Friday, March 17, 2017

Kuhu küll...,kallis?

Teatri intensiivkursus minu moodi.
Kõik algas 10.03.2017 kui Rakvere teatri väikese maja uks minu ees avanes.

"Kuhu küll kõik lilled jäid?" Rakvere teatri väikeses majas.

See lavastus ei ole kergete killast. See on kindlasti peatükist "Teater edasijõudnutele".
Näidendi on kirjutanud vene psühhiaater! Aleksander Stroganov (snd 19.11.1961), kelle loominguga on meie publikul esimene võimalus tutvuda.
Ja mulle see tutvus meeldib.

Lavastaja Eili Neuhaus on otsinud ja leidnud ning jagab tulemust lahkelt publikuga. Kavaleht lubab, et tegemist on fantaasiamänguga ja Stroganov mängib fantaasiatega julgelt, kaasakiskuvalt, enesekindlalt. Faktid Marlene Dietrichi elust saadavad piisavat tähelepanu, kuid ei dikteeri midagi ega nõua publikult mingeid täiendavaid teadmisi.
Esimene vaatus pakkus halastamatut taskunoaga hinges urgitsemist, mis lõikas ka vaatajaisse sälke. See näis esmalt ehk pindmine, kuid iga minutiga, iga loetud hetkega sai selgeks kui põhjatu on üksindus, igatsus, isolatsioon ja enesepõlgus.
Esimeses vaatuses oli laval kaks näitlejat - Ülle Lichtfeldt ja Marin Mägi-Efert, kaks rolli - Marlene ja Norma. Lavakujundus, kostüümid ja liikumine moodustasid mõjusa terviku. Närtsinud satsid kostüümidel rõhutasid kadunud glamuuri, kaotatud lahinguid. Trepid ja improviseeritud voodi andsid võimalusi huvitavaks liikumiseks, mis muutus lihtsamast keerulisemaks nõudes näitlejatelt koreograafilist täpsust ja füüsilist pingutust. Lava sügavuses (niivõrd kuivõrd) oli aken, millest avanev vaade oli vaevumärgatav side muu maailmaga, miks muidu tekkis Marlene`il vastupandamatu soov paigaldada sellele pühakutega vitraaž. Miks muidu loendas Norma aknast möödujaid...
Omamoodi alastuse, haavatavuse andis kogu lavastusele see, et Marlene ja Norma olid paljajalu. Selles oli varjamatut intiimsust, mis ei vajanud rohkem selgitamist. Mulle on alati tundunud, et kinnised kingad annavad kindlustunde ja kaitstuse ning ma ise käin paljajalu ainult rannaliival või kodumurul.
Teises vaatuses lisandus Madis Mäeoru mängitud mees, selline filosoofiline purupurjus mees, aga kahtlemata huvitav. Ja mis peamine - tõi naiste hägustunud maailma elu tagasi.

Kokkuvõttes - mul oli väga vaja seda näha, kuulda, tajuda.

Hilisõhtune Rakvere pakkus lisaks suurepärasele teatrile kanget kohvi ja veel ja veel ja veel midagi.

Hilisööl kodus panin järgmiseks hommikuks kella helisema - kuidas see küll jälle minuga nii saab olla, et ma pean ka laupäeva hommikul kella helisemise peale ärkama?? Siis laotasin oma niisked juuksed padjale palvega kõige vägevama poole, et ma ei oleks järgmisel hommikul äravahetamiseni sarnane punkarile, kes aastakümnete eest kohvik Moskva ees hari püsti maailma paremaks timmis. Ja siis oh, üllatust, midagi hirmsat minuga ei juhtundki ning hommikul olin ma nagu 1 proua olema peab, valmis Tiina Meeri taktilöömise järgi kuduma-harutama-kuduma. Enne mõtlesin, et võibolla oleks seekord mõistlik koolitund vahele jätta, kuid ma olen alati läbi käelise tegevuse mõtteid korrastanud ja kahe lavastuse vahele oli seda hädasti vaja. Sest olgem ausad - ükski normaalne inimene ei lähe kahel järjestikusel õhtul teatrisse (kui pole tegemist piletööri, suflööri või näitlejaga). Teater on emotsionaalselt paras lahinguväli, kust tulles pead langenud vennad austusavaldustega ära saatma ja see ei ole alati mitte lihtne. Ja see võtab alati aega.

Niisiis peale kohustuslikku kudu-tundi liitusin kultuuri-ekipaažiga ja sõit Pärnu poole võis alata. Vahepeal lubasin kohvil oma elu päästa.

"Mitte praegu, kallis!" Pärnu, Endla suur saal. 11.03.2017

Enne etendust vaatasin lavakujundust - kaasaegne ruumilahendus akna ja mitme uksega. Siis ma veel ei teadnud, et õige pea pillub üks härrasmees mitme butiigi jagu peent pitspesu aknast välja ja see on kohapeal tuhat korda naljakam kui jutus jutustades või kirjas kirjeldades.
See on kiire ja pöörane näidend, mis ei lubaks ühtegi eksimust. Lõputu situatsioonikoomika. Kiired ja haaravad dialoogid.
Minu ees rulliti lahti üks "mul on armuke ja sul on armuke ja tal on armuke" lugu. Kaasa naermiseks loodud. Tambet Seling (Arnold Crouch) ja Märt Avandi (Gilbert Bodley) olid oma parimas sõiduvees. Paduandekad noored näitlejad. Mul pole vist iial nii lõbus olnud. Ilma naljata. Taevas, kuidas te küll seda teete?

Kostüümid olid hästi valitud, kasukatest ma mitte ei räägigi. Mul poleks midagi selle värvitud jänese vastu. Veel nägin mõnda viisakat (ja parajat!) ülikonda ja üht maitsekat tumehalli vesti heleda pintsaku all.

Kuna ma loen alati kavalehte, siis seekord ütleks nii, et esimene pool oli loetav ja informatiivne. Edasi tulid kuskilt eneseabiõpikust välja kraabitud peatükid hirmust, valetamisest, abielurikkumisest. (Teinekord pange kavalehe vahele ka mõned indulgentsid, siis läheb kogu äratundmisrõõm asja ette.) Aga ärge muretsege, enamik kavalehte lõpuni nagunii ei loe.

Kokkuvõttes - mul oli seda väga vaja. Naer pidi pikendama eluiga. Loodetavasti see ei tähenda, et ma nüüd peangi kahesaja aastaseks elama?
Ja ma olen ka täiesti kindel, et teatrikohviku martsipanikook kell kümme õhtul teeb ainult head.


*****

Hiljem. Palju hiljem.

Küsimus "Kuhu küll kõik lilled jäid?" saab päris elus enamasti hästi lihtsa vastuse - "Mitte praegu, kallis.".



Monika

Ps. Lubasin ema kevadel teatrisse viia ja pean seekord auga oma lubadust - 22. aprill vaatame koos "...raba", 6. mail "....,kallist" ja 28.mail on grande finale Vanemuises "Hedda Gableriga".



No comments:

Post a Comment