Thursday, March 2, 2017

"Tramm nimega Iha" ehk võltspärlitega diadeem nukujuustel.

25.02.2017 Endla

Pärnus. Kord läbi pilveudu, siis jälle pilvedest triibuliseks joonistunud taevas, paistis päike kuni õhtuni välja. Hetketi soojendav, kaugelt karge, pillav ja priiskav, siis vaid hellalt hoomatav veebruaripäike. Lumele tipitud põuekoera väikestes jälgedes ning raskelt astutud õuekoera rohmakates sammudes, lapse kelgu looklevates jälgedes, mis otse jäätunud mereni juhatasid, oli kevade kammitsetud ootust. Oli kõike.

"Tramm nimega Iha" on Tennessee Williamsi 70 aastat tagasi kirjutatud näidend.
Midagi pole muutunud. Suhted olid keerulised siis ja on ka praegu jõudes ajuti haiget tegevate (pseudo)lahendusteni.

Laval kohtuvad kaks naist, õed Blanche ja Stella (Kleer Maibaum-Vihmar ja Kati Ong). Minu ees avanes omamoodi naiseks olemise skaala, mille ühes otsas on Stella - naine, kes on loomult ellujääja, elu edasikandja, leppija, klammerduja - ja teises Blanche - kes kõlgub pidevalt hingelise vapustuse äärel nagu seisaks tikk-kontsadel kalju serval, lastes aegajalt lahtistel kividel kuristikku langeda. Päris elus kuulub enamik meist muidugi skaala keskele, kus me siis oma turvalises keskpärasuses vähimatki tähelepanu äratamata lõpuks sureme (ei satu me näidendisse ega hullumajja saati siis veel lavale).
Mind omamoodi hämmastas see õdede "veri on paksem kui vesi" ühtekuuluvus, kusjuures üks oli see, kellele tuli kuuluda ja kuuletuda, kelle tujud said seaduseks ja teine, kes lasi oma meelekindluse pressida allaheitlikkuseks. Stella tugevus murenes vähehaaval Blanche´i pilgetes, hinnangutes, peenutsevas teravuses. Vaatamata elegantselt väljakantud kleitidele ja pitspesule ei tundnud ma Blanche´i haprusele, tema tehtud peenetundelisusele kaasa. Seda kuni finaalini, mil pettekujutelmad temast võitu saavad ja järk järgult meelemõistuse hävitavad. Siis murdus kerge praksatusega minus miski, mille olemasolust polnud mul õrna aimugi. Heldimusest? Kaastundest? Mõrkjast poolehoiust? Finaal, mis pidi lõplikult kujundama vaataja hinnangut ja milles aina süvenev kurbus langes õdedele nagu varahommikune külm udu, muutes Stella hääle kaugele kostvaks sireeniks, andis lavastusele uue mõõtme, mida ma veel kaua oma peas (või südames) taaselustasin. Kurbusel ongi minu jaoks alati kõige tähelepanuväärsem mõõde, päris-elule omane külm kalgendus.
Kurbust on T.Williams näidendisse kirjutanud piisavalt, et mitte öelda palju. Tema õe skisofreenia, suhted tasakaalutu isaga... kõik see leiab omal moel kajastamist (ka viide homoseksuaalsusele, enesepettust ja äratundmist).

Stella abikaasa on Stanley Kowalski (Priit Loog) aktiivne poisslaps, enfant terrible (meenutades, et filoloogist Blanche poetab mõnegi sõna prantsuse keeles nagu pärleid...), kes kannab endas keevaverelise alfa elujõulisi geene. Huvitav, kas tol ajal oli tõesti poola päritolu sisserändajad need kõige tahumatumad matsluse võrdkujud? Küllap siis olid. Priit Loog mängib igati ausalt oma tormakat maikas (müra)karu. Teda vaadates meenus mulle midagi. Esiteks - tema Jane Austeni "Uhkuses ja eelarvamuses" mängitud võrratu mister Darcy. Teiseks - ilmus mu silme ette 1986 aasta Tallinnfilmi taies "Keskea rõõmud", kus Tõnu Kargu mängitud Tõnu Loorits kangutab lahti kõik viisakad formaalsused ja loob maailma enda näo järgi. Selles on surematu matsluse uhket järjepidevust, motiveeritust ja rusikaga vastu karvast rinda tagumist.

Harold "Mitch" Mitchell (Märt Avandi) - mees, kes tahtis, kuid ei suutnud, kes proovis, kuid ei jõudnudki tõotatud maale. Kurb. Piinavalt kurb.

Täiesti teadlikult jätan kommenteerimata iga üksiku näitleja rolli sisse- ja väljahingamised, enda jaoks jätan meelde küll selle, et kokku kõlas kõik nagu hea muusika. Pill oli hääles ja noot oli selge.

Väga hästi mõjus ja mõjutas kogu etendust lavakujundus - kaugused, liikumised nende vahel, pöördlava pakutud võimalused näha või siis mitte, kahe korruse elu ning kokkupressitus, privaatsuse puudumine. Mul oli päris mitu korda tunne, et ma vaataks nagu filmi, distantsilt; liikumist, kogu toimuvat valgelt kinolinalt.

Eraldi äramärkimist väärivad Blanche´i kleidid kõikide satside, pitside ja siidisabadega. Naiselik. Samas kui Stella kostüümid mind natuke häirisid, ma ei saanud aru, millisest ajastust need olla võiksid, mida mulle edastavad.

***

Foto NAGI's: teater3
Läbi valguse ja varju, läbi tõelisuse ja mängu.

Peale etendust läksin teatri kohvikusse ja sõin ära kõik koogid, mis veel alles olid. Keegi oleks võinud ju mind ometi takistada! Ilmselt jõin ära ka kogu olemasoleva kohvi, sest öösel saamata und, vaatasin läbi kardina talviselt karget taevast, püüdes rahu sõlmida oma kofeiinist täistuuridel töötava ajuga.

See, kuidas kogu maailma raskus Stella õlule langes, ei andnud mulle rahu.
See kui haprake on inimese sisemaailm, kui abitu on kõrgustest sügavikku langeja tasapisi kustuv hääl.
See kui tuhmilt särab võltspärlitega diadeem peas, mille deemonid on üle võtnud.




No comments:

Post a Comment