Saturday, April 29, 2017

Vaikne laupäev.

15. aprillil Vanemuise teatris.
Tom Stoppard, "Arkaadia".

Juba ammu tahtsin ma Tartusse teatrisse. Kaua vaagisin võimalusi ja pakutavat. Peale jäi klassika.

Kohustuslik jalutuskäik suudlevate tudengite juurest Jaani kirikuni, sealt botaanikaaiani ning tagasi tuletas mulle meelde, miks ma sinna läinud olin.
Need linnad, mida läbib jõgi, on kogu oma olemuselt justkui ebatavalised. Alati on neil kaks poolt - parem ja vasem kallas, mida ühendavad igavese sõltumise märgina sillad. Sa pead alati valima poole, kuuluma ja ületama sildasid. Jõe ääres seistes võid tunda kõigi oma meeltega elu katkematut kulgu, mõttepause linnaelu sööstude vahele. Lase vaid voogaval veel siluda selle, mis sassis.
Ela ennast rikki rapsimata.

Teater, avar ja valgusküllane, võttis mu lahkesti vastu. Kostitas kohvi ja koogiga.
Mulle meeldib see ootus enne etenduse algust; teadmine, et midagi hakkab toimuma; tunne, et kõik on alles ees.

Lavakujunduses mõjusid mulle need lõputuna näivad raamaturiiulid, massiivne laud, kaugusesse juhatav uks. Suurel laval on suured võimalused.

Esimene vaatus oli nagu koolitund. Seda ei olnud sugugi lihtne jälgida, palju tuli meelde jätta. Kahetsesin, et polnud piisavat eeltööd teinud ja seetõttu teadsin toimuvast eelnevalt üsna vähe.
Ometi oli see kaasakiskuv, huvitav, kirglik ja nii mitmetasandiline.

Peale esimest vaatust jalustasin garderoobini ja jäin seal aknast välja vaatama. Väljas sadas laia lund.
Keegi avas välisukse, ruumi pahises külma õhku segamini keerlevate helvestega. Seejärel avas ukse järgmine ja siis järgmine teatrisõber. Nägin kuidas inimesed võtsid oma mantlid ja joped ning lahkusid. Appi!

Teine vaatus oli... ma ei oskagi öelda... see oli kõike seda, mida esimenegi, aga veel tuntavalt mängulisem. Esimese vaatuse selgitused ja mitmeplaanilisuse avamine sai teises vaatuses uue hoo, uue mõistmise.

Mulle väga meeldisid Jaanika Arum ja Priit Strandberg. Esimeses oli usutavat õrna lapselikkust ja teises nooruse tõotatud vabadust; seda oli ilus vaadata. Priit Strandbergi väärikas ja hästi istuv kostüüm andis juurde ajastutruudust; Jaanika Arumi ampiirlõikelised kleidid täiendasid tema olekut. Päris lõpus, kus nad tantsisid tundliku valsi suure kaarega üle kogu lava, sain ma (taas kord) aru, miks väikesed asjad on päriselt tähtsad.

Foto NAGI's: IMG_0374
Foto Vanemuise kodulehelt, autor Tõnis Järs.

Piret Laurimaa tegelaskuju pidev vajadus end tõestada, kinnitada oli hästi välja toodud. Ja pealegi on tegemist ühe ilusaima naisnäitlejaga. Tanel Jonase aristokraat oli täpselt nii vaba ja sundimatu nagu peab.

See lavastus sobis oma aja kulgu ilmestava teemakäsitlusega nii hästi vaiksesse laupäeva, mis on minu jaoks religioossetest päevadest kõige püham, kõige selgema sõnumiga. Mulle mõjus see, kuidas teises vaatuses olid laval korraga kaks erinevat aega - sama ruum ja selles minevik ning olevik samaaegselt. Kõik, mis on olnud, jääb, talletub ja Stoppard näitab seda ilma igasuguse kõhkluse või valehäbita.
Seda tunnet jäi kandma minus Šoti stsenarist Steven Moffati mõte : “People assume that time is a strict progression of cause to effect, but *actually* from a non-linear, non-subjective viewpoint - it's more like a big ball of wibbly wobbly... time-y wimey... stuff.”

Selle lavastuse tekst oli nii mitmetahuline, nii kaugeleulatuv, et ma tahaks seda veelkord kuulata.
Ma ei mäleta küll kes, aga keegi ütles, et lõpuks oleme me kõik toatemperatuuril. Koju sõites mõtlesin, et sellest lavastusest lähtudes on tegemist maha jahtumisega, et see, mis on kuum, on mingi aja möödudes "toatemperauuril". Et kõik jahtub.
Nädal hiljem, kui ma vaatasin uuesti "... raba", sain ma aru, et tegelikult võib see tähendada ka ülessulamist. Tulemus on küll sama -
"toatemperatuur", kuid kogemus täiesti erinev.

Head ööd.




No comments:

Post a Comment