Tuesday, January 24, 2017

Silda mööda selginemised.

Pärast seda, järelikult selle pärast. (On öelnud keegi, kes juba teab, mina siinkohal vaid kordan öeldut.)
Järgnevad mõtted on väga kaudne järg "...raba" lavastusele, aeg asetab need lihtsalt ühele lehele.
Kokku neid köita ma ei tahtnud, see oleks ilmselge liialdustesse laskumine, üks paras soust, kuigi oma eksiarvamustes võin ju uskuda, et olen just hakkama saanud à la carte menüüst välja hüpanud kadakamarjase demi-glace kastmega, mille osavad käed on hooletut tulemust markeerides üle pardirinna niristanud.
Minu terad ja sõklad.

***

Tagasihoidlikult ehitud kuusk teatri ees meenutas mulle, et viimati võtsin ma Pärnus vastu aastat 1997. Nüüd seisin ma seal pea kuklas ja vaatasin, kuidas kuuse latv tumeda taevaga ühte sulas, oksad kõikumas vaevumärgatavas tuules. Autod sõitsid ridamisi teatri eest ära, ma ei tahtnud veel minna. Eemalt paistis valgustatud sild, küll mitte kutsuv, kuid siiski mu tähelepanu keskpunti asetuv.
Kõndisin jõe äärde. Puude pikad varjud langesid lumeriismetele, kõnniteed kattis suhkruse glasuurina jääkiht.
Sild oli suurejooneliselt valgustatud. Mõne sammuga olin sattunud hämarast, vaid kaugelt kumavatest reklaamtuledest leevendust leidvast pargi servast, prožektorite valgusvihku. Õhtu oli jaanuarile kohatult soe või see mulle vaid näis nii. Õhk seisis jäätunud jõe kohal, et siis end öös tasakesi linnale laotada.

Ma ei olnud mitte kunagi varem mõelnud ühtse tervikuna neile oma natuke lähematele või kaugematele tuttavatele, kes on välismaale läinud (ühed siis päris päriseks ja teised mitte nii päriseks). Hakkasin mõttes kaardistama neid kohti, kuhu nad läinud on. Ehk siis mõtlesin neile, kelle käekäigust ma moel või teisel ikka aegajalt teateid saan. Niisiis - Soome ja Rootsi, Saksamaa ja Inglismaa, Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia, Uus-Meremaa ja Austraalia, Paraguai ja Havai... Nende hulgas on vahetusõpilasi, üliõpilasi, seiklejaid ja neid, kes võõrsil armastuse leidnud ja sinna oma kodu loonud.
Olgu siinkohal öeldud, et mul on väga väike tutvusringkond. Silmakirjalikult nina püsti ajades võiks ju seda kvantiteedi-kvaliteedi suhteks nimetada, kuid tegelikult tuleneb see ikka minu inimpelglikust loomusest.
Siin kirjutamist alustasin siis, kui hea sõbranna Eestist minema läks, kirjutamine oli mingis mõttes ka kuhugi minemine. Põgenemine? Ei, kindlasti mitte, ma olen selleks liiga võlutud päris elu võimalustest.
Kas me tõesti olemegi pudenenud mööda maailma laiali?
Nüüd sain ma aru, miks on niivõrd populaarsed "Minu"-sarja raamatud (Petrone kirjastuselt), sest iseloomustavad meid ja meie valikuid. Kui me oleme muidugi juba valinud.
Vastukaaluks neile, kellele ma eelnenut kirjutades mõelnud olen, on mul aga tuua ka üks teistsugune näide. Väike trummipõrin ei teeks siinkohal paha - minu hea sõbranna tütar võttis omale meheks pesuehtsa belglase ja kolis temaga väiksesse Eestimaa alevisse elama. Rohkem selliseid näiteid kahjuks ei ole.

Külmale metallist piirdele toetudes seisin silla keskel ja vaatasin kaugesse öhe, nii kaugele, kui silm pimedaga harjudes näha võis. Minu ees paistsid justkui tundmatu kunstniku natuke ujedad pintslitõmbed - tume taevas silmapiiriga kokku kasvades, vaevumärgatav linnasiluett lookleva joonena jõekäänaku taha kadudes. Olen ennegi tundnud, kuidas kaugustesse vaadates nagu eemalduksin hetkest, igatsedes silmapiiri taha vajunud päikest, eilseks saanud homseid.
Massiivsed sambad silla keskel olid härmas ja helklesid laternavalgel olles talveööks end justkui tuhandete pisikeste kristallidega ehtinud. Mu tavaliselt jääkülmad käed olid soojad, kuigi alles olin ma hoidnud neid külmal piirdel. Pikemalt mõtlemata panin mõlemad peopesad vastu härmas seina, kuhu vaid hetkega sulas jälg, mis võib kaduda silmale nähtava hulgast õige pea, kuid kivi mäletab. Peab mäletama.

Vahel rohkem ja vahel vähem mõtlen ma neile, kes seda siin loevad. Meie vahel on sõnadest ja mõtetest pingul niit, mille katkemist ma isegi kardan. See ei saa olla tugev, see side, aga ma kujutan endale ette, et see on päris. Kaugused siin ei loe, sest ma tean, et lugejaid on ka Eestist eemal. Ma olen saanud tagasisidet ja olen nii väga tänulik selle eest. Lavastus "...raba" tegi mu mõtetes mitu inventuuri, kogus ühte ja samas jagas laiali.
Sellest, mis Sulle sooja annab, saan sooja ka mina.
Noorena elasin ma Tallinnas sadamale küllalt lähedal ja käisin sageli seal jalutamas, laevu vaatamas ning mõtteid korrastamas. Olin siis juba mõned korrad käinud võõrsil, näinud ehk Rootsit ja Taanit, Hollandit ja veel midagi. Kindlasti unistasin minagi mingist müstilisest võimalusest, mis mu ühel päeval kuhugi imelisse paika viib! Unistamises olen ma üldse, kui mitte maailmameister, siis vähemalt Liivimaa parim. Ja, kes kunagi kasvõi ainult ühe korra unistanud on, see teab, et unistused täituvad, aga täiesti teistmoodi, kui omale ette kujutanud oled. Ehk siis mina, kes ma mõtlesin Amsterdamist ja Berliinist, Kopenhaagenist ja nii mõnestki teisest nähtud ning veel nägemata suurlinnast, avastasin end ühel päeval Pärnust. Minu unistus oli mind kätte saanud. Ma olin õnnelik.
Hiljem olen ma mõelnud, kas oleks olnud midagi muud parem. Ilmselt minu jaoks mitte.
See on võibolla kummaline, kuid ma olen alati arvanud, et ma ei suudaks mitte kunagi omandada ühtki võõrkeelt nii, et ma selles kõigi sügavusteni ulatuksin, kõigis nüanssides orienteeruksin, väikseimaidki detaile aduksin. Ma võin lugeda uudiseid, toiduretsepte või sokikudumisõpetust, aga ma ei suudaks lugeda võõras keeles ilukirjandust, luulet. Seda ilusat kirjandust, mis annab elule iseloomuliku valguse ja varjud, kujundid ja kõla. Seda, mis on omane vaid emakeelele, mille keskel oled end mäletama hakanud.

Peale "...raba" esimest vaatust, olin kindel, et pean seda oma emaga vaatama minema. Me oleme palju koos teatris käinud, alguses oli tema minu teejuht, nüüd olen seda talle mina. Pean hoolikalt valima, mida me koos vaatame, sest on olnud ka pettumusi, mis ei ole küll iial väljendunud ema nurinas, kuid on mulle jätnud teadmise ja tunde, et päris õnnistav elamus see siiski polnud. Ma pean kindel olema, kui panen ta loobuma oma suurest tugitoolist ja pehmetest sussidest ning sunnin ta istuma klapptoolil ja kandma kontsakingi. "...rabas" oli selleks tuhat põhjust.

Kanda kleiti ja pärleid ja naeratust. Elus ei ole nii, et iga loos võidab. Aga see, mis peab juhtuma, juhtub. Võibolla ootamatult. Võibolla alles siis, kui liivakell Su silme ees on tühjaks jooksnud, kui kõik on justkui ära olnud. Ootus on hea. Ootus paneb hinge valmis. Ehib ja hoiab. Ehib õnnestumisteks ja hoiab pettumuste eest. Nii lihtne see ongi.

Foto NAGI's: 13.01

Sa oled veel siin? Mina ka.
Jää.
Jää ulatus jõe ühest kaldast teiseni, seda kattis pealtnäha kohev lumi. Ei vähimatki liikumist, ei aimu sellest, mis on sügaval, mis on veel varuks. Hiljemaks, pärastiseks.
See sild võiks olla pikem. See jõgi võiks olla laiem.

...vajusin autoistmesse, olin reedeõhtuselt tühi, aga mitte hingetu; küll väsinud, aga vastikult ärkvel; leppinud, aga mitte kõigega. Kõlarist hakkas kostma "Hold back the river, let me look..." (James Bay) See kõlas peaaegu kohatult.
Auto sõitis laternavalgel üle silla.

"But now we call against the tide,
Those distant days are flashing by"
Jõgi voolas katkematult.
Keegi poleks suutnud teda tagasi hoida.

13.01.2017


Friday, January 20, 2017

4 5 3 3 9

Raba.
Küün.
Endla.

13. jaanuar 2017, reede. „45 339 km² raba”

"Elu läheb edasi, inimesed ruttavad, aga kunst leiab aega peatuda, et fikseerida rütm, meeleolud, üldistada ja ütelda, mis nähtusega tegemist." (J.Kruusvall)

See lugu jääb mind kauaks saatma, keerdub tugeva väädina ümber mu mõtete, ei jäta mind rahule, ei lase mul olla (minna).
See lugu räägib väljapoole vaatamisest, välja kukkumisest, välja jäämisest, välja arvamisest... välja rändamisest.

Lavastaja Laura Mets on teinud väga hea töö. Saavutanud minu jaoks toimiva terviku, parasjagu intensiivse ja mahuka jutustuse.

Ma mõtlen esimesele stseenile, esimesele tegelasele (neil kellelgi pole nime, on ainult nägu), esimesele, keda ma tundma sain...
Või pigem alustan teisiti.

Kadri ja Meelis Rämmeld
Mu silme ette ilmuvad pildid "Mere märkidest" (Ugala) juba tükk aega enne etenduse algust. Tahtmatult. Ah, mis ma valetan, ikka tahtlikult. Ma ei taha unustada seda ja ega saagi, sest taevale tänu on veel asju, mida välja ei mõtle, mida tühja koha pealt ette ei kujuta, mis kas on või ei ole. Seal oli. Meie, vaatajad, olime tunnistajaks millelegi, mis eksisteeris absoluutselt kõigest muust sõltumatult.
"...rabas" tegi Kadri Rämmeld mitu mind paelunud rolli, kuid tema lõpumonoloog võiks liigutada mitte ainult mägesid vaid ka rabasaari ja süngeid laukaid. Algav elu annab ta sõnadele veel kaugemad piirid, veel selgema mõtte ja ma olen taas kord tunnistajaks millelegi, mis on absoluutselt kõigest üle. Elu ise on kõigest üle.

Foto NAGI's: skaip2 s
Kadri Rämmeld Endla kodulehelt.

Foto NAGI's: skaip4
Meelis Rämmeld Endla kodulehelt.

Meelis Rämmeldi haaravaim tegelaskuju (intelligentne ehitaja) teadis, et niipea, kui oled oma asjad, oma raamatud riiulisse pannud, siis oled kadunud, siis pole enam ehk iial tagasiteed. See oli kurb. Kujundlik, selge ja kurb. Mulle sobis see Underi, Adsoni, Ristikivi? sisse toomine. Siis igatseti teistmoodi, haavad olid sügavamad, armid pikemad.
Mulle ei jäänud kaugeltki mitte märkamata lavastaja noorus ja just tema sünniaastal toimus midagi umbes sellist - mina, olles sattunud (tõenäoliselt mingit referaati tehes) suurde vaimustusse Kalju Lepiku luulest, kirjutasin talle Eesti Majja Stockholmis. Lihtsast autogrammipalvest kasvas põgus kirjavahetus, see oli mulle nii tähtis. Mina olin koolitüdruk kodu-Eestist ja tema oli 1944 Eestist põgenenud luuletaja, kelle sõnad mulle endiselt korda lähevad.
Siis igatseti teistmoodi. Mul on hea meel, et see välja toodi.

Ireen Kennik
Ilus naine, keda on hea vaadata. Ka siis, kui ta palub skaibivestluses luba kasvõi korraks välismaalt koju tulla, aga mees ütleb, et selleks kulub liiga palju raha. See polnud mitte üksnes kurb, vaid ratsionaalselt kalk. Kes nii teeb?
Ma mõtlen, et kui see naine järgmisel hommikul tööle läks, siis mitte selleks, et saaks lõpuks ometi need kaminakivid või tammeparketi või teab veel mida, vaid selleks, et koju naastes lahutusadvokaat palgata. Ja kes saaks talle seda pahaks panna?
See oli väga mõjus, see oli minu jaoks kogu lavastuse kõige kompaktsem dialoog, kõnetas mind kõige enam.

Foto NAGI's: skaip1 s
Ireen Kennik Endla kodulehelt.

Tambet Seling
Kniks, kraaps ja sügav kummardus läheb Tambet Selingile selle ratsionaalselt kalgi mehe eest - jäin uskuma. Ja esimese monoloogi eest, selles seiklejas oli midagi mulle tuttavat.
See oli kindlasti parim, mida ma sel õhtul nägin või pigem kuulasin. Mulle väga meeldib tema hääl.

Foto NAGI's: raba2
Tambet Seling Endla kodulehelt.

Mõnikord ongi asjad see viimane ühisosa inimeste vahel, väljendugu see siis kaminakivides, villastes sokkides, Kalevi kommides või Vana Tallinnas. Asjad, mis enam polegi päris asjad, vaid sümbolid, mille praktiline väärtus nihkub tahaplaanile ja esile kerkib müstifitseeritud pikk niit kahe inimese vahel, mis ähvardab kohe, nüüd ja praegu katkeda. Tavaliselt katkebki. Ja siis võib kumbki segamatult oma tähesüsteemis tiirelda, kui veab, siis ümber uue päikese.

Endla väikeses saalis polnud ma varem käinud. Suures saalis on nii, et istud kuskil pimedas ja kaugel, kõik toimub distantsilt, klassika. Küünis seevastu oli meeldivalt kammerlik õhkkond, valgusel ja pimedusel polnud selget piiri ning kõik toimus... lähedal.
Lavakujunduse sõnum oli selge ja üheselt mõistetav - sein, mis eraldas sündmusi, näitlejaid ja isegi vaatajaid mõjus algusest peale. See pani mind mõtlema, kas ma pean alati kõike nägema või piisab ka teadmisest, kuulamisest, adumisest ja aimamisest. Vahel piisab ja vahel mitte.
Kuigi ma olen umbusklik ja ettevaatlik igasuguste nutikate lahenduste suhtes ning jään vankumatult vanamoodsaks ka edaspidi, siis selle lavastuse videolahendus mulle meeldis. Võibolla luban end teinekordki üllatada, kes teab.
Ja kavalehe lugesin äärest ääreni läbi, sobis. Hästi sobis.
Selle lavastuse tekst mulle meeldis, selle teksti tekitamine võis olla protsessina sütitav, kollektiivse loomingu sulle-mulle oma kõrgete tõusude ja ootamatute maandumistega. Siinkohal selge spekulatsioon minu poolt.

Raamatut lugedes on lihtne - võid niiöelda edasi kerida või siis tagasi. Teatris seda teha ei saa. Ühe hingetõmbega antakse sulle kõik, samal hetkel kõik kaob. Võin ju sirutada käe, et haarata, püüda püüdmatut. Kõik on mu peas või siis südames. Kõik iman ahnelt endasse, sest ma tean, järgmisel hetkel seda enam ei ole. Vahel imestan, et mina, kes ma tahan käegakatsutavat, kindlat ja muutumatut, armastan sedavõrd teatrit. Viimases pole miskit püsivat, iga uus asi kirjutatakse suurte tähtedega liivale, kus juba järgmine laine selle kaasa viib.

Nädal hiljem ongi aeg selle endaga viinud ja jätnud mulle kollaažina kirju mälestuse, kus aeglaselt segunevad tegevused ja tegelased, mõtted ja tunded.



03.02.2017 No, mis ma ütlesin, ka mitu nädalat hiljem mõtlen ma sellele lavastusele. Ilmselt on asi selles, et ma pole vahepeal midagi muud näinud. Kindel see.
Sein seal laval, puhas ja puutumatu, kangekaelselt mu vaateväljas, sundis mind veelkord end sinna tagasi mõtlema. Mulle meeldib, kui mulle ei öelda kõike, mitte laiskusest, tüdimusest, vaid justkui andes mulle loa jutustus omal moel lõpuni viia, leida oma tee. Igal üksikul on oma õigus, oma kogetud tarkus. Mulle meeldib, kui mul on aega küsida (sagedamini endalt kui teistelt), kuulata (sagedamini teisi kui ennast). Isegi kui ma ei mäleta kõike, mäletan seda, mida pean. Kõige tähtsam pole sugugi mitte see kuidas või mida, vaid miks. Miks?
Olen ikka mõelnud, et saalitäis inimesi vaatavad ühte ja sama asja ning näevad täiesti erinevat. Mõni näeb seda, mida tahab näha; mõni seda, mida kuuleb; mõni näeb seda, mida näidatakse ja oh! alati on ka neid, kes mitte midagi ei näe.
Ja mida siis mina nägin? Õigus, ma ju kuulasin. Sein või midagi.







Saturday, January 14, 2017

Öös on asju (ehkki ma neid ei näinud).

Mati Unt "Öös on asju"

See raamat jõudis minuni hästi tähelepanuväärsel moel. Olin keskkooli viimases klassis ja valmistusin kirjanduse olümpiaadiks. See oli Friedebert Tuglase ja tema loomingu mäletamise aasta, tema lahkumisest oli möödunud 20 aastat. Kahjuks ei mäleta ma enam oma kirjatöö pealkirja, aga olgem ausad, see pole ka eriti oluline. Ma olin veetnud uskumatu hulk tunde Fr. Tuglase Majamuuseumis Väikese Illimari tänaval Nõmmel, see oli erilise vaikuse ja eraldatuse oaas kõrgete mändide all. Ma ei mäleta, et seal oleks olnud külastajaid, ikka ainult mina ja majahaldjaist lokilised prouad, kes tõid mulle ühe museaali teise järel jättes mu siis valvsa tähelepanu valgusvihku uurimustööd tegema. Omamoodi märkimisväärne on seegi, et selles majas elasid enne Elo ja Friedebert Tuglast Artur Adson ja Marie Under. Sellest Underi ja Tuglase natuke kriipivast armastusloost, mis andis ehk meie kirjandusele natukenegi kirglikumaid jooni, sai aastakümneid kestnud kirjavahetus Rootsi ja Eesti vahel, mis omakorda raamatukaante vahele pandud. Täna tegutseb seal Väikese Illimari tänaval Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. See selleks.
Kevadel 1991 toimus Tartus kirjalik teadmisteproov ja seal said kõik kingituseks äsjailmunud Mati Undi romaani "Öös on asju". Tuglase kõrval oli Unt nagu sõõm värsket õhku, midagi täiesti enneolematut. Ma ei vaevanud oma pead sellega, mida kirjanduskriitikud selle kohta ütlevad, ega sellel pole tähtsust ka tänases päevas, mäletan vaid seda, et neelasin Undi ühe hingetõmbega alla.
Nüüd, kui Endla selle lavale mängis, tulid need seigad taas meelde. Ka see, et omnivorus minus sundis mind veel üsna mitu Unti läbi seedima. Minu veel väljakujunemata kirjanduseelistustele vaatamata (sest 17-aastasel ei saa ju neid veel olla) jäi näiteks "Doonori meelespea" kuidagi kaugeks või vähemalt ööasjadega saabunud hingamisvabadus jäi kättesaamatuks.
Kuigi mul on Undiga seoses mitmeid helgeid mälestusi ja vaatamata oma mannetule otsustusvõimele, tegin endale kohe alguses selgeks, et seda lavastust ma vaatama ei lähe. Esiteks - nüüd nuta või naera - raamat on alati parem kui mingigi lahjendatud järeleaimamine ja suruda see raamat hoopis teise vormi näib mulle tänaseni liig enesekindlalt ampsatud suure suutäiena. Teiseks - selleks, et seda vaadata, peaks selle uuesti ülelugema, aga mul polnud tahtmist.
Ega see mind rohkem puudutanudki, kuni lavastus jõudis Tallinnasse ja minu mitmed tuttavad seda vaatama läksid. Mina oma otsusekindluses muidugi mitte.
Ja mida ma siis hiljem pidin kuulma - kui arusaamatu, igav, näotu, selgusetu, olematu... Mõni ei läinud peale vaheaega saali tagasigi. Appi!
Ma arvan, et see on selline lavastus, mida tuleks alustada kodus raamatu lugemisest. Jah kõik, kes seda vaatavad, peaksid olema selle eelnevalt läbi lugenud. Aga vaevalt, et kõik, kes on selle läbi lugenud, peaks seda vaatama.
Võibolla just seetõttu ei tule sel aastatki laval olekut täis? Kas me oleme valmis millessegi süvenema? (Kuid seda see just eeldab!) Süveneda millessegi, kus sõnad ja mõtted seisavad hoopis teistsuguste asjade teenistuses, kus ei ole täpseid koordinaate? Ma ei salgagi, et pärast tuttavatelt kuuldud hinnangut, tekkis mul selle lavastuse vastu huvi ja kui seda kauem mängitaks, siis ma ilmselt ka selle ära vaataksin. Aga vaevalt, et minu pikaldane hoovõtt kellelegi korda läheb.
No ja siis ühel issanda imeilusal päeval, kui ma raamaturiiulis tolmutasin, libises pilk üle Mati Undi teoste. Üllatavalt pikk rivi, ei mäletanudki. Võtsin ööasjad välja. Ma olen selle tiitellehele kirjutanud, täielik nostalgialaks! Ja lisaks veel tuli selle raamatu vahelt välja Madis Kõivu Draamateatris mängitud näidendi "Kokkusaamine" kavaleht! Ei ole võimalik! Nii palju mälestusi.
Muidugi ma lugesin selle raamatu uuesti läbi. Vaatamata sellele, et mulle ikka väga meeldib Undi ladus lause ja sõnakasutus, siis midagi erilist minuga seekord ei juhtunud, ühtegi uut akent ei avanenud, värske õhu juurdevoolu ei tekkinud. Kirjanduse võimalused on peaaegu algusest peale olnud kõike lubavad ja võimaldavad (miks muidu tänapäeva kirjandus otsib nii hullumeelselt UUT fantastika piirimailt?), samal ajal kui filmi- ja teatrikunsti on ohjes hoidnud tehnilised ja inimlikud võimalused ning hoiavad praegugi. Kirjanduses oleneb kõik sellest, kui palju oled lugejana valmis vastu võtma; teater on oma piirides palju haavatavam.
Kasutan siinkohal võimalust puudutada veel üht teemat. Olen tänaseks piisavalt palju lugenud või kuulnud sellest, et inimesed lahkuvad teatrist poole etenduse pealt. Mulle mõjub see häirivalt, ma ei saa sellest aru. Mitte, et ma oleksin alati särasilmses õnnejoovastuses igast lavale toodud taiesest, kaugel sellest, siiski olen ma soovinud ka asjast, mis mulle ei meeldi, aru saada; pigem mõista kui selg keerates hukka mõista. Minu meelest on selline poolemeelsus tänapäeval tekkinud trend. Vanasti istuti lugu lõpuni, oodati kannatlikult oma vaheaja konjakit ja lahkuma lubavaid "lõputiitreid"... Kas saadi siis rohkem aru? Kas kultuurkiht oli siis paksem? Vaevalt. Tänapäeva inimene on harjunud saama kõike kohe või siis üldse mitte. Selline suhtumine levib igasse eluvaldkonda ja mind isiklikult see halvab, ma tunnen, et ma ei ole sellelt planeedilt (ja jumala eest ma ei ütle seda soovist olla kuidagi teistsugune, originaalitseda ja tähelepanu tõmmata - tähelepanu? tänan, ei). Näiteks, kui inimene jääb haigeks, siis ta ei saa olla kodus kaks võik kolm päeva haige, ta tahab saada kohe terveks! Ta võtab sisse kõik pillid ja pastillid, pulbrid ja siirupid ning lahkub juba järgmisel hommikul kodust. Või näiteks, kui inimene läheb kinno, siis ei suuda ta need kaks tundi söömata olla, vaid luristab ja mäletseb kogu selle aja, kui ma filmi tahan vaadata. Ja õige üllatus saabub siis, kui saal taas valgeks tehakse - kogu põrand on ühtlaselt kaetud suust mööda loobitud popkorni ja kummikommidega. Ja ma ei vaata ainult lastefilme.
Inimesed ei jaksa enam midagi oodata, ei head ega halba. Inimesed tahavad rohkem omada ja vähem osata, oleks see vaid kärsitus, kuid see on haigutav pealsikaudsus, küündimatus; tühikargamise ja rööprähklemise paradiis. Ma olen nüüd oma vingumise aastanormi täis teinud, aga ma ei saa ju sinna midagi parata, kui vahel ma tunnen nagu oleks suust mööda lennanud popkorniga pihta saanud...

Lõpuks olin ma isegi natuke nukker, et ma olles küll raamatut lugenud, ei näinud kordagi samanimelist lavastust. Aga see on nii minulik - ma teen tavaliselt suuuuuuure ringi enne, kui kohale lähen, ja siis pole mitte "tunnid alanud" (nagu klassikud teavad öelda), vaid tunnid on ammu lõppenud ning viimane tulegi kustutanud.

Foto NAGI's: elekter
Teadmata, kes on öös. Foto ikka Endla kodulehelt.

Püüd asju seletada ei tee neid tihtipeale sugugi arusaadavamaks ega ka paremaks. Asjad lihtsalt on. Öös, kui soovid.

PS Kogu mu tänane jutt on ilmselt piisavalt hüplik ja mõte venib nagu esmaspäevane pärastlõuna umbses kontoris. Et asja veelgi segasemaks ajada, toon ühe mind saatma jäänud lause raamatust :
(lk 186) "Läbipõlenud ajude ja närvidega linnas tunned end ju täieliku orvuna, kas pole nii?" ...või?
18.12.2016