Wednesday, February 15, 2017

"Noor Unt" ja noor Vahing.

Alustades algusest.
Aastavahetus tõi üle minu kodu läve taas kord väikesed lapsed. Olin juba unustanud, mis tunne on, kui 5-aastane poisijupp nühib mööda sääri nagu kassipoeg. Tõstad ta siis oma põlvedele istuma, tal omakorda maru kaval nägu peas, sest ta on võitnud su tähelepanu ja tema lakkamatu jutuvadin läheb sulle korda. Ja oi kui kerge see väikene siidiste juustega põnn on! Samuti olin jõudnud juba unustada, mismoodi üks 10-aastane klutt tuleb külg ees ees peaaegu möödaminnes kallistama, sest otsekohene ja käed laiali tulek paneks häbenema olelusvõitluses juba pisut karastunud meele. Kõik meie imestus ja unustus ja märkamine oleneb meie taustsüsteemist. Minul ühest täiskasvanud mehest (kui kaks meetrit on täis kasvanud?), kelle habetunud nägu ja turris tukk vahel end kallistada lubab.

Külalised koju saadetud, veetsin 1. jaanuari iseendaga. Lugesin, kudusin, kohvitasin.
1. jaanuaril oli Mati Undi 73. sünniaastapäev. Vaatasin riiulis tema raamatuid, aga kätte ühtegi ei võtnud.

Mis peab juhtuma, juhtub niigi, isegi kui toimid toimimata. 3. jaanuari hommikul sõitsin Keilasse poodi, teed olid juba mõnusalt libedad, kõik, mis taevast jumala armuga alla tuli, külmus tuuleklaasil läbipaistmatuks seinaks.
Poeriiulite vahel kogusin kärusse vajalikku kraami ning lõpetasin piimaosakonnas, mille kõrval oh üllatust! asub raamatulett. See on tõeline maainimeste pood, kust saab nööri ja näokreemi - kusjuures kõik on väikesele territooriumile ära mahutatud. Ühesõnaga jõudsin raamatuleti äärde, mis oli küllalt pikk ja kirju, ning otsustasin sellest peatumata mööda jalutades niisama pilguga üle raamatukaante libistada. Kõigi nende küpseta-keeda-ennusta-istuta raamatute keskelt vaatas mind "Noor Unt". Pidurdasin käru seisma. Võtsin Undi ehk siis Vaino Vahingu kirjutet raamatu oma veel piimapakkide tõstmisest külmkangete sõrmede vahele. Libistasin lehti ja lugesin ühe lõigu.

"...Ta ütleb, et on Vahingu endas ära seedinud ja siis kirja pannud. Kui Kaalep ütleb, et lapsed, ka tema tütar Triin, Unti austavad ja mõistavad, kuid Vahinguni veel ei küüni, siis on Unt sellest häiritud. Vaat kui viskab mind konjakiklaasiga. Tahab kogu aeg ära minna ja lõpuks lähebki." (Vahing)

Panin raamatu tagasi, ei olnud mul südant olgu või alles noort Unti lillkapsa ja rikkalikult kiletatud kanakoibade kõrvale panna. Mingi sisetunnete lahkheli, respekt või vanamoodne elukäsitlus sunnib mind raamatuid raamatupoest ostma, teatrietendusi teatris vaatama.
Igal asjal on oma koht ja võibolla ka aeg. Igal inimesel on oma koht ja võibolla ka aeg.
Võib olla.

Kodus rääkisin seda kõike oma tütrele, kes nina arvutis natuke klahve klõbistas ja mulle nagu muuseas Raamatuvahetusest Vaino Vahingu raamatu "Noor Unt" tellis. Kiidan siinkohal taevani sellist algatust, mis kirjaoskajaid inimesi virtuaalselt liidab. https://www.raamatuvahetus.ee
Mõni päev hiljem sain oma "Noore Undi" kätte. Mulle meeldis, et ma sain selle vanema väljaande, mis ilmus Loomingu Raamatukogus 2004. Uuemas on muidugi miljon fotot (vaatasin neid raamatupoes), kuid mulle näib see ülepakkumisena - niigi tihedat teksti veel fotodega koormata.

See lugemine mulle meeldis. Omalegi üllatuseks avastasin, et ma ei loe mitte noort Unti, vaid pigem noort Vahingut.
Tekst oli lakooniline ja piisavalt küüniline, kohati nagu epikriis. Talle pakkus erilist lõbu inimesi (nii vestluspartnerit kui ka lugejat) kimbatusse ajada, eksitada ja samas öelda midagi täiesti loomulikku ning loogilist. Ta mõte liikus kiiresti ühest punktist teise ja ta ei jäänud ootama, et talle järele jõutaks.
Tuleneb see nüüd sellest, et tegemist oli psühhiaatriga või tema isikuomadustest, kuid ennast ei avanud ta ilmselt mitte kellelegi. Eessõnas, mille ta kirjutas päevaraamatule pea 30 aastat hiljem, ütleb ta küll, et tegemist on Undi ja tema enda hinge seisundiga "ja see on asi, mida ei saa restaureerida, renoveerimisest rääkimata" (Vahing). Kuid ma julgen siinkohal arvata, et tema sõnades peituv arrogants ei lasknud tema hinge mitte kunagi päris vabaks. Ja see mulle just meeldibki.

Vaino Vahing oli võrreldes Undiga hoopis teisest puust, nende erinevused muutsid pildi minu jaoks palju selgemaks. Teatud mõttes oli Vahing oma arstikutse vang, ta oleks kindlasti palju rohkem kirjutanud, kui tal oleks selleks aega olnud (sellele viidatakse ka raamatus). Samas andis tema elukutse talle hindamatu analüüsi- ja kohanemisvõime, võibolla ka teatud mängulisuse. Kindlasti aga oskuse piire tajuda, kohati ka provotseerida. Viimane oli otsekui heinakuhja põleva tiku viskamine, et siis juba mõne hetke pärast tulevärki eemalt takseerida.

Väga nauditav oli lugeda kirjavahetust, mis oli omamoodi ajalooline ekskurss minevikku. Kujutad Sa ette aega, mil inimesed kirjutasid päriselt oma käega ja oma käekirjaga? Tänapäeval, mil isegi "Too piima, kallis" või "Ole pai, sööda koer ära" ei ole lipik köögilaual, vaid liigub adressaadini läbi võrgu, üle interneti, pugedes mööda lõputuid juhtmeid...aa see aeg on ka möödas, pigem hõljub wifi võnkeid pidi üle kaasinimeste peade. Seda on veider, ent omamoodi soe mõelda, et kunagi olid päris postkastis päris kirjad, millede asemel on nüüd klantspaberil läikivad reklaamlehed. Tänapäeva emailide ja lühisõnumte maailmas ei mäleta enam keegi täpselt, milline tema käekiri on või oli.

"Vaintsa, kirjuta vahel mõni rida. Keda armastad praegu? Keda hävitad? Kas tead, mida tahad" kirjutas Unt Vahingule 1973 aastal, minu sünniaastal.
Keda armastad praegu? Kas tead, mida tahad? Küsimused pole ju aastatega raasugi muutunud. Vahest vastusedki mitte. Isegi kui see on nii moodsalt virtuaal(eba)reaalne.

Omamoodi kurb, et selline raamat omab väärtust just kindlas ajas. Kas minust nooremad sellise ajaloo vastu ka huvi tunnevad? Ega ma ju ei tea.

Täna on Vaino Vahingu sünniaastapäev - 15.02.1940-23.03.2008

Foto NAGI's: vahing
Pilt Eesti Filmi Andmebaasi kodulehelt.

Üks tore asi veel. Selles raamatus oli minu jaoks üks uus sõna, mis mulle kohe meeldima hakkas. Mitmeluine. Täiesti loogiline, kui on olemas ÜKSluine, siis miks ei peaks olemas olema ka MITMEluine. See on nüüd minu sõna. Minu spunk.

ps Täna on ka minu lemmiknäitleja sünnipäev.

Ja homme on "Oleanna".
...ja mitte teatris.
Uskumatu.

"Anna andeks. Kuid me oleme kõiki oma tegevusi nii üle müstifitseerima hakanud, et sellest supist on võimatu pääseda. - Pole ma kade. See on ainus asi, mida vannun. Küll aga ütlen ausalt : ehk on see su õige koht, ehk oleks sa seitse aastat tagasi öistel proovidel pidanud juba olema, elavnema, südant peksma? Ah, Vaino, kui ruttu elu mööda läheb, ja me ei jõuagi elu maiku õieti suhu saada. Egotsentrilised näitlejad ehk enda arust saavad, aga mis teeb ülejäänud rahvas? Sinu truu Unt." (katkend raamatust)





No comments:

Post a Comment