Friday, May 26, 2017

Valgus, mis valgub üle mu tahte.

Kas tõesti lootus sureb viimasena, kui suurim neist on armastus?

Foto NAGI's: P5260806

Foto NAGI's: P5260810

26. mai 2016

Wednesday, May 24, 2017

(K)õige aeg.

Luba ma kastan peenar peenra järel. Õhtul, kui päikesekiired kustuvad metsa taha, kui palavus järgi annab ja sääsed mu ümber tantsu löövad. Õhk täitub hilisõhtuste häältega, mis kannavad mitte ainuüksi hellaks tegevat salapära, vaid ka harjumuspäratut, metsikut või isegi kangekaelset elus püsimise võimu.
Maa on kuiv, iga liigutus paneb selle tolmama, ma seisan peenarde vahel ja vaatan, kuidas vesi voolab üle. Maa pole valmis. Kulub aega ja vett enne, kui muld murdub ja märgub. Mulle meeldib niiske mulla lõhn õhtul neis viimastes päikesekiirtes.
Nii kulub tunde. Ma kastan ja ma näen, kuidas tasapisi janu kustub, kuidas veepiisad pärlendavad lehtedel, õitel, kuidas need aeglaselt mööda vart alla vajuvad, et siis mullas kaduda. Iga üksik piisk võetakse tänuga vastu, see annab palsamina leevendust.
Ma seisan omade keskel.
Mullast oled sa võetud... kui mind võeti, jäi sinna veel midagi maha, sest pean ikka ja jälle oma käed mullaseks tegema tahtmata neid siis kohe pesema joosta. Mullas on elu ja järjepidevus.
Muld on järjekindel oma armastuses.

Foto NAGI's: P5200419

Foto NAGI's: P5170379

Ühel päeval selline ja juba järgmisel... avatud õis.

Foto NAGI's: P5180386

Foto NAGI's: P5200428

Foto NAGI's: P5200427

Pool kollast kroonlehte...

Foto NAGI's: P5200421

Foto NAGI's: P5170369

Ühel päeval selline ja juba järgmisel...

Foto NAGI's: P5180399

Foto NAGI's: P5180380

Foto NAGI's: P5180389

Foto NAGI's: P5150346

Tulp on minu lill. Kõik teavad seda.

Monika





Friday, May 19, 2017

Võrratu võrkpatent.

Patentide kudumine on aeganõudev, kuid tulemus on seda väärt. Siin on tegemist inglise patendi silmustega kootud võrkpatendiga. See on nii tehniliselt kui ka visuaalselt väga elegantne liigutus, kuidas silmusele lõng "peale visata" ja siis oma kõige šarmikamal viisil kudumist jätkata. Ühesõnaga pole tähtis, kas juustes on lokirullid ja jalas dressipüksid, kui inglise patenti koob daam. Alati daam.

Olemas on ka prantsuse patent, mida kootakse niinimetatud süvasilmustega, mis pole ei moel ei teisel sugugi elegantne. Huvitav, miks küll prantslased seekord nii lati alt läbi jooksid? Oleks eeldanud midagi palju põnevamat, mõnd keerutust või piruetti. Midagi, mis oleks ehk rohkem... burlesque.

Foto NAGI's: P3270259

Foto NAGI's: P3100139

Foto NAGI's: P5170365

Foto NAGI's: P3270262

Foto NAGI's: P5170367

Sel viimasel pildil olen justkui mina kui viimane silmus on vardalt maha kootud ja ma ei tea, mida oma eluga edasi peale hakata. (Ja kellegi jaoks on see pilt vaid koerast, kellele ei meeldi pildistamine.)



Friday, May 12, 2017

Taevaselgus.

Mul on sahtel, millesse ma kogusin ostetud teatripiletid, et siis neid südant mööda meeleoludeks lunastada. Nüüd on jäänud sinna veel viimased. Kõik teised on emotsioonide vastu vahetatud, ära kulutatud, kord mind taevani tõstnud, kord jälle mitte. Kõike on olnud.

EELviimane oli 6. mail "Mitte praegu, kallis."
Ikka Pärnus, kallis.
(Tervise Kultuurikeskuse saalis, mis oli täitsa tore koht.)

EELlugu on see, et ma olin seda lavastust juba korra näinud. Seekord vaatasin koos emaga, kes jäi väga rahule (ja Sa ei tea kui hea meel mul selle üle on!).

See on naerutav lugu, milliseid pole kunagi liiga palju. Lõputu hoogsate dialoogidega vürtsitatud situatsioonikoomika.
Teisel korral vaadates naersin ma kindlasti vähem ja see andis mulle võimaluse rohkem näha, kuulda, aduda, lähemale minna.
Jälgisin poolehoiuga Tambet Selingu, Indrek Taalmaa ja Märt Avandi tegelasi. Imeilus Ireen Kennik mõjus usutavalt, veendunult. Juta Ild meeldis mulle teisel korral palju rohkem, siiski väärinuks kapteni proua osa paremat kostüümi kui seda on hall trikotaažkleit (see pole nüüd küll kokkuhoiu koht).
Pärast etendust mõtlesin, et Arnold Crouch (Tambet Seling) oli ehk ainus, kellel oli südametunnistust ja kes ainsana pidi tasakaalustama neid kõveraid teid pidi kõndijaid. Võibolla seda polegi võimalik üksi teha? Tasakaalustada viltu vajumist.
Mulle meeldis näha selle lavastuse kergust, kokkukõlavat ansamblimängu, mis näis nii loomulik ja mänguline. Mina kui lihtne vaataja ei saa kunagi teada, millise hinnaga see saavutatakse ja ega ma tahagi, sest nii kaoks kogu võlu, teatrivõlu. See on nagu ballett, kus piruetid ja tõsted vahelduvad jumaliku kergusega, kuid katkitantsitud varbad on vaataja eest kindlalt varjul atlasskangaga kaetud iga tüdruku unistuseks olnud varvaskingades.

Peale etendust läksime läbi pargi. Oli esimene soe õhtu, vaikne ja täis nii kaua oodatud kevadet.
Taevas kustumas viimased päikesekiired õrnroosasse valguslaiku. Tead Sa siis midagi ilusamat?

Foto NAGI's: P5050326


Juhatasin ema peale etendust teater Endla kohvikusse ja läksin ise veel jõesillale, et selles nii soojas õhtus seista kesk avarust teadmisega, et ka õige asi võib juhtuda täiesti valel ajal. Et aega muuta ei saa. Et ajal saab lasta vaid minna.
Silda mööda sõitsid jalgrattad, silla alt sõitis läbi kaater kahele poole vett paisates. Ainult vesi, ei muud. Rahutu ja katkematult kulgev.
Maailm on üks veider paik, kus ebatäiuslikud inimesed üritavad luua täiuslikke suhteid. Maailm, kus sõnad, mis ei tule südamest, on kui klaaspärlid, mis veerevad tühja.
Ma ei ole ikka veel harjunud sellega, kuidas ilusatest hetkedest saavad ridamisi mälestused. Kas kunagi harjungi.

*****

Foto NAGI's: brave

Head emadepäeva!


Friday, May 5, 2017

Radapidi rappa.

22. aprill, Pärnus.
„45 339 km² raba” Endla Küünis.

Jälle.

Julgelt mitukümmend aastat on möödas sellest, kui ma käisin mitu korda üht sama lavastust vaatamas.
Niisiis, ma ikkagi kahtlesin. Kas ma tahan "...raba" uuesti näha? Hästi, hästi, tahan. Aga kas ma pean? Oh, ei. Või siiski. Mõtlesin, et võis ju olla mu vaimustus vaid üks ettekujutus. Aja puudutus.

Ma ei osanud arvata, et see lavastus mõjub mulle teisel korral kuidagi teisiti. Teades ja mäletades oli mul aega märgata mingeid sügavamaid (see ei pruugi olla päris õige sõna siinkohal) kihte. Esimene monoloog (Tambet Seling) ei kõlanud sugugi nii kerge(meelse)lt kui esimesel korral kuulates. Pigem enesekindlalt; pigem kindla- kui kergemeelselt.
Kui lähed ära novembrikuu eest, siis lähed lõpuks ka aprilli ja juuli eest. Aprilli eest kohe kindlasti, sest teel teatrisse, enne Saugat, tabas meid lumetorm. Kojamehed lükkasid tuuleklaasil hange kord paremale, kord vasakule.
Ja siis ka juuli eest. Vaarikate, põldmarjade, viimaste maasikate ja esimeste mustikate; mererannas kahisevate kõrkjate ning tuhmi teravalehelise lõikeheina pea märkamatu sahina eest maa ja vee piiril.

Meelis Rämmeldi monoloogis laiutav kurbus valgus üle hämara saali. Siis kui üksindusest saab isolatsioon ja rahast saab vabadus. Siis ei saa enam midagi.
Raamatud jäävad. Põgenemisteeks. Võttes viimsegi tagasitee lihtsalt inimeselt.
Neilt sõnadelt läks mu mõte edasi ja oma osa on sellel ka pooleliolevas raamatus, milleks on lobedalt loetav Kristo Palsi kirjutet "Missioonisõdurina Aafrikas". Mõte ei anna armu isegi kui täiesti emotsioonitult taandad end kõrvaltvaatajaks. Ükskõik kui kõhedust tekitavalt see nüüd ka kõlab, siis sõdurid on ehk ainsad, kes tuuakse sõltumata kujunenud olukorrast koju tagasi. Taevas teab, et mul on õigus seda öelda.

Mulle väga meeldis Koidula - Ireen Kennik. Esimene kord ma justkui ei tajunud tema suurust.
Sel korral nautisin rohkem muusikalist kujundust. Justkui märkasin enam.
Kadri Rämmeldi teed oli õgvendatud. Hea.

Ilmselt pean selgi korral parimaks tunnistama skaibidialoogi mehe ja naise vahel; Tambet Seling ja Ireen Kennik. Naisel ei olnud valikuid ja mees ei lasknud seda unustada.
Kui esimesel korral pidasin meest kalgiks, siis seekord olin tema suhtes tahtmatult leebem. Ta oli küll kohmakalt kalkuleeriv, kuid pigem sõltuv kui enesekeskne.
Kas tõesti panevad asjad ja nende ihalus inimesed sedasi käituma? Lahusolekuid normaalsuseks mõtlema?
See oli eksimatult eluline. Nii üleni inimlik. Hästi mängitud mäng.
Hingest haarav.

Teisel korral pileteid ostes mõtlesin, kas valida nüüd teine pool, et näha seda, mida ma eelmine kord ei näinud. Ja ma valisin ikka selle, mida ma juba teadsin. Ei midagi juhuslikku.

Teatris olin sel korral emaga, talle see lavastus meeldis.
Koju sõites rääkisime elu helgemaks, mehed targemaks, naised ilusamaks ja armastuse võimalikuks. (Selle kinnituseks vaatame emaga Vanemuises mai viimasel pühapäeval "Hedda Gablerit")
Mulle meeldivad pikad kojusõidud.

Foto NAGI's: P7140353
Suurt suve igatsedes ja pilte sorteerides jäi silma see väike vaarikas - nii püüdlik nagu koolilaps, nii valmis, nii õige. Välja valitud paljude hulgast. Parimaks peetud, kõige armsamaks arvatud.