Monday, June 5, 2017

Tagurpidi tallatud tee.

Henrik Ibseni "Hedda Gabler"
Tartu
Vanemuise väikeses majas
28.05.2017

Sirelid õitsesid üle õuede, üle tänavate, lastes tuulel seda üdini naiselikku aroomi kanda kaugemalegi kui vaid tagahoovist ette aeda.

Foto NAGI's: P5260813

Pettumused on suure ootuse vallaslapsed. Neetud veel peale kauba.

Hedda Gabler - Piret Laurimaa. Täielik õnnestumine. Minu jaoks. Põhjendatud, edasiviiv. Ilus.
Hedda - kindrali tütar. Programmeeritud käituma.
Hedda - mänguliselt ja nii kergelt manipuleerimas inimestega. Oleks ta vaid osanud ka reeglitega niisama osavalt ümber käia! oleks viimane püstolipauk olemata jäänud. Ometi olid ühiskonna kangestunud reeglid sedavõrd tähtsad, et Hedda ei saanud deserteeruda, ei saanud valmistada pettumust ennekõike iseendale.
Mulle meeldis see, kuidas Hedda seistes küljega vaatajate poole ja käsi selja taga hoides, võttis ühe roosi teise järel ja need siis puruks rebis. Selles oli võimas sümbol - teha midagi lõplikku, ise sellele pilkugi heitmata, manipuleerimise magus mäng. Kui me naljaviluks tapame, siis ometi ei sure ju keegi naljaviluks?

Jörgen Tesman - Karol Kuntsel.
Viimati nägin teda kuu aega tagasi "Arkaadias" ja võin öelda, et see oli tubli töö. Kuid näitlemise kohta "töö" öelda pole suurem asi tunnustus. Nüüd nägin midagi, mis sobis ja sobitus palju veenvamalt. Süttis ja põles. Oli vaadata hea.
Ma ei saanud lahti mõttest, kuidas armastada Tesmanit, seda väikest Jörgenit, seda illi-kukut. Samal ajal kui sa tahad armastada meest, kes püsiks elus metsikus looduses (loe RMK hooldatud park-metsas) kauem kui kaks tundi, keda sääsed kohe nahka ei pista ja parmud pessa oma lastele mängida ei vii.
Ma ei saanud lahti ka mõttest, et just see juhtubki, kui poissi kasvatavad naised. Tädikesed.

Juliana Tesman - Külliki Saldre. Jörgen Tesmani tädi. Jörgeni A ja O.

Berte, teenijanna - Ene Järvis. Meeldiv koloriit. Kusjuures ma mäletan Järvist umbes 35 aasta eest Noorsooteatris mängimas Malviinat ja ta oli uiskudel ma arvan, et kogu etenduse. Ta tundus mulle maailma kõige ilusama olevusena.

Assessor Brack - Jüri Lumiste. Kohtu kaasistujana oli tegemist kogenud nutika mehega, kes oli ehk ainsana Heddale vääriline vastane ja kuigi unistas ta enamastki, siis vastaseks ta jäigi. Küllalt sümpaatselt oma tõusude ja mõõnadega esitatud.

Thea Elvsted - Maria Annus. Habras ent vankumatu. Temas oli midagi väga õrna võibolla isegi ilusat, kuigi seda millegagi ei rõhutatud. Tema isetu hoolimine vastandus nii kütkestavalt Hedda plahvatusohtlikule loomusele.
Kui Eilert toore jõuga Thea endast eemale tõukas, arvestades Maria Annuse olematut kaalu, siis lausa minema viskas, oli seda ehmatavalt valus vaadata. Minu jaoks oli kogu lavastuse kulminatsioon Thea ahastavas arusaamises, selgusele jõudmises, edasi polnud miski enam päris endine. Thea talumatut hingevalu ei ole võimalik võrrelda füüsilisega, mida ehk pehmendas kohev kleit. Tema klaasist maailm oli liiga läbipaistev ja puhas, et pakkuda Eilertile avastamisrõõmu ja -kirge. Tema klaasist maailm ei olnud kindlus, mis peatanuks kindrali tütre, pigem äratas see Heddas soovi lõhkuda ja purustada.
"So you think you can stone me and spit in my eye,
So you think you can love me and leave me to die." (Freddie Mercury) Need sõnad meenusid mulle hoobilt, kui Eilert raputas maha endalt Thea kleepja hoolitsuse ja järeleandmatu soovi meeldida. Pärast seda enam Thead ei olnud.

Eilert Lövborg - Margus Prangel. Tahumatu ja andekas, siiras ja purustav, ligitõmbav ja eemaletõukav. Hästi mängitud roll.
Mingil põhjusel ilmus mu silme ette taas paarikümne aasta eest Endlas nähtud Aare Laanemetsa mängitud Gösta lavastusest "Gösta Berlingi saaga". Kas on Eilertis ja Göstas siis midagi sarnast? Võibolla... Võibolla on "Gösta Berlingi saagast" olemas salvestus ja seda kunagi ka näidatakse. Seda ma ootan.

Eraldi väärib äramärkimist Vanemuise väikese maja hõrk juugendlik ehedus. Seda peab ise vaatama - selle väljapeetud ilu, maitsekat koloriiti ja harmooniat.
Samuti jäid silma kostüümid. Alustades hästi valitud kangastest ja lõigetest kuni õnnestunud teostuseni. Hunnitu silmailu!
Samas jäi mulle mõistetamatuks muusikaline kujundus. Ei kõnetanud, ei haakunud.

Foto NAGI's: P5250484

Suurepärane lavastus näitas elu võimatust ja võimetust ellu jääda.
Armastus Eilerti vastu oli tappev. Algusest peale. Armastus, mis polnud muud kui ettemääratud illusioon.
Hedda ei otsinud lahendusi. Ta ei koormanud ennast võltsi valikuvabadusega.
Hedda - kohtumõistja, andeksandja, piinaja.

Tuba läks külmaks.
Lahti jäi uks.
Sina mu murdsid
pimedaks jalutuks.

Suured ootused sünnitavad igal ajal ainult pettumusi.
Tartu oli seekord mõtlemise koht.
Ja alati ei ole need mõtted ei head ega kerged. Öeldagu siis mis tahes.

****

Esimisel pildil on minu koduaia sirelid (ja kahjuks mitte Tartu omad), pildistatud mitme aasta eest. Praegu on minu omad alles avanemata. Juuni...



No comments:

Post a Comment