Thursday, February 23, 2017

"Oleanna" ja selle kolm vaatust.

16.02.2017 Tallinna Ülikoolis
"Oleanna", David Mamet

Käisin oma tütrega Ugala lavastust "Oleanna" vaatamas ja kuulamas. Oli, mida kuulata. Tihe tekst, vaid jälgi, vaid ole kohal.
Kokku mäng. Kokkumäng. Kogu mäng - haarav, inspireeriv, taltsutamatu, soe ja kalk, kindel ja habras.
Suhtlemine möödarääkimiste ja mittekuulamise maailmas, kus rumalus ületab kavaluse ning nurka surutu enesekehtestamisvõime pannakse lõplikult proovile.
Anne ja noorus, pidurdamatus käsikäes leppimisega.
Janek Vadi ja Klaudia Tiitsmaa, kelle suurepärased näitlejatööd, selgus ja sügavus avaldasid muljet.
Peale kahte vaatust ülikooli auditooriumis, elas lavastus oma elu edasi pikal kojusõidul autos, mis oli justkui meie oma "kolmas vaatus". Mind isegi hämmastas kui palju oli lapsel sellest meelde jäänud ja kui palju küsimusi etendus tekitas. Miks ta siis ütles nii ja mida ta sellega mõtles ja miks oli nii... olid ühed lihtsamad küsimused. Veelgi enam pani mind aga imestama see, et ma kõigele vastasin nagu ma teaksin, nagu elu oleks lihtsalt 1+1. Vaatamata ja just vaatamata sellele, et ma näen iga päev, et küsimustele ei ole vastuseid, ei ole seletust, pole kergeid sõnu, oli meie vestluses midagi, mis meenutas lapsevanemaks olemise väikesi võite ja suuri triumfe.

Kavalehelt lugesin, et 1995 lavastas Mati Unt "Oleanna" Eesti Draamateatris, osades Elina Reinold ja Guido Kangur. Kahjuks ma seda näinud ei ole. Siiski meelevaldselt oletan, et Reinoldis ja Tiitsmaas on ühiseid jooni, samas kui Kangur ja Vadi on minu pilgule nagu öö ja päev.

Foto NAGI's: siin
Kiiruskaamerast mööda sõites naerata!, iial ei või teada, millal "klõps" käib.

Olles nüüd näitlejad peaaegu pühakuteks kuulutanud, leidsin siiski võimaluse meepott üle tõrvata. Asun keerutamata asja kallale.
Esiteks. Olgem ausad, kui ma oleksin pidanud selle lavastuse nägemiseks sõitma Viljandisse ja istuma õhtu ühe koolimaja aulas (Viljandis mängitakse seda koolimajas), siis oleks kõik olemata jäänud. Mitte seepärast, et ma ei tahaks Viljandisse sõita, Viljandi mulle meeldib. Leppida ei saa ma aga sellega, et on lavastusi, mis lükatakse "hea tahate saadikutena" justkui publikule poolele teele vastu. Et kooliasju peab rääkima koolis. Miks? Mulle meeldib teatri hoone erilisus, on alati meeldinud, nii saali sume salapära kui ka valgusküllased koridorid. Mistahes kooli aula ja samuti Tallinna Ülikooli auditoorium pole teater.
Tuletan siinkohal (endale) meelde, et ma läksin vaatama ja kuulama ennekõike suurepäraseid näitlejaid lootustandvas lavastuses, kuid teoks sai see põhjusel, et mul oli õhtul peale tööd vaja vaid paar sammu astuda, et kohale jõuda. Vastu võtsid mind hämarad koridorid ja (üle)valgustatud auditoorium. Enne etendust mõtlesin, et kuidas on lahendatud ruumi valgustus, varsti sain teada, et see pole mitte kuidagi lahendatud. Ruum jäi üleni valgeks, laes särasid luminofoortorud. Peale pikka päeva kunstvalguses mõjuvad need silmale üsna halvasti.
Vaatamata teksti olulisusele, polnud see siiski kuuldemäng ning näitlejatel oli vaja ka füüsiliselt liikuda, selleks oli aga minu hinnangul väga vähe ruumi.
Etenduse lõppu ilmestas kuskilt kõrvalt auditooriumist kostev mürgeldamine... nagu huvitavast hüpnoosist ärkamine.
Kõik, mida ma pean tähtsaks ütelda, on see, et "Oleanna" ja tema publik väärib teatrit - teatrisaali, teatrivalgustust, teatrikõla, teatrimaja...
Teiseks. Kiidan, et tagasihoidlikes võimalustes sai toimuma kenake kostüümivahetus ning nagu ma juba umbes tuhat korda olen öelnud, siis näitlejad andsid maksimumi. Siiski jäi mu silm ühel hetkel pidama õppejõu pintsaku varrukatel. Kas püütakse mulle sõrmenukkideni ulatuvate varrukatega mõista anda, et tegemist on enda riietusest mitte hooliva intellektuaaliga? Ei, ei. Hammustasin üsna ruttu läbi, et see, kes teatris on "kutsutud ja seatud" hoolt kandma näitlejate kostüümide eest, on lasknud kõvasti üle jala. Teatris on ju õmblejad? Rätsep minus ütleb, et pintsaku varrukaid on keeruline lühemaks teha (lõige, lõhikud, nööbid, vooder), kuid see on võimalik. Oma näitlejaist tuleb kogu kollektiivil lugu pidada, seda publik märkab ja ootab.

Kõnekas plakatikunst.

Foto NAGI's: oleanna

"Oleanna" poster (2006) http://alikamran.com
Golden Winner of 2007 Graphis Annual Poster (New York)

Wednesday, February 15, 2017

"Noor Unt" ja noor Vahing.

Alustades algusest.
Aastavahetus tõi üle minu kodu läve taas kord väikesed lapsed. Olin juba unustanud, mis tunne on, kui 5-aastane poisijupp nühib mööda sääri nagu kassipoeg. Tõstad ta siis oma põlvedele istuma, tal omakorda maru kaval nägu peas, sest ta on võitnud su tähelepanu ja tema lakkamatu jutuvadin läheb sulle korda. Ja oi kui kerge see väikene siidiste juustega põnn on! Samuti olin jõudnud juba unustada, mismoodi üks 10-aastane klutt tuleb külg ees ees peaaegu möödaminnes kallistama, sest otsekohene ja käed laiali tulek paneks häbenema olelusvõitluses juba pisut karastunud meele. Kõik meie imestus ja unustus ja märkamine oleneb meie taustsüsteemist. Minul ühest täiskasvanud mehest (kui kaks meetrit on täis kasvanud?), kelle habetunud nägu ja turris tukk vahel end kallistada lubab.

Külalised koju saadetud, veetsin 1. jaanuari iseendaga. Lugesin, kudusin, kohvitasin.
1. jaanuaril oli Mati Undi 73. sünniaastapäev. Vaatasin riiulis tema raamatuid, aga kätte ühtegi ei võtnud.

Mis peab juhtuma, juhtub niigi, isegi kui toimid toimimata. 3. jaanuari hommikul sõitsin Keilasse poodi, teed olid juba mõnusalt libedad, kõik, mis taevast jumala armuga alla tuli, külmus tuuleklaasil läbipaistmatuks seinaks.
Poeriiulite vahel kogusin kärusse vajalikku kraami ning lõpetasin piimaosakonnas, mille kõrval oh üllatust! asub raamatulett. See on tõeline maainimeste pood, kust saab nööri ja näokreemi - kusjuures kõik on väikesele territooriumile ära mahutatud. Ühesõnaga jõudsin raamatuleti äärde, mis oli küllalt pikk ja kirju, ning otsustasin sellest peatumata mööda jalutades niisama pilguga üle raamatukaante libistada. Kõigi nende küpseta-keeda-ennusta-istuta raamatute keskelt vaatas mind "Noor Unt". Pidurdasin käru seisma. Võtsin Undi ehk siis Vaino Vahingu kirjutet raamatu oma veel piimapakkide tõstmisest külmkangete sõrmede vahele. Libistasin lehti ja lugesin ühe lõigu.

"...Ta ütleb, et on Vahingu endas ära seedinud ja siis kirja pannud. Kui Kaalep ütleb, et lapsed, ka tema tütar Triin, Unti austavad ja mõistavad, kuid Vahinguni veel ei küüni, siis on Unt sellest häiritud. Vaat kui viskab mind konjakiklaasiga. Tahab kogu aeg ära minna ja lõpuks lähebki." (Vahing)

Panin raamatu tagasi, ei olnud mul südant olgu või alles noort Unti lillkapsa ja rikkalikult kiletatud kanakoibade kõrvale panna. Mingi sisetunnete lahkheli, respekt või vanamoodne elukäsitlus sunnib mind raamatuid raamatupoest ostma, teatrietendusi teatris vaatama.
Igal asjal on oma koht ja võibolla ka aeg. Igal inimesel on oma koht ja võibolla ka aeg.
Võib olla.

Kodus rääkisin seda kõike oma tütrele, kes nina arvutis natuke klahve klõbistas ja mulle nagu muuseas Raamatuvahetusest Vaino Vahingu raamatu "Noor Unt" tellis. Kiidan siinkohal taevani sellist algatust, mis kirjaoskajaid inimesi virtuaalselt liidab. https://www.raamatuvahetus.ee
Mõni päev hiljem sain oma "Noore Undi" kätte. Mulle meeldis, et ma sain selle vanema väljaande, mis ilmus Loomingu Raamatukogus 2004. Uuemas on muidugi miljon fotot (vaatasin neid raamatupoes), kuid mulle näib see ülepakkumisena - niigi tihedat teksti veel fotodega koormata.

See lugemine mulle meeldis. Omalegi üllatuseks avastasin, et ma ei loe mitte noort Unti, vaid pigem noort Vahingut.
Tekst oli lakooniline ja piisavalt küüniline, kohati nagu epikriis. Talle pakkus erilist lõbu inimesi (nii vestluspartnerit kui ka lugejat) kimbatusse ajada, eksitada ja samas öelda midagi täiesti loomulikku ning loogilist. Ta mõte liikus kiiresti ühest punktist teise ja ta ei jäänud ootama, et talle järele jõutaks.
Tuleneb see nüüd sellest, et tegemist oli psühhiaatriga või tema isikuomadustest, kuid ennast ei avanud ta ilmselt mitte kellelegi. Eessõnas, mille ta kirjutas päevaraamatule pea 30 aastat hiljem, ütleb ta küll, et tegemist on Undi ja tema enda hinge seisundiga "ja see on asi, mida ei saa restaureerida, renoveerimisest rääkimata" (Vahing). Kuid ma julgen siinkohal arvata, et tema sõnades peituv arrogants ei lasknud tema hinge mitte kunagi päris vabaks. Ja see mulle just meeldibki.

Vaino Vahing oli võrreldes Undiga hoopis teisest puust, nende erinevused muutsid pildi minu jaoks palju selgemaks. Teatud mõttes oli Vahing oma arstikutse vang, ta oleks kindlasti palju rohkem kirjutanud, kui tal oleks selleks aega olnud (sellele viidatakse ka raamatus). Samas andis tema elukutse talle hindamatu analüüsi- ja kohanemisvõime, võibolla ka teatud mängulisuse. Kindlasti aga oskuse piire tajuda, kohati ka provotseerida. Viimane oli otsekui heinakuhja põleva tiku viskamine, et siis juba mõne hetke pärast tulevärki eemalt takseerida.

Väga nauditav oli lugeda kirjavahetust, mis oli omamoodi ajalooline ekskurss minevikku. Kujutad Sa ette aega, mil inimesed kirjutasid päriselt oma käega ja oma käekirjaga? Tänapäeval, mil isegi "Too piima, kallis" või "Ole pai, sööda koer ära" ei ole lipik köögilaual, vaid liigub adressaadini läbi võrgu, üle interneti, pugedes mööda lõputuid juhtmeid...aa see aeg on ka möödas, pigem hõljub wifi võnkeid pidi üle kaasinimeste peade. Seda on veider, ent omamoodi soe mõelda, et kunagi olid päris postkastis päris kirjad, millede asemel on nüüd klantspaberil läikivad reklaamlehed. Tänapäeva emailide ja lühisõnumte maailmas ei mäleta enam keegi täpselt, milline tema käekiri on või oli.

"Vaintsa, kirjuta vahel mõni rida. Keda armastad praegu? Keda hävitad? Kas tead, mida tahad" kirjutas Unt Vahingule 1973 aastal, minu sünniaastal.
Keda armastad praegu? Kas tead, mida tahad? Küsimused pole ju aastatega raasugi muutunud. Vahest vastusedki mitte. Isegi kui see on nii moodsalt virtuaal(eba)reaalne.

Omamoodi kurb, et selline raamat omab väärtust just kindlas ajas. Kas minust nooremad sellise ajaloo vastu ka huvi tunnevad? Ega ma ju ei tea.

Täna on Vaino Vahingu sünniaastapäev - 15.02.1940-23.03.2008

Foto NAGI's: vahing
Pilt Eesti Filmi Andmebaasi kodulehelt.

Üks tore asi veel. Selles raamatus oli minu jaoks üks uus sõna, mis mulle kohe meeldima hakkas. Mitmeluine. Täiesti loogiline, kui on olemas ÜKSluine, siis miks ei peaks olemas olema ka MITMEluine. See on nüüd minu sõna. Minu spunk.

ps Täna on ka minu lemmiknäitleja sünnipäev.

Ja homme on "Oleanna".
...ja mitte teatris.
Uskumatu.

"Anna andeks. Kuid me oleme kõiki oma tegevusi nii üle müstifitseerima hakanud, et sellest supist on võimatu pääseda. - Pole ma kade. See on ainus asi, mida vannun. Küll aga ütlen ausalt : ehk on see su õige koht, ehk oleks sa seitse aastat tagasi öistel proovidel pidanud juba olema, elavnema, südant peksma? Ah, Vaino, kui ruttu elu mööda läheb, ja me ei jõuagi elu maiku õieti suhu saada. Egotsentrilised näitlejad ehk enda arust saavad, aga mis teeb ülejäänud rahvas? Sinu truu Unt." (katkend raamatust)





Tuesday, February 14, 2017

Mägesid kandes.

Hiljaaegu sattusin lugema üht Najwa Zebianˇi terakest - “These mountains that you are carrying, you were only supposed to climb.”
See jäi mind saatma, sest ma ise olen üks neist, kes kannab kõike enesega kaasas. Olen lõputu üle-mõtleja, üle-kordaja, üle-elaja.

Ja siis näitas laps mulle üht oma joonistust. Déjà vu. See poiss pildil ei lase millelgi liiga kergelt minna...

Foto NAGI's: dejavu

Täna, 14.veebruaril, käisin Keila kiriku surnuaias. Vaatasin riste, mis seisid vapralt oma ülesannet täites heledates päikesekiirtes. Uskumatu, aga isegi seal - surnuaial - oskavad nad üksteisele toetuda, nõrgem tugevale, heitunum meelekindlamale, kaotanu püsima jäänule, hapram toekamale, usu kaotanu vankumatule. Hämmastav, milline maailm mu ees avanes, keegi ei kandnud oma mägesid, kõik nad olid oma võitluse lõpetanud, kas siis võitnud või kaotanud, paindunud või murdunud.

Foto NAGI's: P2130055

Foto NAGI's: P2130046

Kas ma siis paindun või murdun? Lagunen või kogun end taas?

Foto NAGI's: P2130057

Foto NAGI's: P2130062


Wednesday, February 8, 2017

Valguse poole teel.

Üle hulga aja oli taas päikest. Kasutasin oma vaba päeva selleks, et kodu juures jalutada. Külast natuke eemale, läbi surnuaia, üle heinamaa. Maal elades hakkab üksindus paistma rikkusena ja rikkus hakkab läbi paistma kuni näed ennast.
Külm torkis, tuul tuhises, päike sillerdas peegeldades lumekristallidelt pimestavat valgust. Seal ma siis läksin, ei ainsatki soovi ega tahtmist, ei ühtki poolikut mõtet ega lõpuni tundmata tunnet. Aktiva ja passiva täiuslikus tasakaalus.

Foto NAGI's: P2060005

Juba jõulude ajal alustasin. Imeilus lõng, millest too kirju on Anna kingitus ja türkiissinine minu ostetud. Mõlemal 50 grammi ja 210 meetrit, 75% villa ja 25% polüamiidi.
Maailma kõige lihtsam võrgumuster, suurepärane ringselt kudumiseks, ei jää mingitki üleminekut näha, üle rea liigub muster ühe silma võrra edasi.
Salliks sündinud.

Foto NAGI's: P2060033

Foto NAGI's: P2060034

Foto NAGI's: P2060016

Foto NAGI's: P2060028

Foto NAGI's: P2060023

Foto NAGI's: P2060020

Ja selle lilla joonega on selline lugu - (nagu minuga sageli juhtub) kui ma silmi maha kudusin, siis sai lõng otsa. Punkt. Otsisin midagi sarnast, no ei leidnud. Siis otsisin midagi, millel on iseloomu, mis meelde jääb. Leidsin. Tugeva ja tahtejõulise. Minu veebruari värviline joon.

Õhtul lugesin oma raamatu lõpuni. Sellest natuke hiljem.
Mõtlesin, et miks "Minu"-sarja raamatud on kohapõhised. Miks? Kes kirjutaks raamatu "Minu Juuli"?
Kes?



Wednesday, February 1, 2017

Maasikaleht ja Veebruar.

Ma korjasin sinule lilli.
Üks ööviiul, maasikaleht,
koirohuna mõrudat pilli,
pääsusilmade silmavett.

Ma korjasin sinule kõike,
mis meelde või näppu jäi.
Nii kaotusi kui ka võite
mu südamest läbi käis.

Ma korjasin sinule tähti
ja hooletult lendu läind sõnu.
Mind hilise ööni veel nähti,
kus kohtusid valu ja võlu.

Kuni silusin selle, mis sassis,
sai korjatud viimane kild.
See tee, mis aurab su tassis,
on kollane viinalill.


Minult on küsitud, kelle on need luuletused, mida siin avaldan. Need on minu omad.
Võõrad sõnad on alati viitega.
Selle luuletuse algus on ehk aastas 1992?, siis sai ta omale niiöelda kondikava. See oli selline "neutraalne" luuletus, mida õnnitluskaartidele sai kirjutatud ja mille puhul ma ka tean, et seda omakorda edasi kirjutati.
Aga tänases päevas sai ta liha luudele ja võibolla on ka õhkõrn võimalus, et ta sai hinge... ja ammugi enam pole ta "neutraalne", sest ma ise ei oska seda olla.
31.12.2016 postituses olnud luuletuse kohta küsiti (minu jaoks) ikka päris palju kordi, kas seda võib kasutada oma kodulehel, fb lehel jm. Vastus oli alati - jah, võib küll. Aitäh ka viisaka viitamise eest.
Ma olen kirjutanud elu jooksul väga (väga-väga) palju luuletusi. Mu terapeut ja advokaat ei soovitanud siinkohal avaldada täpset arvu, pidi rikkuma minu igasuguse võimaluse end norm-inimeste hulka arvata. Aga vahel nagu tahaks. See viimane tuleneb küll kõige enam sellest, et loen praegu psühhiaatri (Vahing) kirjutatud raamatut. Kui muidugi mingi normaalsus üldse olemas on?

Vahel on küsitud ka minu kootud asjade juhendeid. Üldiselt on vastus selline, et neid ei ole olemas. Olen kudunud elu jooksul julgelt üle saja kampsuni ja hulga muid asju. Juhendeid olen kirjutanud vaevalt mõned, sest juhendi kirjutamine on tuhat korda raskem töö kui kudumine ise.

Foto NAGI's: P7192002

No ja täna tuli siis Veebruar.
Sulejopega Veebruar.
Katsu seekord kiiremini teha. Rohkem, kui 28 päeva ma Sulle nagunii ei anna. Sa oled küll valge, aga külm. Sul on küll päikest, aga ma pean iga kord ahju tule tegema, kui ma Su peale mõtlen.
Sinu lillelise kleidiga Juuli