Saturday, April 29, 2017

Vaikne laupäev.

15. aprillil Vanemuise teatris.
Tom Stoppard, "Arkaadia".

Juba ammu tahtsin ma Tartusse teatrisse. Kaua vaagisin võimalusi ja pakutavat. Peale jäi klassika.

Kohustuslik jalutuskäik suudlevate tudengite juurest Jaani kirikuni, sealt botaanikaaiani ning tagasi tuletas mulle meelde, miks ma sinna läinud olin.
Need linnad, mida läbib jõgi, on kogu oma olemuselt justkui ebatavalised. Alati on neil kaks poolt - parem ja vasem kallas, mida ühendavad igavese sõltumise märgina sillad. Sa pead alati valima poole, kuuluma ja ületama sildasid. Jõe ääres seistes võid tunda kõigi oma meeltega elu katkematut kulgu, mõttepause linnaelu sööstude vahele. Lase vaid voogaval veel siluda selle, mis sassis.
Ela ennast rikki rapsimata.

Teater, avar ja valgusküllane, võttis mu lahkesti vastu. Kostitas kohvi ja koogiga.
Mulle meeldib see ootus enne etenduse algust; teadmine, et midagi hakkab toimuma; tunne, et kõik on alles ees.

Lavakujunduses mõjusid mulle need lõputuna näivad raamaturiiulid, massiivne laud, kaugusesse juhatav uks. Suurel laval on suured võimalused.

Esimene vaatus oli nagu koolitund. Seda ei olnud sugugi lihtne jälgida, palju tuli meelde jätta. Kahetsesin, et polnud piisavat eeltööd teinud ja seetõttu teadsin toimuvast eelnevalt üsna vähe.
Ometi oli see kaasakiskuv, huvitav, kirglik ja nii mitmetasandiline.

Peale esimest vaatust jalustasin garderoobini ja jäin seal aknast välja vaatama. Väljas sadas laia lund.
Keegi avas välisukse, ruumi pahises külma õhku segamini keerlevate helvestega. Seejärel avas ukse järgmine ja siis järgmine teatrisõber. Nägin kuidas inimesed võtsid oma mantlid ja joped ning lahkusid. Appi!

Teine vaatus oli... ma ei oskagi öelda... see oli kõike seda, mida esimenegi, aga veel tuntavalt mängulisem. Esimese vaatuse selgitused ja mitmeplaanilisuse avamine sai teises vaatuses uue hoo, uue mõistmise.

Mulle väga meeldisid Jaanika Arum ja Priit Strandberg. Esimeses oli usutavat õrna lapselikkust ja teises nooruse tõotatud vabadust; seda oli ilus vaadata. Priit Strandbergi väärikas ja hästi istuv kostüüm andis juurde ajastutruudust; Jaanika Arumi ampiirlõikelised kleidid täiendasid tema olekut. Päris lõpus, kus nad tantsisid tundliku valsi suure kaarega üle kogu lava, sain ma (taas kord) aru, miks väikesed asjad on päriselt tähtsad.

Foto NAGI's: IMG_0374
Foto Vanemuise kodulehelt, autor Tõnis Järs.

Piret Laurimaa tegelaskuju pidev vajadus end tõestada, kinnitada oli hästi välja toodud. Ja pealegi on tegemist ühe ilusaima naisnäitlejaga. Tanel Jonase aristokraat oli täpselt nii vaba ja sundimatu nagu peab.

See lavastus sobis oma aja kulgu ilmestava teemakäsitlusega nii hästi vaiksesse laupäeva, mis on minu jaoks religioossetest päevadest kõige püham, kõige selgema sõnumiga. Mulle mõjus see, kuidas teises vaatuses olid laval korraga kaks erinevat aega - sama ruum ja selles minevik ning olevik samaaegselt. Kõik, mis on olnud, jääb, talletub ja Stoppard näitab seda ilma igasuguse kõhkluse või valehäbita.
Seda tunnet jäi kandma minus Šoti stsenarist Steven Moffati mõte : “People assume that time is a strict progression of cause to effect, but *actually* from a non-linear, non-subjective viewpoint - it's more like a big ball of wibbly wobbly... time-y wimey... stuff.”

Selle lavastuse tekst oli nii mitmetahuline, nii kaugeleulatuv, et ma tahaks seda veelkord kuulata.
Ma ei mäleta küll kes, aga keegi ütles, et lõpuks oleme me kõik toatemperatuuril. Koju sõites mõtlesin, et sellest lavastusest lähtudes on tegemist maha jahtumisega, et see, mis on kuum, on mingi aja möödudes "toatemperauuril". Et kõik jahtub.
Nädal hiljem, kui ma vaatasin uuesti "... raba", sain ma aru, et tegelikult võib see tähendada ka ülessulamist. Tulemus on küll sama -
"toatemperatuur", kuid kogemus täiesti erinev.

Head ööd.




Monday, April 24, 2017

Isekas ausus.

Karl Ove Knausgard "Minu võitlus. 1. raamat, Surm perekonnas"

Eelmisel suvel puhkusel olles sattusin tuppa süüa tegema ikka ajal, mil Kuku raadiost selle raamatu katkeid ette loeti. Jäin kuulama. Midagi kees üle. Pliidil ja minus. Jäin vaid hetkeks mõttesse ja juba juhtus midagi. Küürisin pliidi puhtaks. Aga oma südant ja sisikonda nii lihtsalt puhtaks ei saa. Pead tagasi minema. Algusesse.

Foto NAGI's: karl
Karl Ove Knausgård Raamatu kaanepilt. lehelt http://kultuur.err.ee

Vaatasin kaua selle raamatu kaant. Mees sellel vaatas mind oma handorunnellike silmadega. Põrnitsesin vastu. See raamat on kaanest kaaneni eluline, valus ja vahetu, täis teravat vastuolu, mis näib tahtvat läbi lehekülgede lugejal silmad peast kraapida. Siis panin raamatu käest, vaatasin selle kaanepilti eemalt ja küsisin : "Miks sa nii teed?" ja pidin lugemist jätkama, sest vastused kõik on seal sees sügaval, ridades ja nende vahel. Võid otsida, aimata ja leida.

Mu vaist ütleb, et see raamat on aus.
Ausus on sageli ebamugav. Ehmatav ja ebamugav. Inimesed väldivad ebamugavust aususe hinnaga.
Ausus on sageli egoistlik. Knausgardi ausus ei ole teistsugune.
Päris isetut ausust ei olegi olemas.
Pole kunagi olnudki.
See raamat vaid kinnitas minu arvamust.

Loe seda. See ei ole sünge, vaid sügav. Olen ikka mõelnud, et mõnel sügavusel on põhi ja mõnel mitte. Ma ei taha puutuda põhja. Ma ei taha teada, kus on lõpp. Aga põhi just seda sümboliseeribki - kohta, kuhu pikkamööda vajub lahinguis ennastsalgavalt võidelnud, ent tormis siiski jõu kaotanud ristleja, vajub põhja ja on edaspidi vaid vrakk.

Loe seda, kui oled valmis süvenema kellegi hüpnootilisse minevikku, kui Sul endal on minevik. See on pikk lugemine, kirjanik võtab Su üleni kaasa, niipea kui oled selleks valmis. Tänapäeva jooksen-endast-ette maailmas on nii vabastav lugeda pikkamööda tulemist - hingan, mõtlen, astun, hingan. Autor ei väsi selle protsessi kirjeldamisest, ta ei häbene oma mõtte tasast kulgu. Mulle lähevad korda inimesed, kes süvenevad, mõtlevad (kaasa), aga selleni peab elama.
Mulle meeldivad endiselt need raamatud, kust ma midagi teada saan. Kõige õnnistavam on saada teada midagi enda kohta; midagi, mis on senini peidus püsinud. Kui teise inimese mõtete lugemisest jõuad endale lähemale, siis oled ju võitnud? Vähemalt oled ühe kaotuse välistanud.


ps.Kui palju tead Sa inimesi, kes räägivad raamatukaanega?
Seda ma arvasingi.




Thursday, April 20, 2017

Avameelselt abielust ehk "Julia ja Romeo".

Vaatasin 7. aprillil Draamateatris lavastust "Julia ja Romeo". Näidendi on tõlkinud Maimu Berg.
Mängisid Kersti Kreismann ja Martin Veinmann. Minu lemmikud. Ilusad inimesed. Tundlikud hääled.
Ilusa nimega Maalisaalis olin ma esimest korda.

Mul oli juba mõnda aega kindel soov seda lavastust vaatama minna. Kui piletit ostma hakkasin, oli selle hooaja viimasele etendusele saada üks koht viimases reas.
Teatrisse läksin üle paljude aastate üksipäini. Vaikuses.

Mulle meeldis. Täpselt nii palju kui möödarääkimised, vääritimõistmised, enesepettus ja kahtlused meeldida võivad. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Aga kui ei taha olla tugev ja tundetu? Kui katsumuste kitsas rada näib tüütu ja tulemusetu?
Mulle palju rohkem meeldiks, kui see, mis ei tapa, teeks targemaks. Märkimisväärselt targemaks, aga seda on vist palju tahta.

Foto NAGI's: julia
Pilt näpatud lehelt www.draamateater.ee.

Sel pildil näivad ka veiniklaasid rohkem kokku hoidvat kui inimesed.
"Kuni surm meid lahutab" kiirendab nii mõnegi purgatooriumi kulgu. Iseenesest on abielu nagu iga teine leping ja kui ükskord maailma paremaks reformimise käigus need lepingud ka targu tähtajalisteks muudetakse, siis võib kergendusohkega selle "kuni surm meid lahutab" välja jätta. Katoliiklik kirik on usin tänaseni sobimatud abielud otsitud põhjusel kehtetuks tunnistama, et uus saaks sündida. Seevastu lahjendatud luterlus lubab luhtunu lahutada ja sariabielluja saab kingiks uue õnnistuse. Ega siis õnn saa tulemata jääda.

Etendus oli minu jaoks liiga lühike. Ilma vaheajata ja pisut üle tunni. Haaratud teema väärinuks veel tunnikest vähemalt. Või oli sellesse salaja sisse kirjutatud varajane kojuminek, mis õnnehormoonid kihisedes kehasse paiskaks? Et ei peaks kord raudteejaama tabloo all poolvõõraks jäänud eluarmastusega eneseõigustust jagama.

Kodu poole minnes hakkas minu erakordaselt ebamusikaalses peas kõlama : "Võime kõõluda maailma serval. Võime rääkida tühistest asjadest.".
Aga siis kui meie neist räägime, siis pole need ju enam tühised. Ega ju?

Muide - need ilusad sõnad on Genialistide laulust "Leekiv armastus."
Võibolla on õhkõrn võimalus, et minu süda ei olegi ebamusikaalne.

"Pole tähtis, oled tõele nii lähedal."






Wednesday, April 5, 2017

Etnograafiline eneseületus.

Lumeinimese sokid.

Need on minu poja sokid. Tiina Meeri õpetas mind niimoodi lapp-lapi, lipp-lipi peale kuduma. Ja mina siis õppisin. Aega võttis, aga sokid sai.

Foto NAGI's: P3270236

See oli selline etnograafiline eneseimetlus ja kohati ka etnograafiline eneseületus. Enamus ajast lõng ei vähenenud ja töö ei edenenud, tuli ületada kõrgeid kahtlusi ja kõrgeid ootusi, mida ma ise endale seadnud olin.

Foto NAGI's: P3270242

Sinine näis algul nii intensiivne, et ma kohe kahtlesin pikalt, kas nr 50 sokke on mõistlik sellist värvi üldse kududa. Võibolla oleks sõbralikum eelistada mingit neutraalsemat tooni? Olgu, sinine siiski võitis.

Foto NAGI's: P3270245

Foto NAGI's: P3270251

Foto NAGI's: P3270244

Minu poeg läks esimesse klassi kingadega nr 40, mis olid talle täpselt parajad! ja mida ma hiljem, kui need talle enam jalga ei läinud, ise edukalt kandsin. Samal ajal teistel vedelesid garderoobis saapad ja tossud nr 30.
Tõhus kasvamine jätkus aasta aastalt ja nüüd, kui gümnaasium hakkab ühele poole saama, on peaagu tubli 50 saavutatud. See tähendab, et sokke tuleb kududa ja kududa ja kududa ja kududa ja siis saab alles varbaotsa kahandama hakata. Ning kaubandusvõrgus on enamvähem kindlalt saada vaid korvpallitosse. Ilma Timberlandita jääks elu seisma. Ilma naljata.
Vahel meenub mulle tema titepõli, kui ma edumeelse emana üritasin osa võtta beebikoolist. Ürituseks see jäigi, sest sel ainumal korral osaledes sain ma aru, et minu üleloomulikust pingutusest jääb igatahes väheks. Beebikool tähendas seda, et emad ringis jalutades hopatasid oma beebisid (kõrgele õhku) samal ajal ise rõõmsalt lauldes ja tantsides. Mul oli juba esimene ring raske, kuigi pole ma mingi nõrk element ja eheda eesti naisena kergelt alla ei anna. Siis aga hakkasin teisi (rõõmsalt laulvaid ja tantsivaid emmesid) vaatama. Oh seda imet! Nende tited olid väiksed kui täpikesed, kerged udusulekesed samal ajal kui mina punnitasin oma kalevipojaga. Selle tunnikese kannatasin ma muidugi lõpuni, kuid siis panin oma pambu kelgu peale ja lohistasin koju tagasi. Ega nad rohkem meid ei näinudki.
Eks minu vanuses võib juba mälestusi heietada küll.

Olen ikka mõelnud, et kui lapsi mõõdetaks kuidagi jooksva meetriga, oleks mul ette näidata korralik tulemus, kuid paraku ühiskonnas on endiselt levinud tükiarvestus. Selles valguses on minu saavutus ikka üsna tagasihoidlik ehk lihtsalt - 2. Ja nii see jääbki.



Monday, April 3, 2017

Õnne palukesed. (vol2)

"Vennas" Eesti Draamateater, väike saal 26.03.2017

Tõnu Õnnepalu näidend "Vennas" oli mul eelnevalt läbi loetud. See lugemine meeldis mulle. Samas suutsin ma endale maalida hoopis teistsuguse pildi, kui lavastus tegelikult oli. Mis oli iseenesest huvitav kogemus.

Tegelasteks kaks venda, üks peamiselt Ameerikas, teine kodus, Hiiumaal. Vennad Jakob ja Willem. Ja nende ema Madli.
Kahe venna ja nende ema lugu, mis avaneb kirjutatud kirjades, üle ookeani, sinna ja tagasi.

Mitmeski mõttes ilmus mu silme ette kadunud poja lugu. Koju tagasi Jakob küll oma eksirännakutelt ei tulnudki, kuid oli oma kirjades (piisavalt targutades) ikkagi kohal. Jakob Kasser, kes oma uhkematel päevadel oli Jacob.
Minu jaoks oli see Pääru Oja tükk, Willemi lugu. Tema vaikses hääles oli leplikku nõutust, tema valjus hääles oli nurka surutu kähedat leppimatust. Seda oli õpetlik vaadata, nagu vaataks ajalooraamatusse; midagi, mis tuleb kaugelt kaarega meelde, kivineb, mureneb.
Indrek Sammuli Jakob oli kenake kombinatsioon härrasrahvast ja maamehest. Päris toredasti kombineeritud.
Kahe venna vanuse vahe oli kolm aastat ja näitlejatel omakorda seitseteist. Inimese hing on ikka erakordselt paindlik; keeruline, aga elastne. Kõik on võimalik, kui vaid osata võimalikkus üles leida.
Kaie Mihkelsoni mamma Madli oli nii vaguralt ehe oma maani seelikus ja villastes sokkides. Ma südamest imetlesin seda, kuidas ta valgendatud linased linikud lauale pani. Nendes liigutustes oli ehk kõige enam sellele ajastule omast tasapisi toimetamist, pühade pühalikkust.

Selles lavastuses oli midagi sellist, millest peab rääkima, mida ei tohi unustada. Vennalikkus? Võibolla. Ellujäämine ja eluspüsimine. Kindlasti.

Foto NAGI's: vennas

http://www.temuki.ee/

See oli pikk etendus, kui garderoobi jõudsin, oli suure saali rahvas juba koju lubatud.