Wednesday, February 8, 2017

Valguse poole teel.

Üle hulga aja oli taas päikest. Kasutasin oma vaba päeva selleks, et kodu juures jalutada. Külast natuke eemale, läbi surnuaia, üle heinamaa. Maal elades hakkab üksindus paistma rikkusena ja rikkus hakkab läbi paistma kuni näed ennast.
Külm torkis, tuul tuhises, päike sillerdas peegeldades lumekristallidelt pimestavat valgust. Seal ma siis läksin, ei ainsatki soovi ega tahtmist, ei ühtki poolikut mõtet ega lõpuni tundmata tunnet. Aktiva ja passiva täiuslikus tasakaalus.

Foto NAGI's: P2060005

Juba jõulude ajal alustasin. Imeilus lõng, millest too kirju on Anna kingitus ja türkiissinine minu ostetud. Mõlemal 50 grammi ja 210 meetrit, 75% villa ja 25% polüamiidi.
Maailma kõige lihtsam võrgumuster, suurepärane ringselt kudumiseks, ei jää mingitki üleminekut näha, üle rea liigub muster ühe silma võrra edasi.
Salliks sündinud.

Foto NAGI's: P2060033

Foto NAGI's: P2060034

Foto NAGI's: P2060016

Foto NAGI's: P2060028

Foto NAGI's: P2060023

Foto NAGI's: P2060020

Ja selle lilla joonega on selline lugu - (nagu minuga sageli juhtub) kui ma silmi maha kudusin, siis sai lõng otsa. Punkt. Otsisin midagi sarnast, no ei leidnud. Siis otsisin midagi, millel on iseloomu, mis meelde jääb. Leidsin. Tugeva ja tahtejõulise. Minu veebruari värviline joon.

Õhtul lugesin oma raamatu lõpuni. Sellest natuke hiljem.
Mõtlesin, et miks "Minu"-sarja raamatud on kohapõhised. Miks? Kes kirjutaks raamatu "Minu Juuli"?
Kes?



2 comments:

  1. Väga kaunites värvides sall!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Kusjuures ma pakkusin seda lõnga ühele ja teisele (et palun, ma kooksin sellest midagi, kui ainult kannaksid), aga kellelegi see eriti ei meeldinud. Lõpuks jäi mulle. Kusjuures minu meelest ka sümpaatsed värvid.

      Delete