Monday, September 4, 2017

Sulnid suudlused ristatud mõõkade all.

22. august 2017
Draamateatris
"Armunud Shakespeare"
Lavastaja Georg Malvius, Marc Normani ja Tom Stoppardi stsenaariumi adapteering (Lee Hall).

Valisin juba ammu selle lavastuse välja. Kuupäev sobis otsekui valatud - minu tütre 16. sünnipäev.
Olgu öeldud, et mu tütrele lavastus väga meeldis - see oli mänguline, temperamentne, kaasahaarav, lennukas, ilus... Mina ja minu eakaaslased (või miks mitte öelda heakaaslased?) jäime pisut teisele arvamusele.
Tõde väärtustades ütlen kohe hakatuseks, et ilus oli lavastus tõepoolest ja ilusaks tegid selle inimesed ja kostüümid. Väga ilusad kostüümid. Õnnestunud, hoole ja armastusega tehtud.

Mulle tundub, et see algmaterjal oli liiga mahukas, liiga tuline, liiga "välja mõeldud", liiga hollivuudilik, liiga väänatud, liiga, liiga, liiga...
Ma pelgan kõike, mis on põhjendamatult üle võlli. Siin ei põhjendanud keegi. Siin liiguti mängleva kergusega uuele teemale, uuele - ilma, et vana oleks selgeks mõeldud-öeldud.
Pelgan lavastusi, mille vorm on kordades tugevan kui sisu. Et siis kui olen unustanud näitleja, tema kohalolu, käeviipe, silmad ja sõnad, ei jää järgi midagi. Ei ühtki tuntavat tunnet. Mõtlemata mõtet. Ei midagi hingega katsutavat, silmaga mõõdetavat, häälega järgi aimatavat. Tühjus, ei muud.
Selles lavastuses oli ju ometi kõike - jah, kõike liiga palju. Pali täis vahust pesuvett, millega visati minema muidu täiesti elujõuline titt, kes oleks võinud mõnes teises lavaloos sirguda vaatajate ees igati ponksiks poisiks või siredaks tüdrukuks.

Näitlejad. Peaosalised Piret Krumm ja Karmo Nigula. Suur töö tehtud, nautisid nad laval olemist, laotasid minu ette oma usu, veendumuse ja heitlused. See oli kahtlemata väärt iga hingetõmmet, pöördumist, kontakti. Nad jäid ellu selles tormises tegevustikus, nad jooksid kaasa selle loo tempoga ehkki ma kahtlen, kas näitelava peab meenutama mulle vormelirada, kus pärjatakse neid, kes kiirema ringi teevad.
Oma rollilahendustega jäid mulle veel silma Ülle Kaljuste, kelles on olemas need alati toimivad algosakesed, ole vaid kohal ja vaata-kuula. Ning Christopher Rajaveer, kelle noorus annab loota ja arvata sisukat teatritööd.

Kniks, kraaps ja ekstra sügav kummardus lähevad seekord Indrek Sammulile. Temas on tuntav kindlameelsus, mingi emotsionaalne täpsus, katkematu püsivus. Ja muidugi täiesti erakordne mõõgavõitlus - vaevalt olen midagi sellist nii lähedalt näinud. See oli pööraselt nauditav ja seikluslik, samas hirmutavgi. See oli midagi unustamatut. Braavo!

Sügav kummardus ja lilled.
Toodi lilli...
Lilli kunsti vankumatule altarile.
Lõikelilled tekitavad minus alati kimbatust, need on ju lilled, mis on juurelt lõigatud.

Foto NAGI's: muinasjutt
Draamateatri lehelt näpatu.

Kavalehes ära toodud intervjuus ütleb lavastaja Malvius, et materjali näol on tegemist otsekui hea šampanjaga... ma siiski arvan, et pigem on see üks magus ja mulline... ütleme Asti Spumante.




No comments:

Post a Comment