Friday, October 13, 2017

Il pleure dans mon coeur...

"Minu vana daam"
Pärnu Endlas
12. oktoobril

Terve tee Pärnusse sadas vihma. Lõputuna näivat halli sügisvihma.

"Minu vana daam" tuli minu juurde ütleks, et isegi ootamatult. Mul oli hoopis midagi muud välja vaadatud/mõeldud, kuid siis, kui piletite ostmiseks läks, kadusid muud võimalused ja ühel hetkel vaatasin juba Endla lavastusi ning pikemalt kaalumata ostsin piletid. Selles oli samaaegselt juhuslikkus ja ettekavatsetus, soov sõita veelkord Pärnusse.

Näidendi autor on Israel Horovitz, selle tõlkis Anne Lange ja lavastas Enn Keerd. Mängisid Lii Tedre, Carmen Mikiver ja Egon Nuter. Lavastuse kunstnik Marion Undusk.

Mulle ja mu emale väga meeldis selle näidendi tekst, ilmselgelt oli tegu väga hea tõlkega. Selles oli südamest südamesse kõnelusi, selginemisi ning sõnaselget sarkasmi, mis vahel annab hoogu ja vahel peatab su endasse vaatama.
Üllatavalt palju oli kasutatud prantsusekeelseid fraase, mis ilmestasid nii loomulikult naiste (ema-tütre) juttu, andsid edasi meeleolu, hoidsid kuulajaid omamoodi "õigel lainel". Teist poolt ookeani Pariisi saabunud Egon Nuteri mängitud Mathias, kes tagasihoidliku keeleoskusega ameeriklasena oskas paremal juhul vaid mõnda prantsusekeelset sõna, oli samavõrd loomulik ning mingit ülevõlli keerutust kõrva häirima ei jäänud.

Eraldi väärivad mainimist kostüümid. Kuna istusin teises reas, siis oli kõik otsekui peopesal.
Egon Nuteri mängitud Mathias timberlandi-stiilis saabastega üle toa kõndimas ja ma ei kahelnud sekunditki tema päritolus.
Prouad. Prouad! Võrratu Lii Tedre stiilse daamina. Hästi istuvas maitsekas kostüümis lisandiks pärlid, väga õiged prillid! ja absoluutselt õiged kingad, milliseid pariisitarid kodus kannavad. Teda vaadates meenus mulle sügava mulje jätnud Ilmar Raagi film "Eestlanna Pariisis". Jeanne Moreau ja Lii Tedre kandsid edasi teravmeelselt ja ometi nii väärikalt suurlinna daamile omaseid hoiakuid, enesekindlust, teadlikkust (olgu siis teemaks armastus, mehed või raha).
Carmen Mikiver - ma vist ei teadnudki, et ta nii ilus on. Õiged kostüümid rõhutasid nii sundimatut pariisitari elegantsi.
Ühtäkki mõtlesin, et seal ma siis istun, oma väikeses Pärnu Pariisis, elavnen prantsusekeelsete fraaside peale, otsin kuuldule tuge, kujutan ette vaadet Luxembourgi aiale...
Olemata kindel ja siiski oma kujutlust mitte takistades. Teadmata ja siiski juhuslikkuse välistades. Vaatasin (nagu alati) ka publikut. Eakamad ülekaalus. No mõni minust noorem sekka;)
See pani mind mõtlema selle lavastuse sihtgrupile, mis loo mitmekihilisusele viidates võiks olla pigem noorem keskiga. Selles on nii hästi ema-tütre suhted kui ka perekonna saladuste hoidmist ja kaotatud lapsepõlve. Kõike, mis puudutab elu elamise käigus, õigust ja kohustust, valikuid ja vabadusi. Mulle mõjusid Mathiase jutustatud lood oma emast. Pisarateni. Unustad olla naine, elad ema-režiimil; unustad olla ema ja kaotad naisena. Lõpuks ka emana. Ma tahaks öelda, et see oli Nuteril hästi mängitud, aga ei saa, sest see polnudki enam mäng, see oli päriselt (PÄRISELT) minu silme all lahti rullitud lugu. Tunded ei teki mängult ega kao samuti.
Me ei saa kunagi päris sõltumatuks oma minevikust, aga me saame lakata elamast kellegi teise katkenud elu ja võimalusi.

Ja muidugi mulle meeldis Mathiase ja Chloé armastuse lugu. Selles oli julgust rohkem kui ei midagi muud, sest kui Sa kord nii tunned, peab Sul olema julgust sellele järgneda. Vastasel juhul võid kohe Seine´i hüpata ja saada kohutava köha, nohust rääkimata. Kui nüüd järgi mõelda, siis vanuse lisandudes nõuab iga uus kohtumine kordades enam julgust kui mistahes eelmine. Ometi oli neil õnne oma õnnega mitte lõputult mängida, mitte kõigile pole seda antud. Ma jään mõtlema, mida Sina neid vaadates nägid.
Mulle aga meenus Mati Undi jutustus "Kuidas ma sind esimest korda nägin". (Kogumikust "Mattias ja Kristiina". Olen nüüd ajuti Unti lugenud.) Selles on ühte!!! lausesse kirjutatud (miks ka mitte) üks ehedamaid armastuse väljendusi (või otsusta ise) - "Täna aga läksid sa tööle hilja, täpselt kell kaks, eile õhtul me tülitsesime restoranis, tülitsesime ja tantsisime ja naersime vaheldumisi, ja öösel tülitsesime veel, ja sa magasid juba ammu, kui mina ikka veel kirjutuslaua ääres konutasin, ja hommikul käisin ma poes, ostsin süüa ja ajalehti, paar uut ajakirja, tulin bussiga tagasi, ja sina ärkasid alles siis ja me sõime ja siis me suudlesime ja ma tulin sinu juurde ja me kallistasime teineteist, ja siis sa lugesid ja nüüd läksid sa ära ja ma otsustasin sulle kirjutada, kuidas ma sind esimest korda nägin." Ilus, kas pole?

Foto NAGI's: PA111083

"Il pleure dans mon coeur.
Comme il pleut sur la ville."*

Olemata kindel ja siiski oma kujutlust mitte takistades. Teadmata ja siiski juhuslikkuse välistades. Ma ei uskunud oma silmi.
Minu "väike Pariis" jättis minuga tihedas vihmasajus hüvasti.
... ja nüüd läksid Sa ära ja ma otsustasin Sulle kirjutada, kuidas ma Sind esimest korda nägin... (sõna-sõnalt Unt)



* Paul Verlaine´i üks väga tuntud luuletus algab nende sõnadega ja mis võiks vabalt tõlgituna kõlada - mu südames on niisama nutune kui vihmasadu linna kohal.



Wednesday, October 11, 2017

Mõelda vaid...

Eile kohvikus tõstes tassi paljastus alustassil väike ümmargune lipik, millel kiri -
"Lõpuks on kõik hästi.
Ja kui ei ole, siis pole see lõpp.
Lõppude lõpuks on homme uus päev."

Foto NAGI's: P9230978

*****

Kui ei taha, et jalalt maha niidetaks, pead taipama kännule kasvada. Alati ei aita seegi, sest see siin on juba teine katsetus, esimesest tormas koer mööda sellise vilega, et kübar (daami peast) lendas kus see ja teine.
Foto NAGI's: P9230984

Homme on daamid Pärnus. Minu vana daam samuti.

*****

Friday, September 29, 2017

Kodutud mehed ehk kuidas me Ugalat maha ei põletanud.

Kui me Viljandisse jõudsime, oli sügis juba alanud.
Oli 23. september. Silma järgi otsustades küll mitte sügis, vaid minusuguste naiste suvi. Pillav ja kullane.

Foto NAGI's: P9220931

"Meeste kodu", üsna viimaseid kordi. Lavastus, mis peaks kõnetama keskealisi (mehi) ja andma suuna kätte eksinud keskealistele (meestele).
Näidendi autorid on Eduardo Galan ja Pedro Gomez.
Mängisid Ago Anderson, Indrek Sammul, Mait Malmsten ja Riho Kütsar. Mehi nahutas ja kutsus korrale naishääl - Jaana Kena.

Foto NAGI's: P9220940

Olen korduvalt kogunud kokku kimbu maainimesi ja nad siis teatrisse organiseerinud. Ega see kerge ole, sest jalg, mis adra taga käib, peab sääriku asemel üheks õhtuks lakk-kinga jalga saama. Ja lipsu peab triigitud ning püksid viigitud saama. Enamjaolt on see siiski (pintsaku) pingutamist väärt.

Teatrisaal oma puna-punaste istmetega mõjus algusest peale sümpaatselt. Lava oli kujundatud keskealiste meeste eluheitlusi arvestavalt.
Vahetult enne algust istus minu kõrvale edeva dressipluusi ja teksade-tossudega noormees. Lakk-kingades maainimesed ei lasknud ennast sellest põrmugi häirida.

Esimene vaatus. Näitlejaid oli hea vaadata - nad kandsid keskealise kivikõva koormat, rääkisid, kuulasid, naersid.
Mingil hetkel ilmus mu vaimusilma Martin Alguse sulest tulnud teleseriaal "Keskea rõõmud", kus mängisid nii Riho Kütsar kui ka Ago Anderson. Paralleele tõmmates sain aru kui hea kirjutaja on Algus ja millised korraliku kloostrikooli õpilased on Eduardo ja Pedro. Ehk siis puust ja punaselt - tekst oli "Meeste kodul" tagasihoidlik, aga selle tagasihoidlikkuse mängisid suureks head näitlejad!
Mait Malmsteni lavale saabumisega tuli mulle hoobilt meelde Eesti kinokassad täitnud film "Klassikokkutulek", milles sai näha nii Mait Malmsteni kui ka Ago Andersoni. Kui minu täiesti eakohane mälu siinkohal alt ei vea, siis selle filmi loomisel oli ka Alguse käsi mängus. Laval toimuv oli siiski kuidagi mannetu ja meenutas, tead ju küll neid kaadreid, mis filmi ei kõlba, aga näidata tahaks ikka.
Oma mälestusi tuulutades jõudsin esimese vaatuse lõpuks sinnamaale, et leidsin ühisosi ja erinevusi "Meeste kodu" ja pea aasta tagasi Endlas nähtud "Testosterooni" vahel. (Viimases astus üles Ago Anderson.) Mõtlesin nende näidendite autorite peale, millest siis esimese autoriteks kaks hispaanlast ja teise autoriks eelmiste eakaaslane poolakas Andrzej Saramonowicz. Kahe tugeva katoliikliku maa autorid. Andrzej Saramonowicz ei karda kiriku vande alla sattumist ja tulistab põrgu piinadele mõtlemata. "Testosterooni" vaataja saab tunda teatri seinte vahel otsekui liiga korraliku käitumise eest määratud šokivangistust. Tõsi - "Testosterooni" ma uuesti ei vaataks/kuulaks. Kõik, mis ma sellega öelda tahan on see, et antud teema seljas üritavad paljud liugu lasta ning lihtne on ennast pidada inimlooma elutsükli erinevate etappide eksperdiks.
Vaheajal kuulasin muljeid ja olin omamoodi üllatunud, et need, kes olid näinud "Testosterooni", pidasid seda oluliselt paremaks "Meeste kodust".
Esmalt turvalisena näivad paksu-kiilaka-keskealise naljad ei mõju isegi siis, kui Ago Anderson dressipüksid kurgu alla tõstab. Kusjuures seda ütlesid mulle minu noored kaaslased ja mitte mõni madala valulävega küps keskealine.

Teise vaatuse alguseks selgus, et edeva dressikaga kutt (kes terve esimese vaatuse mu kõrval niheles) oli kadunud ja kolm järgmistel kohtadel istunud teatrikülastajat ühes võtnud. Loomulik kadu. Või siis ka mitte.
Elu hoogustus märgatavalt, kui kõik neli meest korraga lavale tulid (esimeses vaatuses saime näha näitlejaid kahekaupa). Teist vaatust kirjutades oli inspiratsioon juba märksa käega katsutavam, mäng oli alanud, aga mõnegi vaataja jaoks liiga hilja.

Mulle väga meeldib Indrek Sammul. Mitmel moel. Mitmekülgne. Olen teda näinud väga erinevates rollides ja vaatan ka pisteliselt seriaali-Erikut lõputuna näivas telenovelas "Pilvede all", mis sellest, et stsenaristi sulg on tönts ja mõte juba teab mitmendat aastat hangunud.
Mulle meeldib Riho Kütsar. Mitmetahuline. Mitmel korral nähtud häid rolle mängimas.
Mulle meeldib Mait Malmsten. Mitmeti. Mitmeluine. Omajagu nähtud.
Mulle meeldib Ago Anderson. Mugavustsoonis. Üksluine. Mulle meeldiks veel rohkem, kui (need dressipüksid nüüd varna riputataks ja) üks mõttega lavastaja näeks ning annaks mulle kui lihtsale vaatajale ka näha täiesti teistsugust Ago Andersoni. Keskiga nõuab uusi väljakutseid mitte sissetallatud ja teiste poolt omaks tehtud kõnniradu. No elame, näeme.
Keskealisust ilmestab üks mõni aeg tagasi loetud mõte, mis oli umbes selline - Igas rosinas on viinamarja kustunud lootus saada veiniks.
Ei pea päris rosinaks kuivama, et seda mõista.

Nüüd olen oma pealkirjas viidatud kodutute meeste kohta küll kõik südamelt ära öelnud... jääb veel see põlemise lugu... Sellega oli nii, et teise vaatuse keskel, kui laval olid Malmsten ja Anderson, tuuseldati nii korralikult ringi, et üks maas vedelenud riideese lennutati lava servas olnud prožektori ette, aga nii õnnetult, et tekkinud kuumuses materjal kärssama/sulama/põlema hakkas. Suits tõusis joonena üles. Malmsten seisis näoga publiku poole (tema selja taga ärevust tekitav sündmuspaik) ja Anderson oli natuke eemal. Saal hakkas sumisema ja kõvemad hõiked katkestasid etenduse. Malmsten päästis olukorra enne leegi lahvatamist, personalist keegi eemaldas kärssava riidetüki lavalt. Etendus oli katkestatud. Jah, kõik jätkus õige pea, lisandusid ilmselgelt mõned repliigid, millel polnud mingit pistmist algmatejaliga, ning ma imetlesin südamest näitlejate oskust astuda piirist üle, olla siin ja olla seal.

Viljandis juhtub.
See ei ole kaugeltki mitte esimene kord, kui Ugala täiendavat närvikõdi pakub.

Foto NAGI's: P9220932

Ps. Renoveeritud Ugalas olin esmakordselt.
Ringil ümber teatrimaja jäi silma, et välisvoodri tellised erinesid oma toonilt üksteisest moodustades suurel pinnal juhuslikke laike. Sirged jooned olid asendatud rustikaalse sinka-vinkaga.
Fuajees kesksel kohal laiutavad istumisalused oli kaetud nahaga, üsna lodevalt, pingutamata.
Aga muidu on kõik nagu peab - tiik on ja purskkaev ja maja täis emotsioone.

Monday, September 4, 2017

Sulnid suudlused ristatud mõõkade all.

22. august 2017
Draamateatris
"Armunud Shakespeare"
Lavastaja Georg Malvius, Marc Normani ja Tom Stoppardi stsenaariumi adapteering (Lee Hall).

Valisin juba ammu selle lavastuse välja. Kuupäev sobis otsekui valatud - minu tütre 16. sünnipäev.
Olgu öeldud, et mu tütrele lavastus väga meeldis - see oli mänguline, temperamentne, kaasahaarav, lennukas, ilus... Mina ja minu eakaaslased (või miks mitte öelda heakaaslased?) jäime pisut teisele arvamusele.
Tõde väärtustades ütlen kohe hakatuseks, et ilus oli lavastus tõepoolest ja ilusaks tegid selle inimesed ja kostüümid. Väga ilusad kostüümid. Õnnestunud, hoole ja armastusega tehtud.

Mulle tundub, et see algmaterjal oli liiga mahukas, liiga tuline, liiga "välja mõeldud", liiga hollivuudilik, liiga väänatud, liiga, liiga, liiga...
Ma pelgan kõike, mis on põhjendamatult üle võlli. Siin ei põhjendanud keegi. Siin liiguti mängleva kergusega uuele teemale, uuele - ilma, et vana oleks selgeks mõeldud-öeldud.
Pelgan lavastusi, mille vorm on kordades tugevan kui sisu. Et siis kui olen unustanud näitleja, tema kohalolu, käeviipe, silmad ja sõnad, ei jää järgi midagi. Ei ühtki tuntavat tunnet. Mõtlemata mõtet. Ei midagi hingega katsutavat, silmaga mõõdetavat, häälega järgi aimatavat. Tühjus, ei muud.
Selles lavastuses oli ju ometi kõike - jah, kõike liiga palju. Pali täis vahust pesuvett, millega visati minema muidu täiesti elujõuline titt, kes oleks võinud mõnes teises lavaloos sirguda vaatajate ees igati ponksiks poisiks või siredaks tüdrukuks.

Näitlejad. Peaosalised Piret Krumm ja Karmo Nigula. Suur töö tehtud, nautisid nad laval olemist, laotasid minu ette oma usu, veendumuse ja heitlused. See oli kahtlemata väärt iga hingetõmmet, pöördumist, kontakti. Nad jäid ellu selles tormises tegevustikus, nad jooksid kaasa selle loo tempoga ehkki ma kahtlen, kas näitelava peab meenutama mulle vormelirada, kus pärjatakse neid, kes kiirema ringi teevad.
Oma rollilahendustega jäid mulle veel silma Ülle Kaljuste, kelles on olemas need alati toimivad algosakesed, ole vaid kohal ja vaata-kuula. Ning Christopher Rajaveer, kelle noorus annab loota ja arvata sisukat teatritööd.

Kniks, kraaps ja ekstra sügav kummardus lähevad seekord Indrek Sammulile. Temas on tuntav kindlameelsus, mingi emotsionaalne täpsus, katkematu püsivus. Ja muidugi täiesti erakordne mõõgavõitlus - vaevalt olen midagi sellist nii lähedalt näinud. See oli pööraselt nauditav ja seikluslik, samas hirmutavgi. See oli midagi unustamatut. Braavo!

Sügav kummardus ja lilled.
Toodi lilli...
Lilli kunsti vankumatule altarile.
Lõikelilled tekitavad minus alati kimbatust, need on ju lilled, mis on juurelt lõigatud.

Foto NAGI's: muinasjutt
Draamateatri lehelt näpatu.

Kavalehes ära toodud intervjuus ütleb lavastaja Malvius, et materjali näol on tegemist otsekui hea šampanjaga... ma siiski arvan, et pigem on see üks magus ja mulline... ütleme Asti Spumante.




Monday, August 21, 2017

Rita rätt.

Mõte liikus teo kiirusel kuni taipamiseni, et on tagumine aeg rätik varrastele võtta.
Mohäär. Õrn.
Oranž. Lõvilakk.
Ritale.

Kõik läbiproovitud mustrid.
Tõe huvides mainin siiski, et lõpp oleks võinud olla lopsakam, kuigi satsiga lõppu ei tahtnud ma mingil juhul.
Teine kord võiks proovida midagi muud.

10. augustil läksime Pärnusse. Kahekesi.
Oeh, see oli sekeldustega põimitud reis kuni õnnelikult kukkunud jalgratturi abistamiseni välja.
Rännak täis maitseelamusi, muusikat ja sügisvärvides pihlamarju. Meri ja jõgi. Jõgi ja meri.

Foto NAGI's: 20170810_135602

Tänavatel.
Sillal.
Südametes.
Millal?

Foto NAGI's: 20170810_140515

Foto NAGI's: 20170810_140619

Foto NAGI's: 20170810_140650

Õhtune tunneteparaad - Tõnis Mägi kontsert Ammende aias. Mulle meeldis. Suured puud toetamas liiliaõite küpseid toone, mahedad helid vahendamas sõnumit selget ja sirget. Mulle meeldib Mägi helikeel, paneb mind kuulama, tuletab meelde, hoiab ja kannab.

... ja kas see jääb ka püsima,
kui maailm tundub liiga lai? ... (V.Kangur)

Jääb püsima. Jääb.
Päikesekullas viimane helk.
Jääb alles. Jääb.

Foto NAGI's: 20170810_205634

Elu on ainult karussell
siis võid sõita kui kõlab kell...
Oled prii - jää hüvasti ...(A.Noormets)



Wednesday, July 26, 2017

...my way...

Kunagi ammu aastate eest kudusin ma omale ühe viskooskampsuni. See oli täiuslik ebaõnnestumine! Alates lõngast ja lõikest, lõpetades varraste ja kudumistihedusega. Kandsin seda ühe korra ja tundsin end halvasti, olin justkui ümbritsetud mingist vedelast ollusest.
Nüüd siis võtsin ennast kokku ja harutasin katastroofi üles, ostsin juurde toekama puuvillase lõnga (valgest mustani värviüleminekutega) ja kudusin selle ... võiks ehk nimetada jakiks.
Tulemus on tunduvalt tugevam, vormi hoidev ja ... toekam.

Foto NAGI's: P7240844

Foto NAGI's: P7240850

Foto NAGI's: P7240854

Kogu tõe huvides pildistasin enne suurt harutustööd oma ebaõnnestumise üles. Ilmselt hoian ennast viskoosist edaspidi eemal... või kes teab. Mulle meeldivad ja sobivad rohkem tugevamad materjalid, konkreetsemad jooned.

Foto NAGI's: P6020485

"I've lived a life that's full.
I've traveled each and ev'ry highway;
But more, much more than this,
I did it my way." Frank Sinatra laul "May way"

21.07.2017 käisime Tori kirikus C-Jam´i kuulamas.
Kirik on maitsekalt taastatud. Ilus. Väljapeetud. Elegantne. Ma räägin nii nagu olulisim oleks väline. Pole ju.

Kontsert oli ootuspärane, väikeste keerdkäikude ja piruettidega. Muusikaliselt mõjuv, emotsionaalselt ehk liiga intensiivne. Puhas ja kompromissitu kuld(kollane)!

Mulle meeldib, kui osatakse anda edasi oma nägemust, jutustada, selgitada, kui vaja ka põhjendada. C-Jam tegi seda julgelt, omakasupüüdlikult publikut raputades, jumalavallatult hinge pugedes, ketserlikult kaasa viies.

Sel õhtul muusika kõneles minuga ja mina sain aru.

Parafraseerides viimast pillipala :

"You did it your way:"

Foto NAGI's: 20170721_201844

Selle pildil hoian üleval Tori kiriku kõrgeid müüre. On hea tunne, kui sul on kindel seljatagune.

Foto NAGI's: 20170721_185300

Enne kontserti jõudsin läbi tuhiseda ka Pärnust. Nagu ikka.
Ma ei muutu.









Wednesday, July 12, 2017

Minu mere märgid.

Siidine sinine
libiseb üle.
Valged pilved
istuvad süles.

Sinine selgineb.
kahvatul pinnal.
Virvendus helgib veel
magaval linnal.

Sillerdab kaugele
viimane viiv.
Sinuni ulatub
silmapiir.

Kui sa kord tunned,
tunned mu ära.
Pilved mu sülest
lendavad ära.

Siidine sinine
kaugenev piir.
Õlgu mul katab
samet ja siid.

Foto NAGI's: sini6

Foto NAGI's: sini7

Foto NAGI's: sini2

Foto NAGI's: sini1

Foto NAGI's: sini3

Foto NAGI's: sini5

Juba aprillis venitasin ta raami. Ka esimese väljasõidu tegime aprillis.
Aga pildile jäi alles nüüd. Kaberneeme rannas.
Nagu mere laine.
Nagu mere märk.
Nii nagu peab.
Nii nagu on võimatu.

Drops Baby Alpaca Silk, rätikuks loodud.

Monday, July 10, 2017

"Täna on täna ja forever on forever"

Minu pealkiri on laenatud.
Laename ju sageli teiste mõtteid, öeldut, nägemust. Eriti siis, kui endal midagi öelda ei ole. Kui mõelda ei ole. Kui näha ei saa. Kaugemale mitte.

Minu pealkiri on laenatud Margus Karu raamatult.

29.06.2017
Rehe küünis
"Grace ja Glorie"

Osades Ülle Kaljuste ja Hilje Murel. Lavastaja Vilja Nyholm-Palm.

See oli väga hea lavastus, ükskõik kui banaalselt see ka kõlab. Teises olukorras oleksin vaadanud seda musta huumoriga pingestatud näitemängu... mul ei ole tegelikult sõnu.

Me sünnime siia maailma üksinda. Me sureme üksinda. Sageli mahuvad vahepeale aastad täis sotsiaalset üksindust.
Depressioon ei ole paha tuju nagu autist ei ole halvasti kasvatatud laps.

Juuni tõi valu. Nüüd on kõik, mis oli enne seda, ja kõik, mis tuleb pärast, erinevad. Ma mõtlen neist aegadest erinevalt.
Hüvasti, Karl Joonas ja Margus.

Foto NAGI's: P6030863



Monday, June 5, 2017

Tagurpidi tallatud tee.

Henrik Ibseni "Hedda Gabler"
Tartu
Vanemuise väikeses majas
28.05.2017

Sirelid õitsesid üle õuede, üle tänavate, lastes tuulel seda üdini naiselikku aroomi kanda kaugemalegi kui vaid tagahoovist ette aeda.

Foto NAGI's: P5260813

Pettumused on suure ootuse vallaslapsed. Neetud veel peale kauba.

Hedda Gabler - Piret Laurimaa. Täielik õnnestumine. Minu jaoks. Põhjendatud, edasiviiv. Ilus.
Hedda - kindrali tütar. Programmeeritud käituma.
Hedda - mänguliselt ja nii kergelt manipuleerimas inimestega. Oleks ta vaid osanud ka reeglitega niisama osavalt ümber käia! oleks viimane püstolipauk olemata jäänud. Ometi olid ühiskonna kangestunud reeglid sedavõrd tähtsad, et Hedda ei saanud deserteeruda, ei saanud valmistada pettumust ennekõike iseendale.
Mulle meeldis see, kuidas Hedda seistes küljega vaatajate poole ja käsi selja taga hoides, võttis ühe roosi teise järel ja need siis puruks rebis. Selles oli võimas sümbol - teha midagi lõplikku, ise sellele pilkugi heitmata, manipuleerimise magus mäng. Kui me naljaviluks tapame, siis ometi ei sure ju keegi naljaviluks?

Jörgen Tesman - Karol Kuntsel.
Viimati nägin teda kuu aega tagasi "Arkaadias" ja võin öelda, et see oli tubli töö. Kuid näitlemise kohta "töö" öelda pole suurem asi tunnustus. Nüüd nägin midagi, mis sobis ja sobitus palju veenvamalt. Süttis ja põles. Oli vaadata hea.
Ma ei saanud lahti mõttest, kuidas armastada Tesmanit, seda väikest Jörgenit, seda illi-kukut. Samal ajal kui sa tahad armastada meest, kes püsiks elus metsikus looduses (loe RMK hooldatud park-metsas) kauem kui kaks tundi, keda sääsed kohe nahka ei pista ja parmud pessa oma lastele mängida ei vii.
Ma ei saanud lahti ka mõttest, et just see juhtubki, kui poissi kasvatavad naised. Tädikesed.

Juliana Tesman - Külliki Saldre. Jörgen Tesmani tädi. Jörgeni A ja O.

Berte, teenijanna - Ene Järvis. Meeldiv koloriit. Kusjuures ma mäletan Järvist umbes 35 aasta eest Noorsooteatris mängimas Malviinat ja ta oli uiskudel ma arvan, et kogu etenduse. Ta tundus mulle maailma kõige ilusama olevusena.

Assessor Brack - Jüri Lumiste. Kohtu kaasistujana oli tegemist kogenud nutika mehega, kes oli ehk ainsana Heddale vääriline vastane ja kuigi unistas ta enamastki, siis vastaseks ta jäigi. Küllalt sümpaatselt oma tõusude ja mõõnadega esitatud.

Thea Elvsted - Maria Annus. Habras ent vankumatu. Temas oli midagi väga õrna võibolla isegi ilusat, kuigi seda millegagi ei rõhutatud. Tema isetu hoolimine vastandus nii kütkestavalt Hedda plahvatusohtlikule loomusele.
Kui Eilert toore jõuga Thea endast eemale tõukas, arvestades Maria Annuse olematut kaalu, siis lausa minema viskas, oli seda ehmatavalt valus vaadata. Minu jaoks oli kogu lavastuse kulminatsioon Thea ahastavas arusaamises, selgusele jõudmises, edasi polnud miski enam päris endine. Thea talumatut hingevalu ei ole võimalik võrrelda füüsilisega, mida ehk pehmendas kohev kleit. Tema klaasist maailm oli liiga läbipaistev ja puhas, et pakkuda Eilertile avastamisrõõmu ja -kirge. Tema klaasist maailm ei olnud kindlus, mis peatanuks kindrali tütre, pigem äratas see Heddas soovi lõhkuda ja purustada.
"So you think you can stone me and spit in my eye,
So you think you can love me and leave me to die." (Freddie Mercury) Need sõnad meenusid mulle hoobilt, kui Eilert raputas maha endalt Thea kleepja hoolitsuse ja järeleandmatu soovi meeldida. Pärast seda enam Thead ei olnud.

Eilert Lövborg - Margus Prangel. Tahumatu ja andekas, siiras ja purustav, ligitõmbav ja eemaletõukav. Hästi mängitud roll.
Mingil põhjusel ilmus mu silme ette taas paarikümne aasta eest Endlas nähtud Aare Laanemetsa mängitud Gösta lavastusest "Gösta Berlingi saaga". Kas on Eilertis ja Göstas siis midagi sarnast? Võibolla... Võibolla on "Gösta Berlingi saagast" olemas salvestus ja seda kunagi ka näidatakse. Seda ma ootan.

Eraldi väärib äramärkimist Vanemuise väikese maja hõrk juugendlik ehedus. Seda peab ise vaatama - selle väljapeetud ilu, maitsekat koloriiti ja harmooniat.
Samuti jäid silma kostüümid. Alustades hästi valitud kangastest ja lõigetest kuni õnnestunud teostuseni. Hunnitu silmailu!
Samas jäi mulle mõistetamatuks muusikaline kujundus. Ei kõnetanud, ei haakunud.

Foto NAGI's: P5250484

Suurepärane lavastus näitas elu võimatust ja võimetust ellu jääda.
Armastus Eilerti vastu oli tappev. Algusest peale. Armastus, mis polnud muud kui ettemääratud illusioon.
Hedda ei otsinud lahendusi. Ta ei koormanud ennast võltsi valikuvabadusega.
Hedda - kohtumõistja, andeksandja, piinaja.

Tuba läks külmaks.
Lahti jäi uks.
Sina mu murdsid
pimedaks jalutuks.

Suured ootused sünnitavad igal ajal ainult pettumusi.
Tartu oli seekord mõtlemise koht.
Ja alati ei ole need mõtted ei head ega kerged. Öeldagu siis mis tahes.

****

Esimisel pildil on minu koduaia sirelid (ja kahjuks mitte Tartu omad), pildistatud mitme aasta eest. Praegu on minu omad alles avanemata. Juuni...



Friday, May 26, 2017

Valgus, mis valgub üle mu tahte.

Kas tõesti lootus sureb viimasena, kui suurim neist on armastus?

Foto NAGI's: P5260806

Foto NAGI's: P5260810

26. mai 2016

Wednesday, May 24, 2017

(K)õige aeg.

Luba ma kastan peenar peenra järel. Õhtul, kui päikesekiired kustuvad metsa taha, kui palavus järgi annab ja sääsed mu ümber tantsu löövad. Õhk täitub hilisõhtuste häältega, mis kannavad mitte ainuüksi hellaks tegevat salapära, vaid ka harjumuspäratut, metsikut või isegi kangekaelset elus püsimise võimu.
Maa on kuiv, iga liigutus paneb selle tolmama, ma seisan peenarde vahel ja vaatan, kuidas vesi voolab üle. Maa pole valmis. Kulub aega ja vett enne, kui muld murdub ja märgub. Mulle meeldib niiske mulla lõhn õhtul neis viimastes päikesekiirtes.
Nii kulub tunde. Ma kastan ja ma näen, kuidas tasapisi janu kustub, kuidas veepiisad pärlendavad lehtedel, õitel, kuidas need aeglaselt mööda vart alla vajuvad, et siis mullas kaduda. Iga üksik piisk võetakse tänuga vastu, see annab palsamina leevendust.
Ma seisan omade keskel.
Mullast oled sa võetud... kui mind võeti, jäi sinna veel midagi maha, sest pean ikka ja jälle oma käed mullaseks tegema tahtmata neid siis kohe pesema joosta. Mullas on elu ja järjepidevus.
Muld on järjekindel oma armastuses.

Foto NAGI's: P5200419

Foto NAGI's: P5170379

Ühel päeval selline ja juba järgmisel... avatud õis.

Foto NAGI's: P5180386

Foto NAGI's: P5200428

Foto NAGI's: P5200427

Pool kollast kroonlehte...

Foto NAGI's: P5200421

Foto NAGI's: P5170369

Ühel päeval selline ja juba järgmisel...

Foto NAGI's: P5180399

Foto NAGI's: P5180380

Foto NAGI's: P5180389

Foto NAGI's: P5150346

Tulp on minu lill. Kõik teavad seda.

Monika





Friday, May 19, 2017

Võrratu võrkpatent.

Patentide kudumine on aeganõudev, kuid tulemus on seda väärt. Siin on tegemist inglise patendi silmustega kootud võrkpatendiga. See on nii tehniliselt kui ka visuaalselt väga elegantne liigutus, kuidas silmusele lõng "peale visata" ja siis oma kõige šarmikamal viisil kudumist jätkata. Ühesõnaga pole tähtis, kas juustes on lokirullid ja jalas dressipüksid, kui inglise patenti koob daam. Alati daam.

Olemas on ka prantsuse patent, mida kootakse niinimetatud süvasilmustega, mis pole ei moel ei teisel sugugi elegantne. Huvitav, miks küll prantslased seekord nii lati alt läbi jooksid? Oleks eeldanud midagi palju põnevamat, mõnd keerutust või piruetti. Midagi, mis oleks ehk rohkem... burlesque.

Foto NAGI's: P3270259

Foto NAGI's: P3100139

Foto NAGI's: P5170365

Foto NAGI's: P3270262

Foto NAGI's: P5170367

Sel viimasel pildil olen justkui mina kui viimane silmus on vardalt maha kootud ja ma ei tea, mida oma eluga edasi peale hakata. (Ja kellegi jaoks on see pilt vaid koerast, kellele ei meeldi pildistamine.)



Friday, May 12, 2017

Taevaselgus.

Mul on sahtel, millesse ma kogusin ostetud teatripiletid, et siis neid südant mööda meeleoludeks lunastada. Nüüd on jäänud sinna veel viimased. Kõik teised on emotsioonide vastu vahetatud, ära kulutatud, kord mind taevani tõstnud, kord jälle mitte. Kõike on olnud.

EELviimane oli 6. mail "Mitte praegu, kallis."
Ikka Pärnus, kallis.
(Tervise Kultuurikeskuse saalis, mis oli täitsa tore koht.)

EELlugu on see, et ma olin seda lavastust juba korra näinud. Seekord vaatasin koos emaga, kes jäi väga rahule (ja Sa ei tea kui hea meel mul selle üle on!).

See on naerutav lugu, milliseid pole kunagi liiga palju. Lõputu hoogsate dialoogidega vürtsitatud situatsioonikoomika.
Teisel korral vaadates naersin ma kindlasti vähem ja see andis mulle võimaluse rohkem näha, kuulda, aduda, lähemale minna.
Jälgisin poolehoiuga Tambet Selingu, Indrek Taalmaa ja Märt Avandi tegelasi. Imeilus Ireen Kennik mõjus usutavalt, veendunult. Juta Ild meeldis mulle teisel korral palju rohkem, siiski väärinuks kapteni proua osa paremat kostüümi kui seda on hall trikotaažkleit (see pole nüüd küll kokkuhoiu koht).
Pärast etendust mõtlesin, et Arnold Crouch (Tambet Seling) oli ehk ainus, kellel oli südametunnistust ja kes ainsana pidi tasakaalustama neid kõveraid teid pidi kõndijaid. Võibolla seda polegi võimalik üksi teha? Tasakaalustada viltu vajumist.
Mulle meeldis näha selle lavastuse kergust, kokkukõlavat ansamblimängu, mis näis nii loomulik ja mänguline. Mina kui lihtne vaataja ei saa kunagi teada, millise hinnaga see saavutatakse ja ega ma tahagi, sest nii kaoks kogu võlu, teatrivõlu. See on nagu ballett, kus piruetid ja tõsted vahelduvad jumaliku kergusega, kuid katkitantsitud varbad on vaataja eest kindlalt varjul atlasskangaga kaetud iga tüdruku unistuseks olnud varvaskingades.

Peale etendust läksime läbi pargi. Oli esimene soe õhtu, vaikne ja täis nii kaua oodatud kevadet.
Taevas kustumas viimased päikesekiired õrnroosasse valguslaiku. Tead Sa siis midagi ilusamat?

Foto NAGI's: P5050326


Juhatasin ema peale etendust teater Endla kohvikusse ja läksin ise veel jõesillale, et selles nii soojas õhtus seista kesk avarust teadmisega, et ka õige asi võib juhtuda täiesti valel ajal. Et aega muuta ei saa. Et ajal saab lasta vaid minna.
Silda mööda sõitsid jalgrattad, silla alt sõitis läbi kaater kahele poole vett paisates. Ainult vesi, ei muud. Rahutu ja katkematult kulgev.
Maailm on üks veider paik, kus ebatäiuslikud inimesed üritavad luua täiuslikke suhteid. Maailm, kus sõnad, mis ei tule südamest, on kui klaaspärlid, mis veerevad tühja.
Ma ei ole ikka veel harjunud sellega, kuidas ilusatest hetkedest saavad ridamisi mälestused. Kas kunagi harjungi.

*****

Foto NAGI's: brave

Head emadepäeva!


Friday, May 5, 2017

Radapidi rappa.

22. aprill, Pärnus.
„45 339 km² raba” Endla Küünis.

Jälle.

Julgelt mitukümmend aastat on möödas sellest, kui ma käisin mitu korda üht sama lavastust vaatamas.
Niisiis, ma ikkagi kahtlesin. Kas ma tahan "...raba" uuesti näha? Hästi, hästi, tahan. Aga kas ma pean? Oh, ei. Või siiski. Mõtlesin, et võis ju olla mu vaimustus vaid üks ettekujutus. Aja puudutus.

Ma ei osanud arvata, et see lavastus mõjub mulle teisel korral kuidagi teisiti. Teades ja mäletades oli mul aega märgata mingeid sügavamaid (see ei pruugi olla päris õige sõna siinkohal) kihte. Esimene monoloog (Tambet Seling) ei kõlanud sugugi nii kerge(meelse)lt kui esimesel korral kuulates. Pigem enesekindlalt; pigem kindla- kui kergemeelselt.
Kui lähed ära novembrikuu eest, siis lähed lõpuks ka aprilli ja juuli eest. Aprilli eest kohe kindlasti, sest teel teatrisse, enne Saugat, tabas meid lumetorm. Kojamehed lükkasid tuuleklaasil hange kord paremale, kord vasakule.
Ja siis ka juuli eest. Vaarikate, põldmarjade, viimaste maasikate ja esimeste mustikate; mererannas kahisevate kõrkjate ning tuhmi teravalehelise lõikeheina pea märkamatu sahina eest maa ja vee piiril.

Meelis Rämmeldi monoloogis laiutav kurbus valgus üle hämara saali. Siis kui üksindusest saab isolatsioon ja rahast saab vabadus. Siis ei saa enam midagi.
Raamatud jäävad. Põgenemisteeks. Võttes viimsegi tagasitee lihtsalt inimeselt.
Neilt sõnadelt läks mu mõte edasi ja oma osa on sellel ka pooleliolevas raamatus, milleks on lobedalt loetav Kristo Palsi kirjutet "Missioonisõdurina Aafrikas". Mõte ei anna armu isegi kui täiesti emotsioonitult taandad end kõrvaltvaatajaks. Ükskõik kui kõhedust tekitavalt see nüüd ka kõlab, siis sõdurid on ehk ainsad, kes tuuakse sõltumata kujunenud olukorrast koju tagasi. Taevas teab, et mul on õigus seda öelda.

Mulle väga meeldis Koidula - Ireen Kennik. Esimene kord ma justkui ei tajunud tema suurust.
Sel korral nautisin rohkem muusikalist kujundust. Justkui märkasin enam.
Kadri Rämmeldi teed oli õgvendatud. Hea.

Ilmselt pean selgi korral parimaks tunnistama skaibidialoogi mehe ja naise vahel; Tambet Seling ja Ireen Kennik. Naisel ei olnud valikuid ja mees ei lasknud seda unustada.
Kui esimesel korral pidasin meest kalgiks, siis seekord olin tema suhtes tahtmatult leebem. Ta oli küll kohmakalt kalkuleeriv, kuid pigem sõltuv kui enesekeskne.
Kas tõesti panevad asjad ja nende ihalus inimesed sedasi käituma? Lahusolekuid normaalsuseks mõtlema?
See oli eksimatult eluline. Nii üleni inimlik. Hästi mängitud mäng.
Hingest haarav.

Teisel korral pileteid ostes mõtlesin, kas valida nüüd teine pool, et näha seda, mida ma eelmine kord ei näinud. Ja ma valisin ikka selle, mida ma juba teadsin. Ei midagi juhuslikku.

Teatris olin sel korral emaga, talle see lavastus meeldis.
Koju sõites rääkisime elu helgemaks, mehed targemaks, naised ilusamaks ja armastuse võimalikuks. (Selle kinnituseks vaatame emaga Vanemuises mai viimasel pühapäeval "Hedda Gablerit")
Mulle meeldivad pikad kojusõidud.

Foto NAGI's: P7140353
Suurt suve igatsedes ja pilte sorteerides jäi silma see väike vaarikas - nii püüdlik nagu koolilaps, nii valmis, nii õige. Välja valitud paljude hulgast. Parimaks peetud, kõige armsamaks arvatud.



Saturday, April 29, 2017

Vaikne laupäev.

15. aprillil Vanemuise teatris.
Tom Stoppard, "Arkaadia".

Juba ammu tahtsin ma Tartusse teatrisse. Kaua vaagisin võimalusi ja pakutavat. Peale jäi klassika.

Kohustuslik jalutuskäik suudlevate tudengite juurest Jaani kirikuni, sealt botaanikaaiani ning tagasi tuletas mulle meelde, miks ma sinna läinud olin.
Need linnad, mida läbib jõgi, on kogu oma olemuselt justkui ebatavalised. Alati on neil kaks poolt - parem ja vasem kallas, mida ühendavad igavese sõltumise märgina sillad. Sa pead alati valima poole, kuuluma ja ületama sildasid. Jõe ääres seistes võid tunda kõigi oma meeltega elu katkematut kulgu, mõttepause linnaelu sööstude vahele. Lase vaid voogaval veel siluda selle, mis sassis.
Ela ennast rikki rapsimata.

Teater, avar ja valgusküllane, võttis mu lahkesti vastu. Kostitas kohvi ja koogiga.
Mulle meeldib see ootus enne etenduse algust; teadmine, et midagi hakkab toimuma; tunne, et kõik on alles ees.

Lavakujunduses mõjusid mulle need lõputuna näivad raamaturiiulid, massiivne laud, kaugusesse juhatav uks. Suurel laval on suured võimalused.

Esimene vaatus oli nagu koolitund. Seda ei olnud sugugi lihtne jälgida, palju tuli meelde jätta. Kahetsesin, et polnud piisavat eeltööd teinud ja seetõttu teadsin toimuvast eelnevalt üsna vähe.
Ometi oli see kaasakiskuv, huvitav, kirglik ja nii mitmetasandiline.

Peale esimest vaatust jalustasin garderoobini ja jäin seal aknast välja vaatama. Väljas sadas laia lund.
Keegi avas välisukse, ruumi pahises külma õhku segamini keerlevate helvestega. Seejärel avas ukse järgmine ja siis järgmine teatrisõber. Nägin kuidas inimesed võtsid oma mantlid ja joped ning lahkusid. Appi!

Teine vaatus oli... ma ei oskagi öelda... see oli kõike seda, mida esimenegi, aga veel tuntavalt mängulisem. Esimese vaatuse selgitused ja mitmeplaanilisuse avamine sai teises vaatuses uue hoo, uue mõistmise.

Mulle väga meeldisid Jaanika Arum ja Priit Strandberg. Esimeses oli usutavat õrna lapselikkust ja teises nooruse tõotatud vabadust; seda oli ilus vaadata. Priit Strandbergi väärikas ja hästi istuv kostüüm andis juurde ajastutruudust; Jaanika Arumi ampiirlõikelised kleidid täiendasid tema olekut. Päris lõpus, kus nad tantsisid tundliku valsi suure kaarega üle kogu lava, sain ma (taas kord) aru, miks väikesed asjad on päriselt tähtsad.

Foto NAGI's: IMG_0374
Foto Vanemuise kodulehelt, autor Tõnis Järs.

Piret Laurimaa tegelaskuju pidev vajadus end tõestada, kinnitada oli hästi välja toodud. Ja pealegi on tegemist ühe ilusaima naisnäitlejaga. Tanel Jonase aristokraat oli täpselt nii vaba ja sundimatu nagu peab.

See lavastus sobis oma aja kulgu ilmestava teemakäsitlusega nii hästi vaiksesse laupäeva, mis on minu jaoks religioossetest päevadest kõige püham, kõige selgema sõnumiga. Mulle mõjus see, kuidas teises vaatuses olid laval korraga kaks erinevat aega - sama ruum ja selles minevik ning olevik samaaegselt. Kõik, mis on olnud, jääb, talletub ja Stoppard näitab seda ilma igasuguse kõhkluse või valehäbita.
Seda tunnet jäi kandma minus Šoti stsenarist Steven Moffati mõte : “People assume that time is a strict progression of cause to effect, but *actually* from a non-linear, non-subjective viewpoint - it's more like a big ball of wibbly wobbly... time-y wimey... stuff.”

Selle lavastuse tekst oli nii mitmetahuline, nii kaugeleulatuv, et ma tahaks seda veelkord kuulata.
Ma ei mäleta küll kes, aga keegi ütles, et lõpuks oleme me kõik toatemperatuuril. Koju sõites mõtlesin, et sellest lavastusest lähtudes on tegemist maha jahtumisega, et see, mis on kuum, on mingi aja möödudes "toatemperauuril". Et kõik jahtub.
Nädal hiljem, kui ma vaatasin uuesti "... raba", sain ma aru, et tegelikult võib see tähendada ka ülessulamist. Tulemus on küll sama -
"toatemperatuur", kuid kogemus täiesti erinev.

Head ööd.




Monday, April 24, 2017

Isekas ausus.

Karl Ove Knausgard "Minu võitlus. 1. raamat, Surm perekonnas"

Eelmisel suvel puhkusel olles sattusin tuppa süüa tegema ikka ajal, mil Kuku raadiost selle raamatu katkeid ette loeti. Jäin kuulama. Midagi kees üle. Pliidil ja minus. Jäin vaid hetkeks mõttesse ja juba juhtus midagi. Küürisin pliidi puhtaks. Aga oma südant ja sisikonda nii lihtsalt puhtaks ei saa. Pead tagasi minema. Algusesse.

Foto NAGI's: karl
Karl Ove Knausgård Raamatu kaanepilt. lehelt http://kultuur.err.ee

Vaatasin kaua selle raamatu kaant. Mees sellel vaatas mind oma handorunnellike silmadega. Põrnitsesin vastu. See raamat on kaanest kaaneni eluline, valus ja vahetu, täis teravat vastuolu, mis näib tahtvat läbi lehekülgede lugejal silmad peast kraapida. Siis panin raamatu käest, vaatasin selle kaanepilti eemalt ja küsisin : "Miks sa nii teed?" ja pidin lugemist jätkama, sest vastused kõik on seal sees sügaval, ridades ja nende vahel. Võid otsida, aimata ja leida.

Mu vaist ütleb, et see raamat on aus.
Ausus on sageli ebamugav. Ehmatav ja ebamugav. Inimesed väldivad ebamugavust aususe hinnaga.
Ausus on sageli egoistlik. Knausgardi ausus ei ole teistsugune.
Päris isetut ausust ei olegi olemas.
Pole kunagi olnudki.
See raamat vaid kinnitas minu arvamust.

Loe seda. See ei ole sünge, vaid sügav. Olen ikka mõelnud, et mõnel sügavusel on põhi ja mõnel mitte. Ma ei taha puutuda põhja. Ma ei taha teada, kus on lõpp. Aga põhi just seda sümboliseeribki - kohta, kuhu pikkamööda vajub lahinguis ennastsalgavalt võidelnud, ent tormis siiski jõu kaotanud ristleja, vajub põhja ja on edaspidi vaid vrakk.

Loe seda, kui oled valmis süvenema kellegi hüpnootilisse minevikku, kui Sul endal on minevik. See on pikk lugemine, kirjanik võtab Su üleni kaasa, niipea kui oled selleks valmis. Tänapäeva jooksen-endast-ette maailmas on nii vabastav lugeda pikkamööda tulemist - hingan, mõtlen, astun, hingan. Autor ei väsi selle protsessi kirjeldamisest, ta ei häbene oma mõtte tasast kulgu. Mulle lähevad korda inimesed, kes süvenevad, mõtlevad (kaasa), aga selleni peab elama.
Mulle meeldivad endiselt need raamatud, kust ma midagi teada saan. Kõige õnnistavam on saada teada midagi enda kohta; midagi, mis on senini peidus püsinud. Kui teise inimese mõtete lugemisest jõuad endale lähemale, siis oled ju võitnud? Vähemalt oled ühe kaotuse välistanud.


ps.Kui palju tead Sa inimesi, kes räägivad raamatukaanega?
Seda ma arvasingi.