Thursday, February 23, 2017

"Oleanna" ja selle kolm vaatust.

16.02.2017 Tallinna Ülikoolis
"Oleanna", David Mamet

Käisin oma tütrega Ugala lavastust "Oleanna" vaatamas ja kuulamas. Oli, mida kuulata. Tihe tekst, vaid jälgi, vaid ole kohal.
Kokku mäng. Kokkumäng. Kogu mäng - haarav, inspireeriv, taltsutamatu, soe ja kalk, kindel ja habras.
Suhtlemine möödarääkimiste ja mittekuulamise maailmas, kus rumalus ületab kavaluse ning nurka surutu enesekehtestamisvõime pannakse lõplikult proovile.
Anne ja noorus, pidurdamatus käsikäes leppimisega.
Janek Vadi ja Klaudia Tiitsmaa, kelle suurepärased näitlejatööd, selgus ja sügavus avaldasid muljet.
Peale kahte vaatust ülikooli auditooriumis, elas lavastus oma elu edasi pikal kojusõidul autos, mis oli justkui meie oma "kolmas vaatus". Mind isegi hämmastas kui palju oli lapsel sellest meelde jäänud ja kui palju küsimusi etendus tekitas. Miks ta siis ütles nii ja mida ta sellega mõtles ja miks oli nii... olid ühed lihtsamad küsimused. Veelgi enam pani mind aga imestama see, et ma kõigele vastasin nagu ma teaksin, nagu elu oleks lihtsalt 1+1. Vaatamata ja just vaatamata sellele, et ma näen iga päev, et küsimustele ei ole vastuseid, ei ole seletust, pole kergeid sõnu, oli meie vestluses midagi, mis meenutas lapsevanemaks olemise väikesi võite ja suuri triumfe.

Kavalehelt lugesin, et 1995 lavastas Mati Unt "Oleanna" Eesti Draamateatris, osades Elina Reinold ja Guido Kangur. Kahjuks ma seda näinud ei ole. Siiski meelevaldselt oletan, et Reinoldis ja Tiitsmaas on ühiseid jooni, samas kui Kangur ja Vadi on minu pilgule nagu öö ja päev.

Foto NAGI's: siin
Kiiruskaamerast mööda sõites naerata!, iial ei või teada, millal "klõps" käib.

Olles nüüd näitlejad peaaegu pühakuteks kuulutanud, leidsin siiski võimaluse meepott üle tõrvata. Asun keerutamata asja kallale.
Esiteks. Olgem ausad, kui ma oleksin pidanud selle lavastuse nägemiseks sõitma Viljandisse ja istuma õhtu ühe koolimaja aulas (Viljandis mängitakse seda koolimajas), siis oleks kõik olemata jäänud. Mitte seepärast, et ma ei tahaks Viljandisse sõita, Viljandi mulle meeldib. Leppida ei saa ma aga sellega, et on lavastusi, mis lükatakse "hea tahate saadikutena" justkui publikule poolele teele vastu. Et kooliasju peab rääkima koolis. Miks? Mulle meeldib teatri hoone erilisus, on alati meeldinud, nii saali sume salapära kui ka valgusküllased koridorid. Mistahes kooli aula ja samuti Tallinna Ülikooli auditoorium pole teater.
Tuletan siinkohal (endale) meelde, et ma läksin vaatama ja kuulama ennekõike suurepäraseid näitlejaid lootustandvas lavastuses, kuid teoks sai see põhjusel, et mul oli õhtul peale tööd vaja vaid paar sammu astuda, et kohale jõuda. Vastu võtsid mind hämarad koridorid ja (üle)valgustatud auditoorium. Enne etendust mõtlesin, et kuidas on lahendatud ruumi valgustus, varsti sain teada, et see pole mitte kuidagi lahendatud. Ruum jäi üleni valgeks, laes särasid luminofoortorud. Peale pikka päeva kunstvalguses mõjuvad need silmale üsna halvasti.
Vaatamata teksti olulisusele, polnud see siiski kuuldemäng ning näitlejatel oli vaja ka füüsiliselt liikuda, selleks oli aga minu hinnangul väga vähe ruumi.
Etenduse lõppu ilmestas kuskilt kõrvalt auditooriumist kostev mürgeldamine... nagu huvitavast hüpnoosist ärkamine.
Kõik, mida ma pean tähtsaks ütelda, on see, et "Oleanna" ja tema publik väärib teatrit - teatrisaali, teatrivalgustust, teatrikõla, teatrimaja...
Teiseks. Kiidan, et tagasihoidlikes võimalustes sai toimuma kenake kostüümivahetus ning nagu ma juba umbes tuhat korda olen öelnud, siis näitlejad andsid maksimumi. Siiski jäi mu silm ühel hetkel pidama õppejõu pintsaku varrukatel. Kas püütakse mulle sõrmenukkideni ulatuvate varrukatega mõista anda, et tegemist on enda riietusest mitte hooliva intellektuaaliga? Ei, ei. Hammustasin üsna ruttu läbi, et see, kes teatris on "kutsutud ja seatud" hoolt kandma näitlejate kostüümide eest, on lasknud kõvasti üle jala. Teatris on ju õmblejad? Rätsep minus ütleb, et pintsaku varrukaid on keeruline lühemaks teha (lõige, lõhikud, nööbid, vooder), kuid see on võimalik. Oma näitlejaist tuleb kogu kollektiivil lugu pidada, seda publik märkab ja ootab.

Kõnekas plakatikunst.

Foto NAGI's: oleanna

"Oleanna" poster (2006) http://alikamran.com
Golden Winner of 2007 Graphis Annual Poster (New York)

No comments:

Post a Comment