Thursday, April 20, 2017

Avameelselt abielust ehk "Julia ja Romeo".

Vaatasin 7. aprillil Draamateatris lavastust "Julia ja Romeo". Näidendi on tõlkinud Maimu Berg.
Mängisid Kersti Kreismann ja Martin Veinmann. Minu lemmikud. Ilusad inimesed. Tundlikud hääled.
Ilusa nimega Maalisaalis olin ma esimest korda.

Mul oli juba mõnda aega kindel soov seda lavastust vaatama minna. Kui piletit ostma hakkasin, oli selle hooaja viimasele etendusele saada üks koht viimases reas.
Teatrisse läksin üle paljude aastate üksipäini. Vaikuses.

Mulle meeldis. Täpselt nii palju kui möödarääkimised, vääritimõistmised, enesepettus ja kahtlused meeldida võivad. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Aga kui ei taha olla tugev ja tundetu? Kui katsumuste kitsas rada näib tüütu ja tulemusetu?
Mulle palju rohkem meeldiks, kui see, mis ei tapa, teeks targemaks. Märkimisväärselt targemaks, aga seda on vist palju tahta.

Foto NAGI's: julia
Pilt näpatud lehelt www.draamateater.ee.

Sel pildil näivad ka veiniklaasid rohkem kokku hoidvat kui inimesed.
"Kuni surm meid lahutab" kiirendab nii mõnegi purgatooriumi kulgu. Iseenesest on abielu nagu iga teine leping ja kui ükskord maailma paremaks reformimise käigus need lepingud ka targu tähtajalisteks muudetakse, siis võib kergendusohkega selle "kuni surm meid lahutab" välja jätta. Katoliiklik kirik on usin tänaseni sobimatud abielud otsitud põhjusel kehtetuks tunnistama, et uus saaks sündida. Seevastu lahjendatud luterlus lubab luhtunu lahutada ja sariabielluja saab kingiks uue õnnistuse. Ega siis õnn saa tulemata jääda.

Etendus oli minu jaoks liiga lühike. Ilma vaheajata ja pisut üle tunni. Haaratud teema väärinuks veel tunnikest vähemalt. Või oli sellesse salaja sisse kirjutatud varajane kojuminek, mis õnnehormoonid kihisedes kehasse paiskaks? Et ei peaks kord raudteejaama tabloo all poolvõõraks jäänud eluarmastusega eneseõigustust jagama.

Kodu poole minnes hakkas minu erakordaselt ebamusikaalses peas kõlama : "Võime kõõluda maailma serval. Võime rääkida tühistest asjadest.".
Aga siis kui meie neist räägime, siis pole need ju enam tühised. Ega ju?

Muide - need ilusad sõnad on Genialistide laulust "Leekiv armastus."
Võibolla on õhkõrn võimalus, et minu süda ei olegi ebamusikaalne.

"Pole tähtis, oled tõele nii lähedal."






No comments:

Post a Comment