Tuesday, January 24, 2017

Silda mööda selginemised.

Pärast seda, järelikult selle pärast. (On öelnud keegi, kes juba teab, mina siinkohal vaid kordan öeldut.)
Järgnevad mõtted on väga kaudne järg "...raba" lavastusele, aeg asetab need lihtsalt ühele lehele.
Kokku neid köita ma ei tahtnud, see oleks ilmselge liialdustesse laskumine, üks paras soust, kuigi oma eksiarvamustes võin ju uskuda, et olen just hakkama saanud à la carte menüüst välja hüpanud kadakamarjase demi-glace kastmega, mille osavad käed on hooletut tulemust markeerides üle pardirinna niristanud.
Minu terad ja sõklad.

***

Tagasihoidlikult ehitud kuusk teatri ees meenutas mulle, et viimati võtsin ma Pärnus vastu aastat 1997. Nüüd seisin ma seal pea kuklas ja vaatasin, kuidas kuuse latv tumeda taevaga ühte sulas, oksad kõikumas vaevumärgatavas tuules. Autod sõitsid ridamisi teatri eest ära, ma ei tahtnud veel minna. Eemalt paistis valgustatud sild, küll mitte kutsuv, kuid siiski mu tähelepanu keskpunti asetuv.
Kõndisin jõe äärde. Puude pikad varjud langesid lumeriismetele, kõnniteed kattis suhkruse glasuurina jääkiht.
Sild oli suurejooneliselt valgustatud. Mõne sammuga olin sattunud hämarast, vaid kaugelt kumavatest reklaamtuledest leevendust leidvast pargi servast, prožektorite valgusvihku. Õhtu oli jaanuarile kohatult soe või see mulle vaid näis nii. Õhk seisis jäätunud jõe kohal, et siis end öös tasakesi linnale laotada.

Ma ei olnud mitte kunagi varem mõelnud ühtse tervikuna neile oma natuke lähematele või kaugematele tuttavatele, kes on välismaale läinud (ühed siis päris päriseks ja teised mitte nii päriseks). Hakkasin mõttes kaardistama neid kohti, kuhu nad läinud on. Ehk siis mõtlesin neile, kelle käekäigust ma moel või teisel ikka aegajalt teateid saan. Niisiis - Soome ja Rootsi, Saksamaa ja Inglismaa, Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia, Uus-Meremaa ja Austraalia, Paraguai ja Havai... Nende hulgas on vahetusõpilasi, üliõpilasi, seiklejaid ja neid, kes võõrsil armastuse leidnud ja sinna oma kodu loonud.
Olgu siinkohal öeldud, et mul on väga väike tutvusringkond. Silmakirjalikult nina püsti ajades võiks ju seda kvantiteedi-kvaliteedi suhteks nimetada, kuid tegelikult tuleneb see ikka minu inimpelglikust loomusest.
Siin kirjutamist alustasin siis, kui hea sõbranna Eestist minema läks, kirjutamine oli mingis mõttes ka kuhugi minemine. Põgenemine? Ei, kindlasti mitte, ma olen selleks liiga võlutud päris elu võimalustest.
Kas me tõesti olemegi pudenenud mööda maailma laiali?
Nüüd sain ma aru, miks on niivõrd populaarsed "Minu"-sarja raamatud (Petrone kirjastuselt), sest iseloomustavad meid ja meie valikuid. Kui me oleme muidugi juba valinud.
Vastukaaluks neile, kellele ma eelnenut kirjutades mõelnud olen, on mul aga tuua ka üks teistsugune näide. Väike trummipõrin ei teeks siinkohal paha - minu hea sõbranna tütar võttis omale meheks pesuehtsa belglase ja kolis temaga väiksesse Eestimaa alevisse elama. Rohkem selliseid näiteid kahjuks ei ole.

Külmale metallist piirdele toetudes seisin silla keskel ja vaatasin kaugesse öhe, nii kaugele, kui silm pimedaga harjudes näha võis. Minu ees paistsid justkui tundmatu kunstniku natuke ujedad pintslitõmbed - tume taevas silmapiiriga kokku kasvades, vaevumärgatav linnasiluett lookleva joonena jõekäänaku taha kadudes. Olen ennegi tundnud, kuidas kaugustesse vaadates nagu eemalduksin hetkest, igatsedes silmapiiri taha vajunud päikest, eilseks saanud homseid.
Massiivsed sambad silla keskel olid härmas ja helklesid laternavalgel olles talveööks end justkui tuhandete pisikeste kristallidega ehtinud. Mu tavaliselt jääkülmad käed olid soojad, kuigi alles olin ma hoidnud neid külmal piirdel. Pikemalt mõtlemata panin mõlemad peopesad vastu härmas seina, kuhu vaid hetkega sulas jälg, mis võib kaduda silmale nähtava hulgast õige pea, kuid kivi mäletab. Peab mäletama.

Vahel rohkem ja vahel vähem mõtlen ma neile, kes seda siin loevad. Meie vahel on sõnadest ja mõtetest pingul niit, mille katkemist ma isegi kardan. See ei saa olla tugev, see side, aga ma kujutan endale ette, et see on päris. Kaugused siin ei loe, sest ma tean, et lugejaid on ka Eestist eemal. Ma olen saanud tagasisidet ja olen nii väga tänulik selle eest. Lavastus "...raba" tegi mu mõtetes mitu inventuuri, kogus ühte ja samas jagas laiali.
Sellest, mis Sulle sooja annab, saan sooja ka mina.
Noorena elasin ma Tallinnas sadamale küllalt lähedal ja käisin sageli seal jalutamas, laevu vaatamas ning mõtteid korrastamas. Olin siis juba mõned korrad käinud võõrsil, näinud ehk Rootsit ja Taanit, Hollandit ja veel midagi. Kindlasti unistasin minagi mingist müstilisest võimalusest, mis mu ühel päeval kuhugi imelisse paika viib! Unistamises olen ma üldse, kui mitte maailmameister, siis vähemalt Liivimaa parim. Ja, kes kunagi kasvõi ainult ühe korra unistanud on, see teab, et unistused täituvad, aga täiesti teistmoodi, kui omale ette kujutanud oled. Ehk siis mina, kes ma mõtlesin Amsterdamist ja Berliinist, Kopenhaagenist ja nii mõnestki teisest nähtud ning veel nägemata suurlinnast, avastasin end ühel päeval Pärnust. Minu unistus oli mind kätte saanud. Ma olin õnnelik.
Hiljem olen ma mõelnud, kas oleks olnud midagi muud parem. Ilmselt minu jaoks mitte.
See on võibolla kummaline, kuid ma olen alati arvanud, et ma ei suudaks mitte kunagi omandada ühtki võõrkeelt nii, et ma selles kõigi sügavusteni ulatuksin, kõigis nüanssides orienteeruksin, väikseimaidki detaile aduksin. Ma võin lugeda uudiseid, toiduretsepte või sokikudumisõpetust, aga ma ei suudaks lugeda võõras keeles ilukirjandust, luulet. Seda ilusat kirjandust, mis annab elule iseloomuliku valguse ja varjud, kujundid ja kõla. Seda, mis on omane vaid emakeelele, mille keskel oled end mäletama hakanud.

Peale "...raba" esimest vaatust, olin kindel, et pean seda oma emaga vaatama minema. Me oleme palju koos teatris käinud, alguses oli tema minu teejuht, nüüd olen seda talle mina. Pean hoolikalt valima, mida me koos vaatame, sest on olnud ka pettumusi, mis ei ole küll iial väljendunud ema nurinas, kuid on mulle jätnud teadmise ja tunde, et päris õnnistav elamus see siiski polnud. Ma pean kindel olema, kui panen ta loobuma oma suurest tugitoolist ja pehmetest sussidest ning sunnin ta istuma klapptoolil ja kandma kontsakingi. "...rabas" oli selleks tuhat põhjust.

Kanda kleiti ja pärleid ja naeratust. Elus ei ole nii, et iga loos võidab. Aga see, mis peab juhtuma, juhtub. Võibolla ootamatult. Võibolla alles siis, kui liivakell Su silme ees on tühjaks jooksnud, kui kõik on justkui ära olnud. Ootus on hea. Ootus paneb hinge valmis. Ehib ja hoiab. Ehib õnnestumisteks ja hoiab pettumuste eest. Nii lihtne see ongi.

Foto NAGI's: 13.01

Sa oled veel siin? Mina ka.
Jää.
Jää ulatus jõe ühest kaldast teiseni, seda kattis pealtnäha kohev lumi. Ei vähimatki liikumist, ei aimu sellest, mis on sügaval, mis on veel varuks. Hiljemaks, pärastiseks.
See sild võiks olla pikem. See jõgi võiks olla laiem.

...vajusin autoistmesse, olin reedeõhtuselt tühi, aga mitte hingetu; küll väsinud, aga vastikult ärkvel; leppinud, aga mitte kõigega. Kõlarist hakkas kostma "Hold back the river, let me look..." (James Bay) See kõlas peaaegu kohatult.
Auto sõitis laternavalgel üle silla.

"But now we call against the tide,
Those distant days are flashing by"
Jõgi voolas katkematult.
Keegi poleks suutnud teda tagasi hoida.

13.01.2017


No comments:

Post a Comment