Monday, April 24, 2017

Isekas ausus.

Karl Ove Knausgard "Minu võitlus. 1. raamat, Surm perekonnas"

Eelmisel suvel puhkusel olles sattusin tuppa süüa tegema ikka ajal, mil Kuku raadiost selle raamatu katkeid ette loeti. Jäin kuulama. Midagi kees üle. Pliidil ja minus. Jäin vaid hetkeks mõttesse ja juba juhtus midagi. Küürisin pliidi puhtaks. Aga oma südant ja sisikonda nii lihtsalt puhtaks ei saa. Pead tagasi minema. Algusesse.

Foto NAGI's: karl
Karl Ove Knausgård Raamatu kaanepilt. lehelt http://kultuur.err.ee

Vaatasin kaua selle raamatu kaant. Mees sellel vaatas mind oma handorunnellike silmadega. Põrnitsesin vastu. See raamat on kaanest kaaneni eluline, valus ja vahetu, täis teravat vastuolu, mis näib tahtvat läbi lehekülgede lugejal silmad peast kraapida. Siis panin raamatu käest, vaatasin selle kaanepilti eemalt ja küsisin : "Miks sa nii teed?" ja pidin lugemist jätkama, sest vastused kõik on seal sees sügaval, ridades ja nende vahel. Võid otsida, aimata ja leida.

Mu vaist ütleb, et see raamat on aus.
Ausus on sageli ebamugav. Ehmatav ja ebamugav. Inimesed väldivad ebamugavust aususe hinnaga.
Ausus on sageli egoistlik. Knausgardi ausus ei ole teistsugune.
Päris isetut ausust ei olegi olemas.
Pole kunagi olnudki.
See raamat vaid kinnitas minu arvamust.

Loe seda. See ei ole sünge, vaid sügav. Olen ikka mõelnud, et mõnel sügavusel on põhi ja mõnel mitte. Ma ei taha puutuda põhja. Ma ei taha teada, kus on lõpp. Aga põhi just seda sümboliseeribki - kohta, kuhu pikkamööda vajub lahinguis ennastsalgavalt võidelnud, ent tormis siiski jõu kaotanud ristleja, vajub põhja ja on edaspidi vaid vrakk.

Loe seda, kui oled valmis süvenema kellegi hüpnootilisse minevikku, kui Sul endal on minevik. See on pikk lugemine, kirjanik võtab Su üleni kaasa, niipea kui oled selleks valmis. Tänapäeva jooksen-endast-ette maailmas on nii vabastav lugeda pikkamööda tulemist - hingan, mõtlen, astun, hingan. Autor ei väsi selle protsessi kirjeldamisest, ta ei häbene oma mõtte tasast kulgu. Mulle lähevad korda inimesed, kes süvenevad, mõtlevad (kaasa), aga selleni peab elama.
Mulle meeldivad endiselt need raamatud, kust ma midagi teada saan. Kõige õnnistavam on saada teada midagi enda kohta; midagi, mis on senini peidus püsinud. Kui teise inimese mõtete lugemisest jõuad endale lähemale, siis oled ju võitnud? Vähemalt oled ühe kaotuse välistanud.


ps.Kui palju tead Sa inimesi, kes räägivad raamatukaanega?
Seda ma arvasingi.




No comments:

Post a Comment