Friday, May 5, 2017

Radapidi rappa.

22. aprill, Pärnus.
„45 339 km² raba” Endla Küünis.

Jälle.

Julgelt mitukümmend aastat on möödas sellest, kui ma käisin mitu korda üht sama lavastust vaatamas.
Niisiis, ma ikkagi kahtlesin. Kas ma tahan "...raba" uuesti näha? Hästi, hästi, tahan. Aga kas ma pean? Oh, ei. Või siiski. Mõtlesin, et võis ju olla mu vaimustus vaid üks ettekujutus. Aja puudutus.

Ma ei osanud arvata, et see lavastus mõjub mulle teisel korral kuidagi teisiti. Teades ja mäletades oli mul aega märgata mingeid sügavamaid (see ei pruugi olla päris õige sõna siinkohal) kihte. Esimene monoloog (Tambet Seling) ei kõlanud sugugi nii kerge(meelse)lt kui esimesel korral kuulates. Pigem enesekindlalt; pigem kindla- kui kergemeelselt.
Kui lähed ära novembrikuu eest, siis lähed lõpuks ka aprilli ja juuli eest. Aprilli eest kohe kindlasti, sest teel teatrisse, enne Saugat, tabas meid lumetorm. Kojamehed lükkasid tuuleklaasil hange kord paremale, kord vasakule.
Ja siis ka juuli eest. Vaarikate, põldmarjade, viimaste maasikate ja esimeste mustikate; mererannas kahisevate kõrkjate ning tuhmi teravalehelise lõikeheina pea märkamatu sahina eest maa ja vee piiril.

Meelis Rämmeldi monoloogis laiutav kurbus valgus üle hämara saali. Siis kui üksindusest saab isolatsioon ja rahast saab vabadus. Siis ei saa enam midagi.
Raamatud jäävad. Põgenemisteeks. Võttes viimsegi tagasitee lihtsalt inimeselt.
Neilt sõnadelt läks mu mõte edasi ja oma osa on sellel ka pooleliolevas raamatus, milleks on lobedalt loetav Kristo Palsi kirjutet "Missioonisõdurina Aafrikas". Mõte ei anna armu isegi kui täiesti emotsioonitult taandad end kõrvaltvaatajaks. Ükskõik kui kõhedust tekitavalt see nüüd ka kõlab, siis sõdurid on ehk ainsad, kes tuuakse sõltumata kujunenud olukorrast koju tagasi. Taevas teab, et mul on õigus seda öelda.

Mulle väga meeldis Koidula - Ireen Kennik. Esimene kord ma justkui ei tajunud tema suurust.
Sel korral nautisin rohkem muusikalist kujundust. Justkui märkasin enam.
Kadri Rämmeldi teed oli õgvendatud. Hea.

Ilmselt pean selgi korral parimaks tunnistama skaibidialoogi mehe ja naise vahel; Tambet Seling ja Ireen Kennik. Naisel ei olnud valikuid ja mees ei lasknud seda unustada.
Kui esimesel korral pidasin meest kalgiks, siis seekord olin tema suhtes tahtmatult leebem. Ta oli küll kohmakalt kalkuleeriv, kuid pigem sõltuv kui enesekeskne.
Kas tõesti panevad asjad ja nende ihalus inimesed sedasi käituma? Lahusolekuid normaalsuseks mõtlema?
See oli eksimatult eluline. Nii üleni inimlik. Hästi mängitud mäng.
Hingest haarav.

Teisel korral pileteid ostes mõtlesin, kas valida nüüd teine pool, et näha seda, mida ma eelmine kord ei näinud. Ja ma valisin ikka selle, mida ma juba teadsin. Ei midagi juhuslikku.

Teatris olin sel korral emaga, talle see lavastus meeldis.
Koju sõites rääkisime elu helgemaks, mehed targemaks, naised ilusamaks ja armastuse võimalikuks. (Selle kinnituseks vaatame emaga Vanemuises mai viimasel pühapäeval "Hedda Gablerit")
Mulle meeldivad pikad kojusõidud.

Foto NAGI's: P7140353
Suurt suve igatsedes ja pilte sorteerides jäi silma see väike vaarikas - nii püüdlik nagu koolilaps, nii valmis, nii õige. Välja valitud paljude hulgast. Parimaks peetud, kõige armsamaks arvatud.



No comments:

Post a Comment