Wednesday, April 5, 2017

Etnograafiline eneseületus.

Lumeinimese sokid.

Need on minu poja sokid. Tiina Meeri õpetas mind niimoodi lapp-lapi, lipp-lipi peale kuduma. Ja mina siis õppisin. Aega võttis, aga sokid sai.

Foto NAGI's: P3270236

See oli selline etnograafiline eneseimetlus ja kohati ka etnograafiline eneseületus. Enamus ajast lõng ei vähenenud ja töö ei edenenud, tuli ületada kõrgeid kahtlusi ja kõrgeid ootusi, mida ma ise endale seadnud olin.

Foto NAGI's: P3270242

Sinine näis algul nii intensiivne, et ma kohe kahtlesin pikalt, kas nr 50 sokke on mõistlik sellist värvi üldse kududa. Võibolla oleks sõbralikum eelistada mingit neutraalsemat tooni? Olgu, sinine siiski võitis.

Foto NAGI's: P3270245

Foto NAGI's: P3270251

Foto NAGI's: P3270244

Minu poeg läks esimesse klassi kingadega nr 40, mis olid talle täpselt parajad! ja mida ma hiljem, kui need talle enam jalga ei läinud, ise edukalt kandsin. Samal ajal teistel vedelesid garderoobis saapad ja tossud nr 30.
Tõhus kasvamine jätkus aasta aastalt ja nüüd, kui gümnaasium hakkab ühele poole saama, on peaagu tubli 50 saavutatud. See tähendab, et sokke tuleb kududa ja kududa ja kududa ja kududa ja siis saab alles varbaotsa kahandama hakata. Ning kaubandusvõrgus on enamvähem kindlalt saada vaid korvpallitosse. Ilma Timberlandita jääks elu seisma. Ilma naljata.
Vahel meenub mulle tema titepõli, kui ma edumeelse emana üritasin osa võtta beebikoolist. Ürituseks see jäigi, sest sel ainumal korral osaledes sain ma aru, et minu üleloomulikust pingutusest jääb igatahes väheks. Beebikool tähendas seda, et emad ringis jalutades hopatasid oma beebisid (kõrgele õhku) samal ajal ise rõõmsalt lauldes ja tantsides. Mul oli juba esimene ring raske, kuigi pole ma mingi nõrk element ja eheda eesti naisena kergelt alla ei anna. Siis aga hakkasin teisi (rõõmsalt laulvaid ja tantsivaid emmesid) vaatama. Oh seda imet! Nende tited olid väiksed kui täpikesed, kerged udusulekesed samal ajal kui mina punnitasin oma kalevipojaga. Selle tunnikese kannatasin ma muidugi lõpuni, kuid siis panin oma pambu kelgu peale ja lohistasin koju tagasi. Ega nad rohkem meid ei näinudki.
Eks minu vanuses võib juba mälestusi heietada küll.

Olen ikka mõelnud, et kui lapsi mõõdetaks kuidagi jooksva meetriga, oleks mul ette näidata korralik tulemus, kuid paraku ühiskonnas on endiselt levinud tükiarvestus. Selles valguses on minu saavutus ikka üsna tagasihoidlik ehk lihtsalt - 2. Ja nii see jääbki.



2 comments: