Saturday, January 14, 2017

Öös on asju (ehkki ma neid ei näinud).

Mati Unt "Öös on asju"

See raamat jõudis minuni hästi tähelepanuväärsel moel. Olin keskkooli viimases klassis ja valmistusin kirjanduse olümpiaadiks. See oli Friedebert Tuglase ja tema loomingu mäletamise aasta, tema lahkumisest oli möödunud 20 aastat. Kahjuks ei mäleta ma enam oma kirjatöö pealkirja, aga olgem ausad, see pole ka eriti oluline. Ma olin veetnud uskumatu hulk tunde Fr. Tuglase Majamuuseumis Väikese Illimari tänaval Nõmmel, see oli erilise vaikuse ja eraldatuse oaas kõrgete mändide all. Ma ei mäleta, et seal oleks olnud külastajaid, ikka ainult mina ja majahaldjaist lokilised prouad, kes tõid mulle ühe museaali teise järel jättes mu siis valvsa tähelepanu valgusvihku uurimustööd tegema. Omamoodi märkimisväärne on seegi, et selles majas elasid enne Elo ja Friedebert Tuglast Artur Adson ja Marie Under. Sellest Underi ja Tuglase natuke kriipivast armastusloost, mis andis ehk meie kirjandusele natukenegi kirglikumaid jooni, sai aastakümneid kestnud kirjavahetus Rootsi ja Eesti vahel, mis omakorda raamatukaante vahele pandud. Täna tegutseb seal Väikese Illimari tänaval Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. See selleks.
Kevadel 1991 toimus Tartus kirjalik teadmisteproov ja seal said kõik kingituseks äsjailmunud Mati Undi romaani "Öös on asju". Tuglase kõrval oli Unt nagu sõõm värsket õhku, midagi täiesti enneolematut. Ma ei vaevanud oma pead sellega, mida kirjanduskriitikud selle kohta ütlevad, ega sellel pole tähtsust ka tänases päevas, mäletan vaid seda, et neelasin Undi ühe hingetõmbega alla.
Nüüd, kui Endla selle lavale mängis, tulid need seigad taas meelde. Ka see, et omnivorus minus sundis mind veel üsna mitu Unti läbi seedima. Minu veel väljakujunemata kirjanduseelistustele vaatamata (sest 17-aastasel ei saa ju neid veel olla) jäi näiteks "Doonori meelespea" kuidagi kaugeks või vähemalt ööasjadega saabunud hingamisvabadus jäi kättesaamatuks.
Kuigi mul on Undiga seoses mitmeid helgeid mälestusi ja vaatamata oma mannetule otsustusvõimele, tegin endale kohe alguses selgeks, et seda lavastust ma vaatama ei lähe. Esiteks - nüüd nuta või naera - raamat on alati parem kui mingigi lahjendatud järeleaimamine ja suruda see raamat hoopis teise vormi näib mulle tänaseni liig enesekindlalt ampsatud suure suutäiena. Teiseks - selleks, et seda vaadata, peaks selle uuesti ülelugema, aga mul polnud tahtmist.
Ega see mind rohkem puudutanudki, kuni lavastus jõudis Tallinnasse ja minu mitmed tuttavad seda vaatama läksid. Mina oma otsusekindluses muidugi mitte.
Ja mida ma siis hiljem pidin kuulma - kui arusaamatu, igav, näotu, selgusetu, olematu... Mõni ei läinud peale vaheaega saali tagasigi. Appi!
Ma arvan, et see on selline lavastus, mida tuleks alustada kodus raamatu lugemisest. Jah kõik, kes seda vaatavad, peaksid olema selle eelnevalt läbi lugenud. Aga vaevalt, et kõik, kes on selle läbi lugenud, peaks seda vaatama.
Võibolla just seetõttu ei tule sel aastatki laval olekut täis? Kas me oleme valmis millessegi süvenema? (Kuid seda see just eeldab!) Süveneda millessegi, kus sõnad ja mõtted seisavad hoopis teistsuguste asjade teenistuses, kus ei ole täpseid koordinaate? Ma ei salgagi, et pärast tuttavatelt kuuldud hinnangut, tekkis mul selle lavastuse vastu huvi ja kui seda kauem mängitaks, siis ma ilmselt ka selle ära vaataksin. Aga vaevalt, et minu pikaldane hoovõtt kellelegi korda läheb.
No ja siis ühel issanda imeilusal päeval, kui ma raamaturiiulis tolmutasin, libises pilk üle Mati Undi teoste. Üllatavalt pikk rivi, ei mäletanudki. Võtsin ööasjad välja. Ma olen selle tiitellehele kirjutanud, täielik nostalgialaks! Ja lisaks veel tuli selle raamatu vahelt välja Madis Kõivu Draamateatris mängitud näidendi "Kokkusaamine" kavaleht! Ei ole võimalik! Nii palju mälestusi.
Muidugi ma lugesin selle raamatu uuesti läbi. Vaatamata sellele, et mulle ikka väga meeldib Undi ladus lause ja sõnakasutus, siis midagi erilist minuga seekord ei juhtunud, ühtegi uut akent ei avanenud, värske õhu juurdevoolu ei tekkinud. Kirjanduse võimalused on peaaegu algusest peale olnud kõike lubavad ja võimaldavad (miks muidu tänapäeva kirjandus otsib nii hullumeelselt UUT fantastika piirimailt?), samal ajal kui filmi- ja teatrikunsti on ohjes hoidnud tehnilised ja inimlikud võimalused ning hoiavad praegugi. Kirjanduses oleneb kõik sellest, kui palju oled lugejana valmis vastu võtma; teater on oma piirides palju haavatavam.
Kasutan siinkohal võimalust puudutada veel üht teemat. Olen tänaseks piisavalt palju lugenud või kuulnud sellest, et inimesed lahkuvad teatrist poole etenduse pealt. Mulle mõjub see häirivalt, ma ei saa sellest aru. Mitte, et ma oleksin alati särasilmses õnnejoovastuses igast lavale toodud taiesest, kaugel sellest, siiski olen ma soovinud ka asjast, mis mulle ei meeldi, aru saada; pigem mõista kui selg keerates hukka mõista. Minu meelest on selline poolemeelsus tänapäeval tekkinud trend. Vanasti istuti lugu lõpuni, oodati kannatlikult oma vaheaja konjakit ja lahkuma lubavaid "lõputiitreid"... Kas saadi siis rohkem aru? Kas kultuurkiht oli siis paksem? Vaevalt. Tänapäeva inimene on harjunud saama kõike kohe või siis üldse mitte. Selline suhtumine levib igasse eluvaldkonda ja mind isiklikult see halvab, ma tunnen, et ma ei ole sellelt planeedilt (ja jumala eest ma ei ütle seda soovist olla kuidagi teistsugune, originaalitseda ja tähelepanu tõmmata - tähelepanu? tänan, ei). Näiteks, kui inimene jääb haigeks, siis ta ei saa olla kodus kaks võik kolm päeva haige, ta tahab saada kohe terveks! Ta võtab sisse kõik pillid ja pastillid, pulbrid ja siirupid ning lahkub juba järgmisel hommikul kodust. Või näiteks, kui inimene läheb kinno, siis ei suuda ta need kaks tundi söömata olla, vaid luristab ja mäletseb kogu selle aja, kui ma filmi tahan vaadata. Ja õige üllatus saabub siis, kui saal taas valgeks tehakse - kogu põrand on ühtlaselt kaetud suust mööda loobitud popkorni ja kummikommidega. Ja ma ei vaata ainult lastefilme.
Inimesed ei jaksa enam midagi oodata, ei head ega halba. Inimesed tahavad rohkem omada ja vähem osata, oleks see vaid kärsitus, kuid see on haigutav pealsikaudsus, küündimatus; tühikargamise ja rööprähklemise paradiis. Ma olen nüüd oma vingumise aastanormi täis teinud, aga ma ei saa ju sinna midagi parata, kui vahel ma tunnen nagu oleks suust mööda lennanud popkorniga pihta saanud...

Lõpuks olin ma isegi natuke nukker, et ma olles küll raamatut lugenud, ei näinud kordagi samanimelist lavastust. Aga see on nii minulik - ma teen tavaliselt suuuuuuure ringi enne, kui kohale lähen, ja siis pole mitte "tunnid alanud" (nagu klassikud teavad öelda), vaid tunnid on ammu lõppenud ning viimane tulegi kustutanud.

Foto NAGI's: elekter
Teadmata, kes on öös. Foto ikka Endla kodulehelt.

Püüd asju seletada ei tee neid tihtipeale sugugi arusaadavamaks ega ka paremaks. Asjad lihtsalt on. Öös, kui soovid.

PS Kogu mu tänane jutt on ilmselt piisavalt hüplik ja mõte venib nagu esmaspäevane pärastlõuna umbses kontoris. Et asja veelgi segasemaks ajada, toon ühe mind saatma jäänud lause raamatust :
(lk 186) "Läbipõlenud ajude ja närvidega linnas tunned end ju täieliku orvuna, kas pole nii?" ...või?
18.12.2016

2 comments:

  1. Monika, sa arvasid, et see lugu võib mulle mitte meeldida, aga sa eksisid. Mulle väga meeldis, kuigi see ehk polnud mitte päris sinulik, aga meeldis, meeldis see pisike teravus ja muidugi sinu mäng sõnadega on lummav. Ma olen nagu üks tuttav ahelsuitsetaja kunagi ütles kui oli tunnikese sigaretita olnud, et anna 3 suitsu, esimesed kaks söön ära ja kolmanda tõmban siis ära. Nii ka mina, esimese sõõmuna loen lõpuni aru saamata ja siis uuesti ja uuesti lugedes mõistan kogu sügavust ning imetlen sind.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, võtame siis need 6 suitsu ja lähme nurga taha, kuhu keegi ei näe... Pooldades küll täiel määral tervislikke eluviise ja neid jõudumööda ka järgides, on vahel nii vabastav teha need kaks või kolm sammu, mida terve mõistus teha ei lubaks. Muidu polekski millestki kirjutada, mõelda, tunda.

      Delete