Monday, August 13, 2018

"DREAMWORKS " - it didn't work out ehk Vihmari viski.

4. august 2018
DreamWorks
Autor Ivan Võrõpajev
Endla suures saalis
Lavastaja Ingomar Vihmar

Vahetult enne etendust vaatasin uudishimust tiivustatuna Piletimaailma kodulehelt, palju vabu kohti saalis on. Vastus rabas ja kiskus kuninga lõplikult alasti - 364 vaba kohta! Kiire arvutus näitas, et pileteid oli müüdud 209. Kas kõik olid ka kohal? Vaevata oleks võinud ju ülegi lugeda...

Lavastus algab mõneti paljulubavalt. David (Sten Karpov) vestleb (oma kujutelmas) surnud abikaasa Meryliga (Carita Vaikjärv). Selles on midagi sooja ja sümpaatset, viiteid ees ootavale hinges urgitsemisele...
Ometi läheb kõik teisiti.
Davidit tuuakse lohutama Elizabeth (Jekaterina Novosjolova), kelle kramplik ujedus saadab teda lõpuni välja, ent siiski laseb aimata hetketi lausa tšehhovlikku värskust. Imeilus Novosjolova kannab lavastuses ühe lõike järgi valminud erineva mustriga kleite... ja kahjuks on nii kogu mänguga - värvid ja lilled võivad ju vahetuda, kuid lõige jääb samaks, vorm ei muutu, kramp ei lõdvene. Jekaterina Novosjolova mängu toomine ei too venekeelset algmaterjali kriipsu võrragi publikule lähemale, ei toimu põimumist ega kultuurilist lähenemist. Igavuse peletamiseks loen vahelduseks venekeelseid subtiitreid ja kuulan teksti, tunnen ennast nagu "kuula ja korda järgi" audiomaterjale sirvides.
Korduvalt rõhutatakse läbi lavastuse, et Davidi naine enne surma ise valis Elizabethi välja oma meest lohutama, et Elizabeth on kõige õigem inimene selle "töö" jaoks. Mind väga häiris lavastuse sõnakasutus, kas oli siis tegemist eriti halva tõlkega või oli tõlgitud väga täpselt...
Davidi ja Elizabethi kohtumisele järgneb pikaks venitatud läbu, kus ühele klišeele järgneb uus ja hullem. Soovimata peatuda kõigil karakteritel, toon siiski mõned näited.
Kavaleht lubab Franki, suurärimeest!, keda kehastab Ingomar Vihmar. Franki me muidugi saame, kuid kas see kähmaklik poosetajast sammalhabe suurärimehe silme ette toob, on ise asi. Franki abikaasa Sallyt mängib, oh seda üllatust küll! Kleer Maibaum-Vihmar, kelle tegelaskuju ei paku ainsatki üllatust. Siiski kergitab saalitäis huvitatult kulmu, kui Sally lubab oma sammalhabeme kodused viskivarud mürgitada, sest too on truudusetu olnud. Ehk siis Davidi natuke nukravõitu enesehaletsust tõrjuvast maailmast oleme ootamatult jõudnud lehesabasse krimirubriiki, kus leiavad oma viimse puhkepaiga truudusetud abikaasad.
Kõik see kokku on nii mage ja maitsetu nagu "piimasaali jahtunud road", aga kõige piinlikumad hetked on veel ees.
Teises vaatuses, kui ärimees on külm mis külm ja tegevus jõuab politseiuurija kabinetti, kus kohtuvad Sally ja tema surnd-mis-surnd abikaasa armuke Betty (Fatme Helge Leevald) muutub kogu alguses vähegi tõsiseltvõetav tükk muusikaliks... väga halvaks muusikaliks. Ma mõtlen, et kui mul on olnud teatris tunnet, et tahaks häbi pärast läbi klapptooli vajuda, siis see oligi see hetk. Midagi nii kriipiv-kriiskavat kajamas vastu tühjadelt tooliridadelt pole ma varem mitte üheski teatris kuulnud. Märgiline seegi. Kogu asja ei muuda paremaks kohvertaskutega machokostüümis naispolitseinik (Carmen Mikiver), kelle platvormtallaga rõõmsavärvilised stripparikingad muudavad liikumise vaevaliseks vaarumiseks. Kuigi see näib nagu põrgulik igavik, lakkab siiski ühel hetkel ka nende laul.
Mind jääb saatma mõte, et pole võimalik, et kogu loomingulises kollektiivis polnud ainsatki hinge, kes oleks tajunud juba alguses protsessi hukatuslikkust. Fopaad.
Näitleja, mis tunne on mängida tühjale saalile?
Tunne saab olla sama närune kui meil, kes me taevas teab, mis põhjusel, olime saali sattunud. Karistuseks pattude eest.

Lavastuse üsna lõpus leiab aset lahkunud ärimehe matus. Lavale ilmub veel napp kümme tundmatut tegelast, kes lõpetavad matused kepsaka tantsunumbriga. Eluraskusi trotsiv David läheneb Elizabethile, millele järgneb ülevoolav naiivsuspuhang ja Elizabeth räägib kuidas ta maailma paremaks teeb ja mis on tema tõeline ülesanne siin elus. Milline pool-esoteeriline hingejooga!

...pehmepoolset aplausi kuulates jään kimpu mõttega, et mis tunne on teha laval midagi nii kallerdavat, nii kleepjat, nii... ja siis kummardada. On need Vihmari kodused viskivarud ikka turvalised?

***


Jälgin huviga, kaua seda lavastust tühjas saalis mängitakse. Juba ükskord jäi etendus ära ja see asendati väikese saali "Surmatantsuga". Imestasin juba siis, kuidas on võimalik suurt asendada väikesega!

Ühes arvustuses kunagi mainiti, et maailma kõige lühem arvustus lavastusele on olnud järgmine - "Milleks?"

Lihtlabaselt kopeerides küsin : "Milleks?"


***

Uskumatu kui sooja hilisõhtut pakkus Pärnu. Ligi kesköine vahvlijäätis sumedalt valgustatud pargis, rannajoonel peaaegu märjad varbad, niiske tuuleõhk vaikselt libisemas üle lahe, Karusselli tänava mitmenäolisus...
Parim, mida ma tean.


ps Viitamatagi on selge, et "piimasaali jahtunud road" on laen Singer Vingeri laulust.

No comments:

Post a Comment