Friday, January 20, 2017

4 5 3 3 9

Raba.
Küün.
Endla.

13. jaanuar 2017, reede. „45 339 km² raba”

"Elu läheb edasi, inimesed ruttavad, aga kunst leiab aega peatuda, et fikseerida rütm, meeleolud, üldistada ja ütelda, mis nähtusega tegemist." (J.Kruusvall)

See lugu jääb mind kauaks saatma, keerdub tugeva väädina ümber mu mõtete, ei jäta mind rahule, ei lase mul olla (minna).
See lugu räägib väljapoole vaatamisest, välja kukkumisest, välja jäämisest, välja arvamisest... välja rändamisest.

Lavastaja Laura Mets on teinud väga hea töö. Saavutanud minu jaoks toimiva terviku, parasjagu intensiivse ja mahuka jutustuse.

Ma mõtlen esimesele stseenile, esimesele tegelasele (neil kellelgi pole nime, on ainult nägu), esimesele, keda ma tundma sain...
Või pigem alustan teisiti.

Kadri ja Meelis Rämmeld
Mu silme ette ilmuvad pildid "Mere märkidest" (Ugala) juba tükk aega enne etenduse algust. Tahtmatult. Ah, mis ma valetan, ikka tahtlikult. Ma ei taha unustada seda ja ega saagi, sest taevale tänu on veel asju, mida välja ei mõtle, mida tühja koha pealt ette ei kujuta, mis kas on või ei ole. Seal oli. Meie, vaatajad, olime tunnistajaks millelegi, mis eksisteeris absoluutselt kõigest muust sõltumatult.
"...rabas" tegi Kadri Rämmeld mitu mind paelunud rolli, kuid tema lõpumonoloog võiks liigutada mitte ainult mägesid vaid ka rabasaari ja süngeid laukaid. Algav elu annab ta sõnadele veel kaugemad piirid, veel selgema mõtte ja ma olen taas kord tunnistajaks millelegi, mis on absoluutselt kõigest üle. Elu ise on kõigest üle.

Foto NAGI's: skaip2 s
Kadri Rämmeld Endla kodulehelt.

Foto NAGI's: skaip4
Meelis Rämmeld Endla kodulehelt.

Meelis Rämmeldi haaravaim tegelaskuju (intelligentne ehitaja) teadis, et niipea, kui oled oma asjad, oma raamatud riiulisse pannud, siis oled kadunud, siis pole enam ehk iial tagasiteed. See oli kurb. Kujundlik, selge ja kurb. Mulle sobis see Underi, Adsoni, Ristikivi? sisse toomine. Siis igatseti teistmoodi, haavad olid sügavamad, armid pikemad.
Mulle ei jäänud kaugeltki mitte märkamata lavastaja noorus ja just tema sünniaastal toimus midagi umbes sellist - mina, olles sattunud (tõenäoliselt mingit referaati tehes) suurde vaimustusse Kalju Lepiku luulest, kirjutasin talle Eesti Majja Stockholmis. Lihtsast autogrammipalvest kasvas põgus kirjavahetus, see oli mulle nii tähtis. Mina olin koolitüdruk kodu-Eestist ja tema oli 1944 Eestist põgenenud luuletaja, kelle sõnad mulle endiselt korda lähevad.
Siis igatseti teistmoodi. Mul on hea meel, et see välja toodi.

Ireen Kennik
Ilus naine, keda on hea vaadata. Ka siis, kui ta palub skaibivestluses luba kasvõi korraks välismaalt koju tulla, aga mees ütleb, et selleks kulub liiga palju raha. See polnud mitte üksnes kurb, vaid ratsionaalselt kalk. Kes nii teeb?
Ma mõtlen, et kui see naine järgmisel hommikul tööle läks, siis mitte selleks, et saaks lõpuks ometi need kaminakivid või tammeparketi või teab veel mida, vaid selleks, et koju naastes lahutusadvokaat palgata. Ja kes saaks talle seda pahaks panna?
See oli väga mõjus, see oli minu jaoks kogu lavastuse kõige kompaktsem dialoog, kõnetas mind kõige enam.

Foto NAGI's: skaip1 s
Ireen Kennik Endla kodulehelt.

Tambet Seling
Kniks, kraaps ja sügav kummardus läheb Tambet Selingile selle ratsionaalselt kalgi mehe eest - jäin uskuma. Ja esimese monoloogi eest, selles seiklejas oli midagi mulle tuttavat.
See oli kindlasti parim, mida ma sel õhtul nägin või pigem kuulasin. Mulle väga meeldib tema hääl.

Foto NAGI's: raba2
Tambet Seling Endla kodulehelt.

Mõnikord ongi asjad see viimane ühisosa inimeste vahel, väljendugu see siis kaminakivides, villastes sokkides, Kalevi kommides või Vana Tallinnas. Asjad, mis enam polegi päris asjad, vaid sümbolid, mille praktiline väärtus nihkub tahaplaanile ja esile kerkib müstifitseeritud pikk niit kahe inimese vahel, mis ähvardab kohe, nüüd ja praegu katkeda. Tavaliselt katkebki. Ja siis võib kumbki segamatult oma tähesüsteemis tiirelda, kui veab, siis ümber uue päikese.

Endla väikeses saalis polnud ma varem käinud. Suures saalis on nii, et istud kuskil pimedas ja kaugel, kõik toimub distantsilt, klassika. Küünis seevastu oli meeldivalt kammerlik õhkkond, valgusel ja pimedusel polnud selget piiri ning kõik toimus... lähedal.
Lavakujunduse sõnum oli selge ja üheselt mõistetav - sein, mis eraldas sündmusi, näitlejaid ja isegi vaatajaid mõjus algusest peale. See pani mind mõtlema, kas ma pean alati kõike nägema või piisab ka teadmisest, kuulamisest, adumisest ja aimamisest. Vahel piisab ja vahel mitte.
Kuigi ma olen umbusklik ja ettevaatlik igasuguste nutikate lahenduste suhtes ning jään vankumatult vanamoodsaks ka edaspidi, siis selle lavastuse videolahendus mulle meeldis. Võibolla luban end teinekordki üllatada, kes teab.
Ja kavalehe lugesin äärest ääreni läbi, sobis. Hästi sobis.
Selle lavastuse tekst mulle meeldis, selle teksti tekitamine võis olla protsessina sütitav, kollektiivse loomingu sulle-mulle oma kõrgete tõusude ja ootamatute maandumistega. Siinkohal selge spekulatsioon minu poolt.

Raamatut lugedes on lihtne - võid niiöelda edasi kerida või siis tagasi. Teatris seda teha ei saa. Ühe hingetõmbega antakse sulle kõik, samal hetkel kõik kaob. Võin ju sirutada käe, et haarata, püüda püüdmatut. Kõik on mu peas või siis südames. Kõik iman ahnelt endasse, sest ma tean, järgmisel hetkel seda enam ei ole. Vahel imestan, et mina, kes ma tahan käegakatsutavat, kindlat ja muutumatut, armastan sedavõrd teatrit. Viimases pole miskit püsivat, iga uus asi kirjutatakse suurte tähtedega liivale, kus juba järgmine laine selle kaasa viib.

Nädal hiljem ongi aeg selle endaga viinud ja jätnud mulle kollaažina kirju mälestuse, kus aeglaselt segunevad tegevused ja tegelased, mõtted ja tunded.



03.02.2017 No, mis ma ütlesin, ka mitu nädalat hiljem mõtlen ma sellele lavastusele. Ilmselt on asi selles, et ma pole vahepeal midagi muud näinud. Kindel see.
Sein seal laval, puhas ja puutumatu, kangekaelselt mu vaateväljas, sundis mind veelkord end sinna tagasi mõtlema. Mulle meeldib, kui mulle ei öelda kõike, mitte laiskusest, tüdimusest, vaid justkui andes mulle loa jutustus omal moel lõpuni viia, leida oma tee. Igal üksikul on oma õigus, oma kogetud tarkus. Mulle meeldib, kui mul on aega küsida (sagedamini endalt kui teistelt), kuulata (sagedamini teisi kui ennast). Isegi kui ma ei mäleta kõike, mäletan seda, mida pean. Kõige tähtsam pole sugugi mitte see kuidas või mida, vaid miks. Miks?
Olen ikka mõelnud, et saalitäis inimesi vaatavad ühte ja sama asja ning näevad täiesti erinevat. Mõni näeb seda, mida tahab näha; mõni seda, mida kuuleb; mõni näeb seda, mida näidatakse ja oh! alati on ka neid, kes mitte midagi ei näe.
Ja mida siis mina nägin? Õigus, ma ju kuulasin. Sein või midagi.







No comments:

Post a Comment