Monday, April 3, 2017

Õnne palukesed. (vol2)

"Vennas" Eesti Draamateater, väike saal 26.03.2017

Tõnu Õnnepalu näidend "Vennas" oli mul eelnevalt läbi loetud. See lugemine meeldis mulle. Samas suutsin ma endale maalida hoopis teistsuguse pildi, kui lavastus tegelikult oli. Mis oli iseenesest huvitav kogemus.

Tegelasteks kaks venda, üks peamiselt Ameerikas, teine kodus, Hiiumaal. Vennad Jakob ja Willem. Ja nende ema Madli.
Kahe venna ja nende ema lugu, mis avaneb kirjutatud kirjades, üle ookeani, sinna ja tagasi.

Mitmeski mõttes ilmus mu silme ette kadunud poja lugu. Koju tagasi Jakob küll oma eksirännakutelt ei tulnudki, kuid oli oma kirjades (piisavalt targutades) ikkagi kohal. Jakob Kasser, kes oma uhkematel päevadel oli Jacob.
Minu jaoks oli see Pääru Oja tükk, Willemi lugu. Tema vaikses hääles oli leplikku nõutust, tema valjus hääles oli nurka surutu kähedat leppimatust. Seda oli õpetlik vaadata, nagu vaataks ajalooraamatusse; midagi, mis tuleb kaugelt kaarega meelde, kivineb, mureneb.
Indrek Sammuli Jakob oli kenake kombinatsioon härrasrahvast ja maamehest. Päris toredasti kombineeritud.
Kahe venna vanuse vahe oli kolm aastat ja näitlejatel omakorda seitseteist. Inimese hing on ikka erakordselt paindlik; keeruline, aga elastne. Kõik on võimalik, kui vaid osata võimalikkus üles leida.
Kaie Mihkelsoni mamma Madli oli nii vaguralt ehe oma maani seelikus ja villastes sokkides. Ma südamest imetlesin seda, kuidas ta valgendatud linased linikud lauale pani. Nendes liigutustes oli ehk kõige enam sellele ajastule omast tasapisi toimetamist, pühade pühalikkust.

Selles lavastuses oli midagi sellist, millest peab rääkima, mida ei tohi unustada. Vennalikkus? Võibolla. Ellujäämine ja eluspüsimine. Kindlasti.

Foto NAGI's: vennas

http://www.temuki.ee/

See oli pikk etendus, kui garderoobi jõudsin, oli suure saali rahvas juba koju lubatud.



No comments:

Post a Comment