Thursday, November 19, 2020

Viimane õitseja.

 05.11.2020

Rakvere teatris

Selma Lagerlöf

"Charlotte Lövensköld"

Viimane õitseja. Kuldne ja kordumatu. Õnnelik õis. Keset novembrit. Kes võinuks uskuda?

Olla uhke ja ilus ja siiski nii hell, et lausa õrn ning õhetav. Keset kõike seda, mis kurvaks teeb, mis vajutab maadligi ja elada ei lase, on siiski üks oaas, toetuspunkt. Vahepeatus ruttajale, seisatus kiirustajale, mõttekoht tormakale, armuand armetule. Kõike ja rohkemgi veel keset tormi ja rahutut meelt. Kõigutab, kangutab, aga lahti ei saa. Paigale jääd. Nii see jääb.


Lavastus oli igati Selma Lagerlöfˇi vääriline. Ei mingit ülepingutatud veiderdamist. Lihtne, selge ja muinasjutuline - oma kergesti mõistetava struktuuri ning tegelastega. Õpetlik erinevate maailmade kokkupõrge ilma liigsete kõrvalsuundadeta mängitakse puust ja punaseks. Muud ma ei oodanudki.
Kostüümid saavad kõvasti kiita ning väärivad kõlavat aplausi, seevastu lavakujunduse minimalism riivab ka minu paljunäinud silmi ning jätab hinge mõne kõlava nimega teraapiat vajava sügava haava. (Pisitilluke liialdus on siinkohal täiesti välja teenitud.)

Juba päevi kummitab mind Joe Cockeri laul. Jätan selle siia...

"N'oubliez jamais.
I heard my father say
Every generation has its way
A need to disobey..."

Ole hoitud. Ära põe. Kõigest ei peagi üle saama. Mõndagi kannad kaasas ja see teeb targemaks, võib juhtuda, et ka paremaks.
Tunda... see pole ju ometi häbiasi. Tunda kaasa.
Tunda ja mitte kahetseda. Julgeda, jagada ja mitte kunagi heituda.
Ole hoitud ja armastatud.

Hoian ja armastan.
Ja ei unusta.










 


No comments:

Post a Comment