Thursday, March 23, 2017

Õnne palukesed.

Kui ma mõtlen tänapäeva eesti kirjanduse peale, siis pole just ülearu palju neid kirjutajaid, kelle sõna, lause, kujundlikkus, maailmavaade mind kõnetab. Võibolla ongi asi selles, et meil on palju kirjutajaid ja nii vähe kirjanikke? On palju sõnu ja vähe mõtteid, palju öeldud ja vähe tunnetatud, palju eneseimetlust ja vähe enesekindlust; seda kindlust, mis vormib mõtte arusaadavaks, mis teeb öeldu lihtsaks ja mitte labaseks, kujundlikuks ja mitte kenitlevaks. Ma tahan palju, ma tean.

Tõnu Õnnepalu raamatuid lugedes on tunne nagu loeksin iseennast, pingutamata ja usaldades. Pöördudes ikka ja alati tagasi algusesse, jõudes lõppu ja mitte lõpetades.

21.03.2017 Eesti Draamateateris "Mäed"

Eile lubasin end kaasamõtlema viia Tõnu Õnnepalu näidendil "Mäed".

Kavalehes kirjutab Tõnu Õnnepalu kahtlusest, kas mahuvad mäed lavale. Mahuvad siis? Aga ookean? Aga inimene? Aga armastus?
Kujutlusel on suur võim inimese üle, see annab julguse tunda avarust ka väikeses ruumis, avarust endas. See annab tiivad, kuigi kukkuda näib alati lihtsam kui lennata.

"Mäed" oma kõrgete kaljunukkide ja laugjate roheliste aasadega jutustas igavesest igatsusest, olgu siis avaruse, teise inimese või armastuse järele. Mulle meeldisid "Mägede" pikad monoloogid. Näha näitleja sõnade ja liikumise kooskõla, suuri žeste ja vähest, vaevumärgatavt ilme muutust.

Tibatilluke Ester Pajusoo, kelle rollis oli nii palju (just seda otsitud!) avarust, andis mulle tunde, et võibolla juhtub kõik ikkagi põhjusega. Sa pead alati midagi ootama. Isegi siis, kui sa tead, et ei tule, ta EI tule. Punased moonid tassidel. Nii punased, et veri kahvatub selle kõrval.
Noored ja kepsakad - Liisa Saaremäel ja Christopher Rajaveer - nende mäed on alles ronimata, kõrgused kõõlumata, aga avarust juba tundsin.
Aleksander Eelmaa - peaaegu midagi ütlemata olla kohal; olla nende mägede, inimeste ja avaruse kohal...

Muusika. Eraldi pean ära märkima muusika. Kõik algas ja lõppes tšelloga, mida mängis Leho Karin.
Helilooja Lauri Dag Tüüri muusika sobib mägede vahele kajama ja jääb helisema, kandma mägesid ja avarust. Loodus pillab ja ajab üle äärte, ainult inimene tahab kõike säilitada, konserveerida, arhiveerida. Loodus on nagu elav muusika - siin, nüüd ja praegu ja homme? Homme on uus ja veelgi uskumatum, selgem ja haaravam. Muusikast üsna väheteadliku inimesena julgen siiski märkida, et mulle meenutas see Edvard Griegi loomingut, mingid seosed tekkisid.
Muuseas Lauri Dag on Erkki-Sven Tüüri poeg ja Philipp-Teedy Tüüri pojapoeg. Viimane oli minu jaoks huvitav mõtleja ja kunstnik, tema aforismid ja maalid on elulised/olulised.
Mingil mulle teadmata põhjusel! olen ikka ette kujutanud lavastust, kus mängib (piisavalt suurt rolli!) tšello. Muusika. See oli midagi ligilähedast. Selline peaaegu-kogemus.

Mis veel? Lavakujundus oli tagasihoidlik, kasutatud oli ehmatavalt koledat niiöelda mündirohelist polüesterkangast; värvi, mida looduses esineb väga-väga harva. Igasugune sinine või looduslik roheline oleks parem olnud. Samast kangast oli tšellisti ülikond ja laval laialdast kasutust leidnud keebid. See mõjus kuidagi eriti ebaloomulikult. Ei taevas, ei maa. Ei tuli ega vesi.
Väikese saali võimalused on... väikese saali võimalused. Samas oli palju liikumist, tegevust. Seal kõrgel, peaaegu taeva all, viiendal korrusel meenus mulle aasta(kümne)te tagune lavastus, milles Raimo Pass mulle end meelde mängis. See oli Gogoli "Vii"... eriline ikka veel.

Publik saalis oli ehk pisut eakam, lapsi ei näinud ühtegi. Eks see lavastus ongi keskele jõudnute puhkepaus. See, kui sa juba küsid, aga vastata veel ei tea. Tunned, aga öelda veel ei julge. Peatud, et vaadata (tagasi), hingata üks hinnaline sõõm teise järel ja siis minna veel kõrgemale, kuhu pilk ulatub. Ma ei tea ju, mida teised tundsid, kuid mina läksin segamatult tagasi Austriasse.

Foto NAGI's: P8092615
Vaade Grossglockneri mägiteelt.

See näidend võiks saada filmiks. Lühifilmiks võibolla. Tuult on vaja. Mägedes on alati tuul.
Kokkuvõttes jäi mul tunne nagu mulle oleks üks hea raamat ette loetud. Väga hea raamat.

22.03.2017

ps Õhtul sain teada, et Lembit Ulfsak on läinud teisele poole silmapiiri.
"Mandariinid", ka "Vehkleja". Viimased sõnad. "Augustikuu".
Mäed ja lõputuna näiv avarus.
Kuhu ei vii rada, viivad tiivad.

Foto NAGI's: ulfsak
muurileht.ee




Friday, March 17, 2017

Kuhu küll...,kallis?

Teatri intensiivkursus minu moodi.
Kõik algas 10.03.2017 kui Rakvere teatri väikese maja uks minu ees avanes.

"Kuhu küll kõik lilled jäid?" Rakvere teatri väikeses majas.

See lavastus ei ole kergete killast. See on kindlasti peatükist "Teater edasijõudnutele".
Näidendi on kirjutanud vene psühhiaater! Aleksander Stroganov (snd 19.11.1961), kelle loominguga on meie publikul esimene võimalus tutvuda.
Ja mulle see tutvus meeldib.

Lavastaja Eili Neuhaus on otsinud ja leidnud ning jagab tulemust lahkelt publikuga. Kavaleht lubab, et tegemist on fantaasiamänguga ja Stroganov mängib fantaasiatega julgelt, kaasakiskuvalt, enesekindlalt. Faktid Marlene Dietrichi elust saavad piisavat tähelepanu, kuid ei dikteeri midagi ega nõua publikult mingeid täiendavaid teadmisi.
Esimene vaatus pakkus halastamatut taskunoaga hinges urgitsemist, mis lõikas ka vaatajaisse sälke. See näis esmalt ehk pindmine, kuid iga minutiga, iga loetud hetkega sai selgeks kui põhjatu on üksindus, igatsus, isolatsioon ja enesepõlgus.
Esimeses vaatuses oli laval kaks näitlejat - Ülle Lichtfeldt ja Marin Mägi-Efert, kaks rolli - Marlene ja Norma. Lavakujundus, kostüümid ja liikumine moodustasid mõjusa terviku. Närtsinud satsid kostüümidel rõhutasid kadunud glamuuri, kaotatud lahinguid. Trepid ja improviseeritud voodi andsid võimalusi huvitavaks liikumiseks, mis muutus lihtsamast keerulisemaks nõudes näitlejatelt koreograafilist täpsust ja füüsilist pingutust. Lava sügavuses (niivõrd kuivõrd) oli aken, millest avanev vaade oli vaevumärgatav side muu maailmaga, miks muidu tekkis Marlene`il vastupandamatu soov paigaldada sellele pühakutega vitraaž. Miks muidu loendas Norma aknast möödujaid...
Omamoodi alastuse, haavatavuse andis kogu lavastusele see, et Marlene ja Norma olid paljajalu. Selles oli varjamatut intiimsust, mis ei vajanud rohkem selgitamist. Mulle on alati tundunud, et kinnised kingad annavad kindlustunde ja kaitstuse ning ma ise käin paljajalu ainult rannaliival või kodumurul.
Teises vaatuses lisandus Madis Mäeoru mängitud mees, selline filosoofiline purupurjus mees, aga kahtlemata huvitav. Ja mis peamine - tõi naiste hägustunud maailma elu tagasi.

Kokkuvõttes - mul oli väga vaja seda näha, kuulda, tajuda.

Hilisõhtune Rakvere pakkus lisaks suurepärasele teatrile kanget kohvi ja veel ja veel ja veel midagi.

Hilisööl kodus panin järgmiseks hommikuks kella helisema - kuidas see küll jälle minuga nii saab olla, et ma pean ka laupäeva hommikul kella helisemise peale ärkama?? Siis laotasin oma niisked juuksed padjale palvega kõige vägevama poole, et ma ei oleks järgmisel hommikul äravahetamiseni sarnane punkarile, kes aastakümnete eest kohvik Moskva ees hari püsti maailma paremaks timmis. Ja siis oh, üllatust, midagi hirmsat minuga ei juhtundki ning hommikul olin ma nagu 1 proua olema peab, valmis Tiina Meeri taktilöömise järgi kuduma-harutama-kuduma. Enne mõtlesin, et võibolla oleks seekord mõistlik koolitund vahele jätta, kuid ma olen alati läbi käelise tegevuse mõtteid korrastanud ja kahe lavastuse vahele oli seda hädasti vaja. Sest olgem ausad - ükski normaalne inimene ei lähe kahel järjestikusel õhtul teatrisse (kui pole tegemist piletööri, suflööri või näitlejaga). Teater on emotsionaalselt paras lahinguväli, kust tulles pead langenud vennad austusavaldustega ära saatma ja see ei ole alati mitte lihtne. Ja see võtab alati aega.

Niisiis peale kohustuslikku kudu-tundi liitusin kultuuri-ekipaažiga ja sõit Pärnu poole võis alata. Vahepeal lubasin kohvil oma elu päästa.

"Mitte praegu, kallis!" Pärnu, Endla suur saal. 11.03.2017

Enne etendust vaatasin lavakujundust - kaasaegne ruumilahendus akna ja mitme uksega. Siis ma veel ei teadnud, et õige pea pillub üks härrasmees mitme butiigi jagu peent pitspesu aknast välja ja see on kohapeal tuhat korda naljakam kui jutus jutustades või kirjas kirjeldades.
See on kiire ja pöörane näidend, mis ei lubaks ühtegi eksimust. Lõputu situatsioonikoomika. Kiired ja haaravad dialoogid.
Minu ees rulliti lahti üks "mul on armuke ja sul on armuke ja tal on armuke" lugu. Kaasa naermiseks loodud. Tambet Seling (Arnold Crouch) ja Märt Avandi (Gilbert Bodley) olid oma parimas sõiduvees. Paduandekad noored näitlejad. Mul pole vist iial nii lõbus olnud. Ilma naljata. Taevas, kuidas te küll seda teete?

Kostüümid olid hästi valitud, kasukatest ma mitte ei räägigi. Mul poleks midagi selle värvitud jänese vastu. Veel nägin mõnda viisakat (ja parajat!) ülikonda ja üht maitsekat tumehalli vesti heleda pintsaku all.

Kuna ma loen alati kavalehte, siis seekord ütleks nii, et esimene pool oli loetav ja informatiivne. Edasi tulid kuskilt eneseabiõpikust välja kraabitud peatükid hirmust, valetamisest, abielurikkumisest. (Teinekord pange kavalehe vahele ka mõned indulgentsid, siis läheb kogu äratundmisrõõm asja ette.) Aga ärge muretsege, enamik kavalehte lõpuni nagunii ei loe.

Kokkuvõttes - mul oli seda väga vaja. Naer pidi pikendama eluiga. Loodetavasti see ei tähenda, et ma nüüd peangi kahesaja aastaseks elama?
Ja ma olen ka täiesti kindel, et teatrikohviku martsipanikook kell kümme õhtul teeb ainult head.


*****

Hiljem. Palju hiljem.

Küsimus "Kuhu küll kõik lilled jäid?" saab päris elus enamasti hästi lihtsa vastuse - "Mitte praegu, kallis.".



Monika




Monday, March 6, 2017

Unelmate tänav.

"...mõtted läksid teele
kodu poole tagasi..."
Raimond Valgre
Minu absoluutne lemmik Valgre lauludest on "Unelmate tänav", mis Raimondil oli Nõmmel ja mul on endiselt Pärnus. Aamen selle peale.

Foto NAGI's: sall11

Seal ta siis istus. Sall oli kaelas. Möödujaid vaatas, pilguga saatis, kuni nad silmapiiriga ühte sulasid ja miski neid enam taustast ei eristanud.
25. veebruari keskpäev. Vaikne, valguses ja varjus. Imeline korrapära, kooskõla, harjumatu harmoonia kõikide aegade mälestuseks ja kõike oodates. Inimene on universumi suurim kaos.

Foto NAGI's: P2240109

Foto NAGI's: sall12

Foto NAGI's: sall13

Ja siin siid ja mohäär. Muster - tähtsusetu, värv - võrratu.

Foto NAGI's: P2240074

Foto NAGI's: P2240077

Foto NAGI's: P2240079

Lõng on Rowan´i Kidsilk Haze Stripe Kaffe Fassett´i sätitud värvides. Tänasel päeval tegutsevatest tekstiilikunstnikest on Fassett minu jaoks kindlasti kõige tähtsam ja tähelepanuväärsem. Kahtlen alalhoidlikult alati, kui tema julgeid, et mitte öelda pisut pööraseid, värvilahendusi vaatan. Ometi veendun ikka ja jälle nende mõjuvuses, omalaadses harmoonias, eksimatuses. Ostsin ma selle lõnga Epp Hõraku lõngapoest, kus see mulle justkui sõrmede külge kleebiti ja nii jäigi. Siid ja mohäär koostöös on ehk üldse üks looduse poolt ja jumala armust meeldivamaid kooslusi. Sulgkerge, õhkõrn, soe ja selge, libiseb siidiselt üle sõrmede. Ravikudumine.

"Väikeses linnas, kus kevadkuul õitsevad õunapuud,
seal asub minu unelmate tänav."

Ühel päeval õitsevad jälle õunapuud. Kuni pudeneb õite valge lumi mu jalge ette.

Thursday, March 2, 2017

"Tramm nimega Iha" ehk võltspärlitega diadeem nukujuustel.

25.02.2017 Endla

Pärnus. Kord läbi pilveudu, siis jälle pilvedest triibuliseks joonistunud taevas, paistis päike kuni õhtuni välja. Hetketi soojendav, kaugelt karge, pillav ja priiskav, siis vaid hellalt hoomatav veebruaripäike. Lumele tipitud põuekoera väikestes jälgedes ning raskelt astutud õuekoera rohmakates sammudes, lapse kelgu looklevates jälgedes, mis otse jäätunud mereni juhatasid, oli kevade kammitsetud ootust. Oli kõike.

"Tramm nimega Iha" on Tennessee Williamsi 70 aastat tagasi kirjutatud näidend.
Midagi pole muutunud. Suhted olid keerulised siis ja on ka praegu jõudes ajuti haiget tegevate (pseudo)lahendusteni.

Laval kohtuvad kaks naist, õed Blanche ja Stella (Kleer Maibaum-Vihmar ja Kati Ong). Minu ees avanes omamoodi naiseks olemise skaala, mille ühes otsas on Stella - naine, kes on loomult ellujääja, elu edasikandja, leppija, klammerduja - ja teises Blanche - kes kõlgub pidevalt hingelise vapustuse äärel nagu seisaks tikk-kontsadel kalju serval, lastes aegajalt lahtistel kividel kuristikku langeda. Päris elus kuulub enamik meist muidugi skaala keskele, kus me siis oma turvalises keskpärasuses vähimatki tähelepanu äratamata lõpuks sureme (ei satu me näidendisse ega hullumajja saati siis veel lavale).
Mind omamoodi hämmastas see õdede "veri on paksem kui vesi" ühtekuuluvus, kusjuures üks oli see, kellele tuli kuuluda ja kuuletuda, kelle tujud said seaduseks ja teine, kes lasi oma meelekindluse pressida allaheitlikkuseks. Stella tugevus murenes vähehaaval Blanche´i pilgetes, hinnangutes, peenutsevas teravuses. Vaatamata elegantselt väljakantud kleitidele ja pitspesule ei tundnud ma Blanche´i haprusele, tema tehtud peenetundelisusele kaasa. Seda kuni finaalini, mil pettekujutelmad temast võitu saavad ja järk järgult meelemõistuse hävitavad. Siis murdus kerge praksatusega minus miski, mille olemasolust polnud mul õrna aimugi. Heldimusest? Kaastundest? Mõrkjast poolehoiust? Finaal, mis pidi lõplikult kujundama vaataja hinnangut ja milles aina süvenev kurbus langes õdedele nagu varahommikune külm udu, muutes Stella hääle kaugele kostvaks sireeniks, andis lavastusele uue mõõtme, mida ma veel kaua oma peas (või südames) taaselustasin. Kurbusel ongi minu jaoks alati kõige tähelepanuväärsem mõõde, päris-elule omane külm kalgendus.
Kurbust on T.Williams näidendisse kirjutanud piisavalt, et mitte öelda palju. Tema õe skisofreenia, suhted tasakaalutu isaga... kõik see leiab omal moel kajastamist (ka viide homoseksuaalsusele, enesepettust ja äratundmist).

Stella abikaasa on Stanley Kowalski (Priit Loog) aktiivne poisslaps, enfant terrible (meenutades, et filoloogist Blanche poetab mõnegi sõna prantsuse keeles nagu pärleid...), kes kannab endas keevaverelise alfa elujõulisi geene. Huvitav, kas tol ajal oli tõesti poola päritolu sisserändajad need kõige tahumatumad matsluse võrdkujud? Küllap siis olid. Priit Loog mängib igati ausalt oma tormakat maikas (müra)karu. Teda vaadates meenus mulle midagi. Esiteks - tema Jane Austeni "Uhkuses ja eelarvamuses" mängitud võrratu mister Darcy. Teiseks - ilmus mu silme ette 1986 aasta Tallinnfilmi taies "Keskea rõõmud", kus Tõnu Kargu mängitud Tõnu Loorits kangutab lahti kõik viisakad formaalsused ja loob maailma enda näo järgi. Selles on surematu matsluse uhket järjepidevust, motiveeritust ja rusikaga vastu karvast rinda tagumist.

Harold "Mitch" Mitchell (Märt Avandi) - mees, kes tahtis, kuid ei suutnud, kes proovis, kuid ei jõudnudki tõotatud maale. Kurb. Piinavalt kurb.

Täiesti teadlikult jätan kommenteerimata iga üksiku näitleja rolli sisse- ja väljahingamised, enda jaoks jätan meelde küll selle, et kokku kõlas kõik nagu hea muusika. Pill oli hääles ja noot oli selge.

Väga hästi mõjus ja mõjutas kogu etendust lavakujundus - kaugused, liikumised nende vahel, pöördlava pakutud võimalused näha või siis mitte, kahe korruse elu ning kokkupressitus, privaatsuse puudumine. Mul oli päris mitu korda tunne, et ma vaataks nagu filmi, distantsilt; liikumist, kogu toimuvat valgelt kinolinalt.

Eraldi äramärkimist väärivad Blanche´i kleidid kõikide satside, pitside ja siidisabadega. Naiselik. Samas kui Stella kostüümid mind natuke häirisid, ma ei saanud aru, millisest ajastust need olla võiksid, mida mulle edastavad.

***

Foto NAGI's: teater3
Läbi valguse ja varju, läbi tõelisuse ja mängu.

Peale etendust läksin teatri kohvikusse ja sõin ära kõik koogid, mis veel alles olid. Keegi oleks võinud ju mind ometi takistada! Ilmselt jõin ära ka kogu olemasoleva kohvi, sest öösel saamata und, vaatasin läbi kardina talviselt karget taevast, püüdes rahu sõlmida oma kofeiinist täistuuridel töötava ajuga.

See, kuidas kogu maailma raskus Stella õlule langes, ei andnud mulle rahu.
See kui haprake on inimese sisemaailm, kui abitu on kõrgustest sügavikku langeja tasapisi kustuv hääl.
See kui tuhmilt särab võltspärlitega diadeem peas, mille deemonid on üle võtnud.