Tuesday, February 14, 2017

Mägesid kandes.

Hiljaaegu sattusin lugema üht Najwa Zebianˇi terakest - “These mountains that you are carrying, you were only supposed to climb.”
See jäi mind saatma, sest ma ise olen üks neist, kes kannab kõike enesega kaasas. Olen lõputu üle-mõtleja, üle-kordaja, üle-elaja.

Ja siis näitas laps mulle üht oma joonistust. Déjà vu. See poiss pildil ei lase millelgi liiga kergelt minna...

Foto NAGI's: dejavu

Täna, 14.veebruaril, käisin Keila kiriku surnuaias. Vaatasin riste, mis seisid vapralt oma ülesannet täites heledates päikesekiirtes. Uskumatu, aga isegi seal - surnuaial - oskavad nad üksteisele toetuda, nõrgem tugevale, heitunum meelekindlamale, kaotanu püsima jäänule, hapram toekamale, usu kaotanu vankumatule. Hämmastav, milline maailm mu ees avanes, keegi ei kandnud oma mägesid, kõik nad olid oma võitluse lõpetanud, kas siis võitnud või kaotanud, paindunud või murdunud.

Foto NAGI's: P2130055

Foto NAGI's: P2130046

Kas ma siis paindun või murdun? Lagunen või kogun end taas?

Foto NAGI's: P2130057

Foto NAGI's: P2130062


No comments:

Post a Comment