Thursday, March 23, 2017

Õnne palukesed.

Kui ma mõtlen tänapäeva eesti kirjanduse peale, siis pole just ülearu palju neid kirjutajaid, kelle sõna, lause, kujundlikkus, maailmavaade mind kõnetab. Võibolla ongi asi selles, et meil on palju kirjutajaid ja nii vähe kirjanikke? On palju sõnu ja vähe mõtteid, palju öeldud ja vähe tunnetatud, palju eneseimetlust ja vähe enesekindlust; seda kindlust, mis vormib mõtte arusaadavaks, mis teeb öeldu lihtsaks ja mitte labaseks, kujundlikuks ja mitte kenitlevaks. Ma tahan palju, ma tean.

Tõnu Õnnepalu raamatuid lugedes on tunne nagu loeksin iseennast, pingutamata ja usaldades. Pöördudes ikka ja alati tagasi algusesse, jõudes lõppu ja mitte lõpetades.

21.03.2017 Eesti Draamateateris "Mäed"

Eile lubasin end kaasamõtlema viia Tõnu Õnnepalu näidendil "Mäed".

Kavalehes kirjutab Tõnu Õnnepalu kahtlusest, kas mahuvad mäed lavale. Mahuvad siis? Aga ookean? Aga inimene? Aga armastus?
Kujutlusel on suur võim inimese üle, see annab julguse tunda avarust ka väikeses ruumis, avarust endas. See annab tiivad, kuigi kukkuda näib alati lihtsam kui lennata.

"Mäed" oma kõrgete kaljunukkide ja laugjate roheliste aasadega jutustas igavesest igatsusest, olgu siis avaruse, teise inimese või armastuse järele. Mulle meeldisid "Mägede" pikad monoloogid. Näha näitleja sõnade ja liikumise kooskõla, suuri žeste ja vähest, vaevumärgatavt ilme muutust.

Tibatilluke Ester Pajusoo, kelle rollis oli nii palju (just seda otsitud!) avarust, andis mulle tunde, et võibolla juhtub kõik ikkagi põhjusega. Sa pead alati midagi ootama. Isegi siis, kui sa tead, et ei tule, ta EI tule. Punased moonid tassidel. Nii punased, et veri kahvatub selle kõrval.
Noored ja kepsakad - Liisa Saaremäel ja Christopher Rajaveer - nende mäed on alles ronimata, kõrgused kõõlumata, aga avarust juba tundsin.
Aleksander Eelmaa - peaaegu midagi ütlemata olla kohal; olla nende mägede, inimeste ja avaruse kohal...

Muusika. Eraldi pean ära märkima muusika. Kõik algas ja lõppes tšelloga, mida mängis Leho Karin.
Helilooja Lauri Dag Tüüri muusika sobib mägede vahele kajama ja jääb helisema, kandma mägesid ja avarust. Loodus pillab ja ajab üle äärte, ainult inimene tahab kõike säilitada, konserveerida, arhiveerida. Loodus on nagu elav muusika - siin, nüüd ja praegu ja homme? Homme on uus ja veelgi uskumatum, selgem ja haaravam. Muusikast üsna väheteadliku inimesena julgen siiski märkida, et mulle meenutas see Edvard Griegi loomingut, mingid seosed tekkisid.
Muuseas Lauri Dag on Erkki-Sven Tüüri poeg ja Philipp-Teedy Tüüri pojapoeg. Viimane oli minu jaoks huvitav mõtleja ja kunstnik, tema aforismid ja maalid on elulised/olulised.
Mingil mulle teadmata põhjusel! olen ikka ette kujutanud lavastust, kus mängib (piisavalt suurt rolli!) tšello. Muusika. See oli midagi ligilähedast. Selline peaaegu-kogemus.

Mis veel? Lavakujundus oli tagasihoidlik, kasutatud oli ehmatavalt koledat niiöelda mündirohelist polüesterkangast; värvi, mida looduses esineb väga-väga harva. Igasugune sinine või looduslik roheline oleks parem olnud. Samast kangast oli tšellisti ülikond ja laval laialdast kasutust leidnud keebid. See mõjus kuidagi eriti ebaloomulikult. Ei taevas, ei maa. Ei tuli ega vesi.
Väikese saali võimalused on... väikese saali võimalused. Samas oli palju liikumist, tegevust. Seal kõrgel, peaaegu taeva all, viiendal korrusel meenus mulle aasta(kümne)te tagune lavastus, milles Raimo Pass mulle end meelde mängis. See oli Gogoli "Vii"... eriline ikka veel.

Publik saalis oli ehk pisut eakam, lapsi ei näinud ühtegi. Eks see lavastus ongi keskele jõudnute puhkepaus. See, kui sa juba küsid, aga vastata veel ei tea. Tunned, aga öelda veel ei julge. Peatud, et vaadata (tagasi), hingata üks hinnaline sõõm teise järel ja siis minna veel kõrgemale, kuhu pilk ulatub. Ma ei tea ju, mida teised tundsid, kuid mina läksin segamatult tagasi Austriasse.

Foto NAGI's: P8092615
Vaade Grossglockneri mägiteelt.

See näidend võiks saada filmiks. Lühifilmiks võibolla. Tuult on vaja. Mägedes on alati tuul.
Kokkuvõttes jäi mul tunne nagu mulle oleks üks hea raamat ette loetud. Väga hea raamat.

22.03.2017

ps Õhtul sain teada, et Lembit Ulfsak on läinud teisele poole silmapiiri.
"Mandariinid", ka "Vehkleja". Viimased sõnad. "Augustikuu".
Mäed ja lõputuna näiv avarus.
Kuhu ei vii rada, viivad tiivad.

Foto NAGI's: ulfsak
muurileht.ee




No comments:

Post a Comment