Friday, May 12, 2017

Taevaselgus.

Mul on sahtel, millesse ma kogusin ostetud teatripiletid, et siis neid südant mööda meeleoludeks lunastada. Nüüd on jäänud sinna veel viimased. Kõik teised on emotsioonide vastu vahetatud, ära kulutatud, kord mind taevani tõstnud, kord jälle mitte. Kõike on olnud.

EELviimane oli 6. mail "Mitte praegu, kallis."
Ikka Pärnus, kallis.
(Tervise Kultuurikeskuse saalis, mis oli täitsa tore koht.)

EELlugu on see, et ma olin seda lavastust juba korra näinud. Seekord vaatasin koos emaga, kes jäi väga rahule (ja Sa ei tea kui hea meel mul selle üle on!).

See on naerutav lugu, milliseid pole kunagi liiga palju. Lõputu hoogsate dialoogidega vürtsitatud situatsioonikoomika.
Teisel korral vaadates naersin ma kindlasti vähem ja see andis mulle võimaluse rohkem näha, kuulda, aduda, lähemale minna.
Jälgisin poolehoiuga Tambet Selingu, Indrek Taalmaa ja Märt Avandi tegelasi. Imeilus Ireen Kennik mõjus usutavalt, veendunult. Juta Ild meeldis mulle teisel korral palju rohkem, siiski väärinuks kapteni proua osa paremat kostüümi kui seda on hall trikotaažkleit (see pole nüüd küll kokkuhoiu koht).
Pärast etendust mõtlesin, et Arnold Crouch (Tambet Seling) oli ehk ainus, kellel oli südametunnistust ja kes ainsana pidi tasakaalustama neid kõveraid teid pidi kõndijaid. Võibolla seda polegi võimalik üksi teha? Tasakaalustada viltu vajumist.
Mulle meeldis näha selle lavastuse kergust, kokkukõlavat ansamblimängu, mis näis nii loomulik ja mänguline. Mina kui lihtne vaataja ei saa kunagi teada, millise hinnaga see saavutatakse ja ega ma tahagi, sest nii kaoks kogu võlu, teatrivõlu. See on nagu ballett, kus piruetid ja tõsted vahelduvad jumaliku kergusega, kuid katkitantsitud varbad on vaataja eest kindlalt varjul atlasskangaga kaetud iga tüdruku unistuseks olnud varvaskingades.

Peale etendust läksime läbi pargi. Oli esimene soe õhtu, vaikne ja täis nii kaua oodatud kevadet.
Taevas kustumas viimased päikesekiired õrnroosasse valguslaiku. Tead Sa siis midagi ilusamat?

Foto NAGI's: P5050326


Juhatasin ema peale etendust teater Endla kohvikusse ja läksin ise veel jõesillale, et selles nii soojas õhtus seista kesk avarust teadmisega, et ka õige asi võib juhtuda täiesti valel ajal. Et aega muuta ei saa. Et ajal saab lasta vaid minna.
Silda mööda sõitsid jalgrattad, silla alt sõitis läbi kaater kahele poole vett paisates. Ainult vesi, ei muud. Rahutu ja katkematult kulgev.
Maailm on üks veider paik, kus ebatäiuslikud inimesed üritavad luua täiuslikke suhteid. Maailm, kus sõnad, mis ei tule südamest, on kui klaaspärlid, mis veerevad tühja.
Ma ei ole ikka veel harjunud sellega, kuidas ilusatest hetkedest saavad ridamisi mälestused. Kas kunagi harjungi.

*****

Foto NAGI's: brave

Head emadepäeva!


No comments:

Post a Comment