindlalt ja julgelt Jürkast "oma" teeb. Võib nii ollagi, et Triin Lepiku suur roll sundis mind veelkord kirjutamist ette võtma. Teisel korral nähtuna tõmbas see mu täiesti endasse. Juulat näeb päris noorest tüdrukust kuni täiskasvanud laste emani, kes lõpuks haigusesse sureb. Selles on see "midagi", mida teatris nii väga kohata tahad ja siis kaasa võtta, et mäletada. 

Mulle läks südamesse tema emaks olemise lugu. Laste sünd... jah, see oli nii selgelt ja julgelt, kahtlemata! julgelt vaatajateni mängitud. Mina, kes ma sain emaks rohkem kui kakskümmend aastat tagasi, tundsin seda vaadates, et õiget närvi oli tabatud. Ei ole võimalik sündimise imet liiga suureks mõelda või mängida. Siin jääb päriselu alati sammukese ette, kandes salapära ja suuri tundeid. Ometi on võimalik see kunstis nii julgelt ellu äratada. Nagu seegi, mis tähendab teismelist kasvatada, järjest emana tahaplaanile jääda. Kaotada. Mulle läks see kõik nii selgelt korda, et esil hoitud huumor vajus kuidagi teisejärguliseks. 

Minu silmale oli Triin Lepiku sügavusi kombanud roll sedavõrd paeluv, et jäin kohe mõtlema, millal või kus siis Lepikut veel näha saab. Selget vastust sellele ma ei saanudki. Miks?

Kas tõesti on meie teatri lavalauad nii pehkinud, et ei kanna seda suurust välja? Nonsenss. Kas tõesti on teater sedavõrd päriselule jalgu jäänud ja klammerdub ikka veel neisse klišeedesse, mis teevad väiksest väikse ja suurest suure? No sense.

Ma tõesti tahaks sellele vastust kuulda.

Siinkohal oleks ilus lõpetada. Sest vastust ei ole. Ometi tahaks veel sõnu kulutada... Raisata ja pillata!

Kahtlemata on lavastuses omal kohal huumor ja nagu ma kord juba ütlesin, siis saab vaataja ka arvestatava elamuse, kui keskendub vaid pealispinnale, välisele ehmatusele. Samuti on võimalik vaadata Bernt Notke "Surmatantsu". Jäi meelde?  Ainult välisele keskendudes. Vaatad. Ei mõtle.

Paheliselt meeldejäävana ja samas lapsikult naljakana mõjub Antsu ja Jürka pissimise stseen, kus juga suunatakse otse publiku poole kasutades paraja mahutavusega meditsiinis tuttavat kummipritsi (puhtalt apteegikaup). Kahe mehe pisike pingutus poleks ehk kõneväärne, kui mitte Jürka ei tegutseks nagu tuletõrjuja ning Ants nagu uroloogi tagasikutsutud patsient. Teater!

Olles nüüd ehk kõigest (mis südamel) selgelt ja kindlalt kõnelenud ei saa ma kuidagi mööda vaadata etendusele kutsuvast plakatist, mis hüppas ekraanile varakevadest saadik, ning jäi silma kõigil mu Pärnu külaskäikudel. Tseremoonitsemata ütlen, et siinkohal laseb plakatikunst kõrge kaarega häbenemata kogu laengu kehakultusest trimmis ühiskonnale. Oli see nüüd epohhi loov? Märgiline ent siiski.


************ 


Juba mitu päeva ma mõtlen, mis värvi on armastus?

Et kord on see puravikpruun, siis jälle mürkkollane.

Vahel punetab maasikana, siis on kui sinine järv.

Mis värvi on armastus? Minu siidrätiku värvi, Sinu triiksärgi värvi... 

Lühinägelikule omaselt silmi kissitades kui vaatad... kui vaatad, siis näed, mis värvi on armastus...









 

  




Wednesday, June 30, 2021

Õndsad on need... ehk Põrgupõhja uus Wanapagan.

 27.06.2021 Fortumi Katlamaja, Pärnu

A.H.Tammsaare "Põrgupõhja uus Wanapagan"

Dramatiseerija Ott Kilusk, lavastaja Kaili Viidas.

Olen midagi sellist varemgi öelnud ja julgen siinkohal korrata, et lihtsam on arhitektuurist tantsida kui teatrist kirjutada. Aga ikkagi tahaks. Kogu oma diletantlikkuses.

Pühapäevane teatriskäik oli ennemini üllatuslik kui pikalt planeeritud, seda enam, et mina olen planeerinud "Põrgupõhja..." vaatamise 21. augustil. Seekord olin pigem asendusliige ja kohatäide. Aga mis sellest. 














Pilt peagi kaduvast arhitektuurist, millest võiks tantsida küll hommikuni...

Selle foto keskel ongi see müstiline katlamaja, kus tants ümber katla tunde kesta võib.


Lavastus on muidugi taotluslikult intrigeeriv. See astub jälgi jättes oma tanksaabastega läbi publiku ja korraldab korraliku mürgli. Kultuurinäljas publik aga sööb peo pealt ning nokib ära kõik pudenenud ivad.  

Et endagi nälga hingelise õndsuse järele kuidagi kustutada, lugesin ahnelt Tammsaare algupärase teose enne etendust läbi, jäädes ikka korduvalt mõtlema, et milline oli see Eesti, kuhu kirjanikuhärra selle loo kirjutas. Ei mul ega kellelgi teisel pole võimalik end sellesse asetada, sest me oleme SIIN ja mitte SEAL. Seetõttu ei oska me ka hinnata selle raamatu tegelikku sõnumit ning jääme tõlgendama (enda jaoks) juba tõlgendatud sõnu. Aga ehk ongi selles kogu süütu mängu mõte? 

Tänapäeva kõike uut ihalevas ja tüdimuse märk ilmutavas maailmas otsitakse aiva uusi võimalusi ning moodsalt öeldes ka väljakutseid. Endla lavastus ei tee grammigi allahindlust ning lajatab publiku mahajäetud katlamajja. Juba ainuüksi RUUM, kus mängitakse, on esteetiliselt nii õudne ja kole, et vajab pehmendavaid asjaolusid, mida ei paista kuskilt. Tõele au andes asetub tükk Tammsaaret valitud paika laitmatult ning taban end korduvalt mõttelt, et PÄRIS teatris ei avaneks sellised põrguväravad ning publik tiirutaks näitlejate fotodega palistatud koridorides oma lakk-kingadega ning ei tunneks viimse päeva lähedust sedavõrd ehedalt. 

Ma mõtlesin korduvalt, kellele (ja miks) selline lavastus on tehtud. Peaasjalikult jõudsin järeldusele, et Endla hindab oma publikut ning harib (vaata kui mitmetähenduslik on viimane sõna!) oma  publikut armastuse ja hoolivusega. See ei ole lihtne vaatamine, kuigi ka vaid välisele keskendudes võib saada täiesti arvestatava elamuse. Ma mõtlen, et ma ei ole iial näinud laval nii palju surmahukku ning puusärke, kohatine õud mõjub publikule nagu ühishauda maetud saada. Samas seda kiht kihilt lahti harutades võib jääda pihku õrn ja helge Ilmalind. Viimane on tegelane, keda Tammsaare välja ei mõelnud ning kelle loomisloo saavad jutustada uudse näidendi autorid. Ilmalind tuleb ja puhub peale võibolla puhub isegi päris ära kogu valu ning heitumise. 

Saali (ja ma tegelikult ikkagi ei taha seda ruumi saaliks nimetada, kuigi mu piletil oli just sedasi kirjas) astudes avastasin end tammumas hakkepuidul, pruunil ja ebakindlal. Oma esimese rea koha leidnud, jäin silmitsema publiku saabumist hämarasse ruumi. Ja oi, kui paljudele see vetruv kõnd raskusi valmistas! See polnud "catwalk" teatri edevusest läbi imbunud vaipadel.

Kuigi hakkepuit etendas kogu loos oma tagasihoidlikku rolli ennastsalgavalt, lastes end tõsta ja loopida, siis saatis ta õhku paisatuna kogu tükki, segunedes niiske läppunud õhuga ja tungides ikka jälle visalt vaatajate ninadesse.  

Nagu hiigelsuurtest pärani avatud ustest jälgida võis, avanesid mõned loetud minutid enne etendust taevaväravad ning kosutav vihm langes pahinal katlamajale. Jah, ilus päev oli algusest peale pilvi veeretanud ning ükskord pidid need ju alla sadama. Keset kõige värskendavamat vihma hakkas otse laest nirisema vett ja alles siis, kui taganesid pilved Fortumi katlamaja kohalt, jäi nirisemisest alles vaid vaevukuuldav tilkumine. 

Kogu selle sürreaalse mürgli keskele asetatuna jäin mõtlema, et ehk see ongi suvepealinna päikese kätte peesitama tulnud no99? Brutaalne, arrogantne... Natuke ühte ja natuke teist.

Omamoodi üllatas mind ka etenduse pikkus. Koos vaheajaga 3 tundi ja 35 minutit. Kohe kindlasti ei soovita sellele, kelle kõige tundlikum närv on istmikunärv! Mina, kes ma päriselt armastan teatrit, võiksin muidugi istuda tunnikese veel ilma, et sellest suuremat numbrit teeksin, aga kõik sellest kindlasti ei vaimustu. Igal juhul on "Põrgupõhja..." linnateatrilik maratonetendus, mida osa kultuurisõpru teadlikult väldib. Ja nagu ütles minu kaaslane, siis oli lavastusel justkui Final Cut tegemata jäänud. Nagu me teame, siis filmide lõpus saab vahel näha stseene, mis filmi ei jõudnudki ning ausalt - need on tavaliselt parim osa. Seega - juba järgmine kord ootan neljatunnist pühendumist!

Teater vallutas sedapuhku lisaks katlamajale ka omal moel selle ümbruse. Kavamüük ning improviseeritud kohvik olid tänaval ning (ei saa jätta mainimata!) teisaldatavad kempsud katlamaja kõrval. Kõik see kokku oli ühtaegu askeetlik ning suviselt vaba(meelne).

Selle etenduse omamoodi pärl oli minu jaoks väikest Riiat kehastanud Agata Apostol. (Mõelda vaid, milline nimi mängimaks sellises lavastuses!) See mängu sulandumine ning selgelt sillerdav hääl! Oh, ometi üks helge noot!

Nii nagu ma mainisin, siis ühe korra vaatan ma seda lavastust veel augustis. Ja võib täiesti vabalt juhtuda, et mõtisklen veelkord tasakesi siin Põrgupõhjast. Ja Jürkast. Õndsaks saamisest. Ja Antsust. Viimane läheb küll sirge seljaga katlasse. Asja eest. 

*** 

***

***

Jäin mõtlema, et kui ka aegade lõpus on kogu Euroopa pisikese rullis palvevaibaga kaenla all, kinnitus minus selle lavastusega usk, et ka siis on meil veel kuskil mõni jumalast hüljatud kole-maja, mille pisut läppunud ruumi täidame paganama hea kunstiga, mida vaid meie ise mõistame ning mille õndsaks saades ikka jälle omaks tunnistame. Aamen selle peale.       





Friday, June 25, 2021

Suur suvi.

 Mida kõike siis vahepeal pole juhtunud!

Suur suvi lõi leitsakuga esiti jalad alt. Peale toibumist näis kõik jällegi üsna... talutav, ma ütleks.

Kõik kasvab meeletu kiirusega (kaasaarvatud umbrohi, millega ma sõbruneda pole suutnud). Aga on ka seda, mis kahaneb ja kängub otse mu silme all.

Teatrisse sain. Lühidalt öeldes oli õnn otsatu.

28.05.2021 kihutasin rongiga tuhatnelja Tartu poole. Uskumatu kui kaua ma olin seda oodanud. Ikka sõidan ju autoga, ikka... nii on see palju aastaid olnud. Aga nüüd siis istusin rongis ja vaatasin kuidas tuttavad kohad aina mööda libisevad : Lagedi, Aruküla, Raasiku, Aegviidu, Nelijärve... Nii nagu elu ise on mööda tuisanud jättes sügavad jäljed.












Tartu  on minu teine armastus. Selline aus ja omakasupüüdmatu nagu esimene kunagi olla ei saa. Mulle meeldib selle linna petlik noorus, kerge õhustik, laiad tänavad ning kõrgete puudega pargid...

Ja siis teater. Karlova teater. 

Vana väga meeldiva hingusega maja. Väärikas oma puudustes. Selline oskab olla ainult väga vana hing. Tagasihoidlikud tingimused, julge etteaste. Ja tänulik publik.

”Baskerville’ide koer”.

Seda lugu teavad ju kõik. Nõukogude film mängis selle meile kuulsaks ja kättesaadavaks. Kannatlikumad lugesid raamatu veel magustoiduks pealegi.

Lavastus mõjus oma askeetlikkuses enneolematult haaravalt. Mulle meeldis see hoog ja tulisus, millega lugu järk-järgult temperatuuri kogus. Mulle meeldis, kuidas väike ruum suureks mängiti, kuidas iga sammujagu maad suures mängus tähenduse sai.

Kniks, kraaps ja sügav kummardus läheb sel korral dr Watsonile, kelles peitis end Veikko Täär. See oli hästi komponeeritud, võrratult publikuni mängitud. See oleks võinud olla omaette stand-up. Midagi sellist ma tegelikult ei oodanud.

Samas Henry Baskerville, keda kehastas Ott Kartau, jäi natuke liiga lärmakaks poisslapseks. Üldiselt on nii, et kui väike mees karjub, siis on see naeruväärne; kui suur mees karjub, siis on see lihtsalt ebameeldiv. Aga kogu oma roll kontrollimatult kõvahäälselt ette kanda? See devalveerib inimhääle peene võimekuse. Samas on Kartau just see suur mees, kes ainult oma kohalolekuga võiks publikut paeluda ning kulisse liigutada (juhul kui viimast peaks vaja olema). Estonian Voices!

Kuigi siin läks nüüd norimiseks, oli kogu üldplaan väga võluv ning Kartau mängitud meelekaotus ning hüpnoos olid sisukad. Helitaust toetamas. 

Vaheajal, kui õues jalutasin ja seda enneolematut ilu enda ümber haarata püüdsin, kuulsin kuidas üks ehk kümneaastane poiss nuttis, sest tal oli tõesti väga hirmus. Ehk see iseloomustab loo tõsidust ning haaravust.

Jah, see koera lõrin, mis kulminatsioonis publiku selja tagant tuleb ja tuleb aina lähemale... Mul on olnud kaks rottweilerit... Ma tean, mida see tähendab.

Aga ükskord saab iga etendus läbi. Seda ma juba tean. Ja siis kuigi olin ma tulnud rongiga, võtsin auto ja sõitsin läbi Eestimaa kevadöö. Kas tead Sa midagi, mis on veel ilusam?

***

Ja nüüd juba järgmisel hingamispäeval saan ma näha, kas Jürka saab õndsaks... 

No ja vaevalt, et Ants taeva saab... Aamen selle peale.







Thursday, June 17, 2021

Kiisu läks kõndima, müts oli peas...

 Lastelaul. Kuskilt unustuste hõlmast kerkib see ikka mu ette. See oli vast esimene lugu, mida õppisin klaveril mängima. Ja nii ma seda mängisin. Tüdimuseta. Kuni see muutus mantraks või palveks, mis väljendab iga lapse kustumatut janu lemmiklooma järele.

"Kiisu läks kõndima, müts oli peas,
Naljakas näis teiste kiisude seas,
Nurr-nurr, nurr-nurr, kiisude seas."

Autor P. Üllaste

05.06.2020 lisandus minu kirjusse perre Ragnar. Tuli minu hoiukodusse Kasside Turvakodu MTÜ hoole alt. Raske neerupuudulikkus andis põhjust arvata, et turvakodu ülerahvastatud kassitoas pole tal võimalik oma elu viimaseid aegu rahulikult ning täiemahulist ravi saades elada.
Sellest ajast alates oleme olnud koos. Nüüd juba rohkem kui aasta. Vaatamata raskele diagnoosile.

Alguses käisime arsti juures paari kuu tagant, siis iga kuu ja nüüd iga nädal süstimas. Kuni lõpuni välja. 

Need on värsked fotod ja nagu piltidelt näha, naudib vanahärra iga hetke.

Ragnari intelligents on minu jaoks täiesti uskumatu, tema kohanemis- ja õppimisvõime, tema rahu ja sügav stoilisus, millega saavad mitu korda päevas ära võetud ravimid ning tehtud muud protseduurid. Ta võttis kiiresti omaks uue kodu ja uued sõbrad, kelle hulka on ka minul au kuuluda.

Õhtuti jutustab härra poistele elust ja maailmast ja asjadest, mida iga kass teadma peaks.












Aga ühest asjast tahan veel kirjutada. Turvakodust tuli ta nimega Ragnar ning see esineb kõigis tema ametlikes dokumentides. Minu juures sai temast aga õige varsti Uno. Lihtsalt tema "nurru" tämber on niivõrd bossanovalikult rahustav, et teist võimalust ei olnudki. Ja siis me laulsime koos - 

"Heaks muutub siis kõik, kui sul päev rahuldust tõi,
ning tööst väsinud laud sulgeda võid.
Kui soe hubane leek, õhtu veelgi kaunimaks teeb,
siis päev, väsitav päev kaugeks jääb, veel vaevu-vaevu meeles mõlgub.
Ning su mõte rändab kaugel siit, sind su soovide sinimaale kaasa viib,
nii olla võib see, kui põleb leek..." Uno Loobi võrratu laul.












Olen siiralt õnnelik, et minu elus on nendel loomakestel kindel ja turvaline koht. 





Thursday, May 27, 2021

Tuulearmuke.






"Tuulearmuke." Missugune nimi! Mäletan seda, milliseid tundeid selle Betti Alveri romaani lugemine aastate eest minus tekitas. Nüüd leidis aset taaskohtumine. Õnnelik veel pealekauba.



Ühel täiesti argisel päeval ulatas üks proua lilled. Tulbid. Metsikud tulbid, ütlen mina nende kohta. Nende sibulaid ei müüda kollektsionääride peentes jututubades, nendega ei uhkustata oma umbrohust puhtaks kitkutud kultuurpeenraid demonstreerides. Need lilled ongi... metsikud. Kasvavad, kuhu kord on sattunud. Olgu siis või aastakümnete eest.
Aga need lilled on erilisemadki kui mistahes tõutunnistusega õrnad õied.
Nendel lilledel on oma LUGU. Selle proua, kes need lilled oma tagasihoidlikust aiast korjas, ema oli kord Betti Alveri klassiõde. Siis kui ta polnud veel kirjanduse suurkuju, Eesti oma ja armastatud. Tema kord tõi tulbisibulaid ja mitte vähe. See juhtus väga ammu, aga selle loo jäljed elavad tänaseni oma ilusat ja uhket kirjandusest puhkenud õnnelikku elu.
Ela Sinagi, Tuulearmuke.

***

Ma ei hüpanud just õnnest lakke, kui teatrid lukust lahti keerati. Mõne asjaga on nii, et sa tunned, et see kõik juhtus LIIGA hilja. 
Sellest hoolimata viib rong mu homme Tartusse Karlova teatrisse, "Baskerville´ide koer" ootab meenutama raamatust loetut.
Ja "Oh, Jonny" külalisetendus on järgmine hoop kultuurilisele tühjusele...
Ma ikka oskan veel naerda?



 




Thursday, May 6, 2021

Kollaste tulpide aeg.


Mul on töö juures vaarikavärvi sein. Selle seina ääres on valge kapp. Ja kapi peal on lilled.

Alati.













Vahel on tunne, et pilt räägibki rohkem kui kasvõi tuhat sõna.

Oma piltidega (peamiselt kudumisest) kolisin Instagrami. Puhtalt edevusest, loomulikult.

https://www.instagram.com/arnikais/

Jällenägemiseni.