Monday, June 5, 2017

Tagurpidi tallatud tee.

Henrik Ibseni "Hedda Gabler"
Tartu
Vanemuise väikeses majas
28.05.2017

Sirelid õitsesid üle õuede, üle tänavate, lastes tuulel seda üdini naiselikku aroomi kanda kaugemalegi kui vaid tagahoovist ette aeda.

Foto NAGI's: P5260813

Pettumused on suure ootuse vallaslapsed. Neetud veel peale kauba.

Hedda Gabler - Piret Laurimaa. Täielik õnnestumine. Minu jaoks. Põhjendatud, edasiviiv. Ilus.
Hedda - kindrali tütar. Programmeeritud käituma.
Hedda - mänguliselt ja nii kergelt manipuleerimas inimestega. Oleks ta vaid osanud ka reeglitega niisama osavalt ümber käia! oleks viimane püstolipauk olemata jäänud. Ometi olid ühiskonna kangestunud reeglid sedavõrd tähtsad, et Hedda ei saanud deserteeruda, ei saanud valmistada pettumust ennekõike iseendale.
Mulle meeldis see, kuidas Hedda seistes küljega vaatajate poole ja käsi selja taga hoides, võttis ühe roosi teise järel ja need siis puruks rebis. Selles oli võimas sümbol - teha midagi lõplikku, ise sellele pilkugi heitmata, manipuleerimise magus mäng. Kui me naljaviluks tapame, siis ometi ei sure ju keegi naljaviluks?

Jörgen Tesman - Karol Kuntsel.
Viimati nägin teda kuu aega tagasi "Arkaadias" ja võin öelda, et see oli tubli töö. Kuid näitlemise kohta "töö" öelda pole suurem asi tunnustus. Nüüd nägin midagi, mis sobis ja sobitus palju veenvamalt. Süttis ja põles. Oli vaadata hea.
Ma ei saanud lahti mõttest, kuidas armastada Tesmanit, seda väikest Jörgenit, seda illi-kukut. Samal ajal kui sa tahad armastada meest, kes püsiks elus metsikus looduses (loe RMK hooldatud park-metsas) kauem kui kaks tundi, keda sääsed kohe nahka ei pista ja parmud pessa oma lastele mängida ei vii.
Ma ei saanud lahti ka mõttest, et just see juhtubki, kui poissi kasvatavad naised. Tädikesed.

Juliana Tesman - Külliki Saldre. Jörgen Tesmani tädi. Jörgeni A ja O.

Berte, teenijanna - Ene Järvis. Meeldiv koloriit. Kusjuures ma mäletan Järvist umbes 35 aasta eest Noorsooteatris mängimas Malviinat ja ta oli uiskudel ma arvan, et kogu etenduse. Ta tundus mulle maailma kõige ilusama olevusena.

Assessor Brack - Jüri Lumiste. Kohtu kaasistujana oli tegemist kogenud nutika mehega, kes oli ehk ainsana Heddale vääriline vastane ja kuigi unistas ta enamastki, siis vastaseks ta jäigi. Küllalt sümpaatselt oma tõusude ja mõõnadega esitatud.

Thea Elvsted - Maria Annus. Habras ent vankumatu. Temas oli midagi väga õrna võibolla isegi ilusat, kuigi seda millegagi ei rõhutatud. Tema isetu hoolimine vastandus nii kütkestavalt Hedda plahvatusohtlikule loomusele.
Kui Eilert toore jõuga Thea endast eemale tõukas, arvestades Maria Annuse olematut kaalu, siis lausa minema viskas, oli seda ehmatavalt valus vaadata. Minu jaoks oli kogu lavastuse kulminatsioon Thea ahastavas arusaamises, selgusele jõudmises, edasi polnud miski enam päris endine. Thea talumatut hingevalu ei ole võimalik võrrelda füüsilisega, mida ehk pehmendas kohev kleit. Tema klaasist maailm oli liiga läbipaistev ja puhas, et pakkuda Eilertile avastamisrõõmu ja -kirge. Tema klaasist maailm ei olnud kindlus, mis peatanuks kindrali tütre, pigem äratas see Heddas soovi lõhkuda ja purustada.
"So you think you can stone me and spit in my eye,
So you think you can love me and leave me to die." (Freddie Mercury) Need sõnad meenusid mulle hoobilt, kui Eilert raputas maha endalt Thea kleepja hoolitsuse ja järeleandmatu soovi meeldida. Pärast seda enam Thead ei olnud.

Eilert Lövborg - Margus Prangel. Tahumatu ja andekas, siiras ja purustav, ligitõmbav ja eemaletõukav. Hästi mängitud roll.
Mingil põhjusel ilmus mu silme ette taas paarikümne aasta eest Endlas nähtud Aare Laanemetsa mängitud Gösta lavastusest "Gösta Berlingi saaga". Kas on Eilertis ja Göstas siis midagi sarnast? Võibolla... Võibolla on "Gösta Berlingi saagast" olemas salvestus ja seda kunagi ka näidatakse. Seda ma ootan.

Eraldi väärib äramärkimist Vanemuise väikese maja hõrk juugendlik ehedus. Seda peab ise vaatama - selle väljapeetud ilu, maitsekat koloriiti ja harmooniat.
Samuti jäid silma kostüümid. Alustades hästi valitud kangastest ja lõigetest kuni õnnestunud teostuseni. Hunnitu silmailu!
Samas jäi mulle mõistetamatuks muusikaline kujundus. Ei kõnetanud, ei haakunud.

Foto NAGI's: P5250484

Suurepärane lavastus näitas elu võimatust ja võimetust ellu jääda.
Armastus Eilerti vastu oli tappev. Algusest peale. Armastus, mis polnud muud kui ettemääratud illusioon.
Hedda ei otsinud lahendusi. Ta ei koormanud ennast võltsi valikuvabadusega.
Hedda - kohtumõistja, andeksandja, piinaja.

Tuba läks külmaks.
Lahti jäi uks.
Sina mu murdsid
pimedaks jalutuks.

Suured ootused sünnitavad igal ajal ainult pettumusi.
Tartu oli seekord mõtlemise koht.
Ja alati ei ole need mõtted ei head ega kerged. Öeldagu siis mis tahes.

****

Esimisel pildil on minu koduaia sirelid (ja kahjuks mitte Tartu omad), pildistatud mitme aasta eest. Praegu on minu omad alles avanemata. Juuni...



Friday, May 26, 2017

Valgus, mis valgub üle mu tahte.

Kas tõesti lootus sureb viimasena, kui suurim neist on armastus?

Foto NAGI's: P5260806

Foto NAGI's: P5260810

26. mai 2016

Wednesday, May 24, 2017

(K)õige aeg.

Luba ma kastan peenar peenra järel. Õhtul, kui päikesekiired kustuvad metsa taha, kui palavus järgi annab ja sääsed mu ümber tantsu löövad. Õhk täitub hilisõhtuste häältega, mis kannavad mitte ainuüksi hellaks tegevat salapära, vaid ka harjumuspäratut, metsikut või isegi kangekaelset elus püsimise võimu.
Maa on kuiv, iga liigutus paneb selle tolmama, ma seisan peenarde vahel ja vaatan, kuidas vesi voolab üle. Maa pole valmis. Kulub aega ja vett enne, kui muld murdub ja märgub. Mulle meeldib niiske mulla lõhn õhtul neis viimastes päikesekiirtes.
Nii kulub tunde. Ma kastan ja ma näen, kuidas tasapisi janu kustub, kuidas veepiisad pärlendavad lehtedel, õitel, kuidas need aeglaselt mööda vart alla vajuvad, et siis mullas kaduda. Iga üksik piisk võetakse tänuga vastu, see annab palsamina leevendust.
Ma seisan omade keskel.
Mullast oled sa võetud... kui mind võeti, jäi sinna veel midagi maha, sest pean ikka ja jälle oma käed mullaseks tegema tahtmata neid siis kohe pesema joosta. Mullas on elu ja järjepidevus.
Muld on järjekindel oma armastuses.

Foto NAGI's: P5200419

Foto NAGI's: P5170379

Ühel päeval selline ja juba järgmisel... avatud õis.

Foto NAGI's: P5180386

Foto NAGI's: P5200428

Foto NAGI's: P5200427

Pool kollast kroonlehte...

Foto NAGI's: P5200421

Foto NAGI's: P5170369

Ühel päeval selline ja juba järgmisel...

Foto NAGI's: P5180399

Foto NAGI's: P5180380

Foto NAGI's: P5180389

Foto NAGI's: P5150346

Tulp on minu lill. Kõik teavad seda.

Monika





Friday, May 19, 2017

Võrratu võrkpatent.

Patentide kudumine on aeganõudev, kuid tulemus on seda väärt. Siin on tegemist inglise patendi silmustega kootud võrkpatendiga. See on nii tehniliselt kui ka visuaalselt väga elegantne liigutus, kuidas silmusele lõng "peale visata" ja siis oma kõige šarmikamal viisil kudumist jätkata. Ühesõnaga pole tähtis, kas juustes on lokirullid ja jalas dressipüksid, kui inglise patenti koob daam. Alati daam.

Olemas on ka prantsuse patent, mida kootakse niinimetatud süvasilmustega, mis pole ei moel ei teisel sugugi elegantne. Huvitav, miks küll prantslased seekord nii lati alt läbi jooksid? Oleks eeldanud midagi palju põnevamat, mõnd keerutust või piruetti. Midagi, mis oleks ehk rohkem... burlesque.

Foto NAGI's: P3270259

Foto NAGI's: P3100139

Foto NAGI's: P5170365

Foto NAGI's: P3270262

Foto NAGI's: P5170367

Sel viimasel pildil olen justkui mina kui viimane silmus on vardalt maha kootud ja ma ei tea, mida oma eluga edasi peale hakata. (Ja kellegi jaoks on see pilt vaid koerast, kellele ei meeldi pildistamine.)



Friday, May 12, 2017

Taevaselgus.

Mul on sahtel, millesse ma kogusin ostetud teatripiletid, et siis neid südant mööda meeleoludeks lunastada. Nüüd on jäänud sinna veel viimased. Kõik teised on emotsioonide vastu vahetatud, ära kulutatud, kord mind taevani tõstnud, kord jälle mitte. Kõike on olnud.

EELviimane oli 6. mail "Mitte praegu, kallis."
Ikka Pärnus, kallis.
(Tervise Kultuurikeskuse saalis, mis oli täitsa tore koht.)

EELlugu on see, et ma olin seda lavastust juba korra näinud. Seekord vaatasin koos emaga, kes jäi väga rahule (ja Sa ei tea kui hea meel mul selle üle on!).

See on naerutav lugu, milliseid pole kunagi liiga palju. Lõputu hoogsate dialoogidega vürtsitatud situatsioonikoomika.
Teisel korral vaadates naersin ma kindlasti vähem ja see andis mulle võimaluse rohkem näha, kuulda, aduda, lähemale minna.
Jälgisin poolehoiuga Tambet Selingu, Indrek Taalmaa ja Märt Avandi tegelasi. Imeilus Ireen Kennik mõjus usutavalt, veendunult. Juta Ild meeldis mulle teisel korral palju rohkem, siiski väärinuks kapteni proua osa paremat kostüümi kui seda on hall trikotaažkleit (see pole nüüd küll kokkuhoiu koht).
Pärast etendust mõtlesin, et Arnold Crouch (Tambet Seling) oli ehk ainus, kellel oli südametunnistust ja kes ainsana pidi tasakaalustama neid kõveraid teid pidi kõndijaid. Võibolla seda polegi võimalik üksi teha? Tasakaalustada viltu vajumist.
Mulle meeldis näha selle lavastuse kergust, kokkukõlavat ansamblimängu, mis näis nii loomulik ja mänguline. Mina kui lihtne vaataja ei saa kunagi teada, millise hinnaga see saavutatakse ja ega ma tahagi, sest nii kaoks kogu võlu, teatrivõlu. See on nagu ballett, kus piruetid ja tõsted vahelduvad jumaliku kergusega, kuid katkitantsitud varbad on vaataja eest kindlalt varjul atlasskangaga kaetud iga tüdruku unistuseks olnud varvaskingades.

Peale etendust läksime läbi pargi. Oli esimene soe õhtu, vaikne ja täis nii kaua oodatud kevadet.
Taevas kustumas viimased päikesekiired õrnroosasse valguslaiku. Tead Sa siis midagi ilusamat?

Foto NAGI's: P5050326


Juhatasin ema peale etendust teater Endla kohvikusse ja läksin ise veel jõesillale, et selles nii soojas õhtus seista kesk avarust teadmisega, et ka õige asi võib juhtuda täiesti valel ajal. Et aega muuta ei saa. Et ajal saab lasta vaid minna.
Silda mööda sõitsid jalgrattad, silla alt sõitis läbi kaater kahele poole vett paisates. Ainult vesi, ei muud. Rahutu ja katkematult kulgev.
Maailm on üks veider paik, kus ebatäiuslikud inimesed üritavad luua täiuslikke suhteid. Maailm, kus sõnad, mis ei tule südamest, on kui klaaspärlid, mis veerevad tühja.
Ma ei ole ikka veel harjunud sellega, kuidas ilusatest hetkedest saavad ridamisi mälestused. Kas kunagi harjungi.

*****

Foto NAGI's: brave

Head emadepäeva!


Friday, May 5, 2017

Radapidi rappa.

22. aprill, Pärnus.
„45 339 km² raba” Endla Küünis.

Jälle.

Julgelt mitukümmend aastat on möödas sellest, kui ma käisin mitu korda üht sama lavastust vaatamas.
Niisiis, ma ikkagi kahtlesin. Kas ma tahan "...raba" uuesti näha? Hästi, hästi, tahan. Aga kas ma pean? Oh, ei. Või siiski. Mõtlesin, et võis ju olla mu vaimustus vaid üks ettekujutus. Aja puudutus.

Ma ei osanud arvata, et see lavastus mõjub mulle teisel korral kuidagi teisiti. Teades ja mäletades oli mul aega märgata mingeid sügavamaid (see ei pruugi olla päris õige sõna siinkohal) kihte. Esimene monoloog (Tambet Seling) ei kõlanud sugugi nii kerge(meelse)lt kui esimesel korral kuulates. Pigem enesekindlalt; pigem kindla- kui kergemeelselt.
Kui lähed ära novembrikuu eest, siis lähed lõpuks ka aprilli ja juuli eest. Aprilli eest kohe kindlasti, sest teel teatrisse, enne Saugat, tabas meid lumetorm. Kojamehed lükkasid tuuleklaasil hange kord paremale, kord vasakule.
Ja siis ka juuli eest. Vaarikate, põldmarjade, viimaste maasikate ja esimeste mustikate; mererannas kahisevate kõrkjate ning tuhmi teravalehelise lõikeheina pea märkamatu sahina eest maa ja vee piiril.

Meelis Rämmeldi monoloogis laiutav kurbus valgus üle hämara saali. Siis kui üksindusest saab isolatsioon ja rahast saab vabadus. Siis ei saa enam midagi.
Raamatud jäävad. Põgenemisteeks. Võttes viimsegi tagasitee lihtsalt inimeselt.
Neilt sõnadelt läks mu mõte edasi ja oma osa on sellel ka pooleliolevas raamatus, milleks on lobedalt loetav Kristo Palsi kirjutet "Missioonisõdurina Aafrikas". Mõte ei anna armu isegi kui täiesti emotsioonitult taandad end kõrvaltvaatajaks. Ükskõik kui kõhedust tekitavalt see nüüd ka kõlab, siis sõdurid on ehk ainsad, kes tuuakse sõltumata kujunenud olukorrast koju tagasi. Taevas teab, et mul on õigus seda öelda.

Mulle väga meeldis Koidula - Ireen Kennik. Esimene kord ma justkui ei tajunud tema suurust.
Sel korral nautisin rohkem muusikalist kujundust. Justkui märkasin enam.
Kadri Rämmeldi teed oli õgvendatud. Hea.

Ilmselt pean selgi korral parimaks tunnistama skaibidialoogi mehe ja naise vahel; Tambet Seling ja Ireen Kennik. Naisel ei olnud valikuid ja mees ei lasknud seda unustada.
Kui esimesel korral pidasin meest kalgiks, siis seekord olin tema suhtes tahtmatult leebem. Ta oli küll kohmakalt kalkuleeriv, kuid pigem sõltuv kui enesekeskne.
Kas tõesti panevad asjad ja nende ihalus inimesed sedasi käituma? Lahusolekuid normaalsuseks mõtlema?
See oli eksimatult eluline. Nii üleni inimlik. Hästi mängitud mäng.
Hingest haarav.

Teisel korral pileteid ostes mõtlesin, kas valida nüüd teine pool, et näha seda, mida ma eelmine kord ei näinud. Ja ma valisin ikka selle, mida ma juba teadsin. Ei midagi juhuslikku.

Teatris olin sel korral emaga, talle see lavastus meeldis.
Koju sõites rääkisime elu helgemaks, mehed targemaks, naised ilusamaks ja armastuse võimalikuks. (Selle kinnituseks vaatame emaga Vanemuises mai viimasel pühapäeval "Hedda Gablerit")
Mulle meeldivad pikad kojusõidud.

Foto NAGI's: P7140353
Suurt suve igatsedes ja pilte sorteerides jäi silma see väike vaarikas - nii püüdlik nagu koolilaps, nii valmis, nii õige. Välja valitud paljude hulgast. Parimaks peetud, kõige armsamaks arvatud.



Saturday, April 29, 2017

Vaikne laupäev.

15. aprillil Vanemuise teatris.
Tom Stoppard, "Arkaadia".

Juba ammu tahtsin ma Tartusse teatrisse. Kaua vaagisin võimalusi ja pakutavat. Peale jäi klassika.

Kohustuslik jalutuskäik suudlevate tudengite juurest Jaani kirikuni, sealt botaanikaaiani ning tagasi tuletas mulle meelde, miks ma sinna läinud olin.
Need linnad, mida läbib jõgi, on kogu oma olemuselt justkui ebatavalised. Alati on neil kaks poolt - parem ja vasem kallas, mida ühendavad igavese sõltumise märgina sillad. Sa pead alati valima poole, kuuluma ja ületama sildasid. Jõe ääres seistes võid tunda kõigi oma meeltega elu katkematut kulgu, mõttepause linnaelu sööstude vahele. Lase vaid voogaval veel siluda selle, mis sassis.
Ela ennast rikki rapsimata.

Teater, avar ja valgusküllane, võttis mu lahkesti vastu. Kostitas kohvi ja koogiga.
Mulle meeldib see ootus enne etenduse algust; teadmine, et midagi hakkab toimuma; tunne, et kõik on alles ees.

Lavakujunduses mõjusid mulle need lõputuna näivad raamaturiiulid, massiivne laud, kaugusesse juhatav uks. Suurel laval on suured võimalused.

Esimene vaatus oli nagu koolitund. Seda ei olnud sugugi lihtne jälgida, palju tuli meelde jätta. Kahetsesin, et polnud piisavat eeltööd teinud ja seetõttu teadsin toimuvast eelnevalt üsna vähe.
Ometi oli see kaasakiskuv, huvitav, kirglik ja nii mitmetasandiline.

Peale esimest vaatust jalustasin garderoobini ja jäin seal aknast välja vaatama. Väljas sadas laia lund.
Keegi avas välisukse, ruumi pahises külma õhku segamini keerlevate helvestega. Seejärel avas ukse järgmine ja siis järgmine teatrisõber. Nägin kuidas inimesed võtsid oma mantlid ja joped ning lahkusid. Appi!

Teine vaatus oli... ma ei oskagi öelda... see oli kõike seda, mida esimenegi, aga veel tuntavalt mängulisem. Esimese vaatuse selgitused ja mitmeplaanilisuse avamine sai teises vaatuses uue hoo, uue mõistmise.

Mulle väga meeldisid Jaanika Arum ja Priit Strandberg. Esimeses oli usutavat õrna lapselikkust ja teises nooruse tõotatud vabadust; seda oli ilus vaadata. Priit Strandbergi väärikas ja hästi istuv kostüüm andis juurde ajastutruudust; Jaanika Arumi ampiirlõikelised kleidid täiendasid tema olekut. Päris lõpus, kus nad tantsisid tundliku valsi suure kaarega üle kogu lava, sain ma (taas kord) aru, miks väikesed asjad on päriselt tähtsad.

Foto NAGI's: IMG_0374
Foto Vanemuise kodulehelt, autor Tõnis Järs.

Piret Laurimaa tegelaskuju pidev vajadus end tõestada, kinnitada oli hästi välja toodud. Ja pealegi on tegemist ühe ilusaima naisnäitlejaga. Tanel Jonase aristokraat oli täpselt nii vaba ja sundimatu nagu peab.

See lavastus sobis oma aja kulgu ilmestava teemakäsitlusega nii hästi vaiksesse laupäeva, mis on minu jaoks religioossetest päevadest kõige püham, kõige selgema sõnumiga. Mulle mõjus see, kuidas teises vaatuses olid laval korraga kaks erinevat aega - sama ruum ja selles minevik ning olevik samaaegselt. Kõik, mis on olnud, jääb, talletub ja Stoppard näitab seda ilma igasuguse kõhkluse või valehäbita.
Seda tunnet jäi kandma minus Šoti stsenarist Steven Moffati mõte : “People assume that time is a strict progression of cause to effect, but *actually* from a non-linear, non-subjective viewpoint - it's more like a big ball of wibbly wobbly... time-y wimey... stuff.”

Selle lavastuse tekst oli nii mitmetahuline, nii kaugeleulatuv, et ma tahaks seda veelkord kuulata.
Ma ei mäleta küll kes, aga keegi ütles, et lõpuks oleme me kõik toatemperatuuril. Koju sõites mõtlesin, et sellest lavastusest lähtudes on tegemist maha jahtumisega, et see, mis on kuum, on mingi aja möödudes "toatemperauuril". Et kõik jahtub.
Nädal hiljem, kui ma vaatasin uuesti "... raba", sain ma aru, et tegelikult võib see tähendada ka ülessulamist. Tulemus on küll sama -
"toatemperatuur", kuid kogemus täiesti erinev.

Head ööd.




Monday, April 24, 2017

Isekas ausus.

Karl Ove Knausgard "Minu võitlus. 1. raamat, Surm perekonnas"

Eelmisel suvel puhkusel olles sattusin tuppa süüa tegema ikka ajal, mil Kuku raadiost selle raamatu katkeid ette loeti. Jäin kuulama. Midagi kees üle. Pliidil ja minus. Jäin vaid hetkeks mõttesse ja juba juhtus midagi. Küürisin pliidi puhtaks. Aga oma südant ja sisikonda nii lihtsalt puhtaks ei saa. Pead tagasi minema. Algusesse.

Foto NAGI's: karl
Karl Ove Knausgård Raamatu kaanepilt. lehelt http://kultuur.err.ee

Vaatasin kaua selle raamatu kaant. Mees sellel vaatas mind oma handorunnellike silmadega. Põrnitsesin vastu. See raamat on kaanest kaaneni eluline, valus ja vahetu, täis teravat vastuolu, mis näib tahtvat läbi lehekülgede lugejal silmad peast kraapida. Siis panin raamatu käest, vaatasin selle kaanepilti eemalt ja küsisin : "Miks sa nii teed?" ja pidin lugemist jätkama, sest vastused kõik on seal sees sügaval, ridades ja nende vahel. Võid otsida, aimata ja leida.

Mu vaist ütleb, et see raamat on aus.
Ausus on sageli ebamugav. Ehmatav ja ebamugav. Inimesed väldivad ebamugavust aususe hinnaga.
Ausus on sageli egoistlik. Knausgardi ausus ei ole teistsugune.
Päris isetut ausust ei olegi olemas.
Pole kunagi olnudki.
See raamat vaid kinnitas minu arvamust.

Loe seda. See ei ole sünge, vaid sügav. Olen ikka mõelnud, et mõnel sügavusel on põhi ja mõnel mitte. Ma ei taha puutuda põhja. Ma ei taha teada, kus on lõpp. Aga põhi just seda sümboliseeribki - kohta, kuhu pikkamööda vajub lahinguis ennastsalgavalt võidelnud, ent tormis siiski jõu kaotanud ristleja, vajub põhja ja on edaspidi vaid vrakk.

Loe seda, kui oled valmis süvenema kellegi hüpnootilisse minevikku, kui Sul endal on minevik. See on pikk lugemine, kirjanik võtab Su üleni kaasa, niipea kui oled selleks valmis. Tänapäeva jooksen-endast-ette maailmas on nii vabastav lugeda pikkamööda tulemist - hingan, mõtlen, astun, hingan. Autor ei väsi selle protsessi kirjeldamisest, ta ei häbene oma mõtte tasast kulgu. Mulle lähevad korda inimesed, kes süvenevad, mõtlevad (kaasa), aga selleni peab elama.
Mulle meeldivad endiselt need raamatud, kust ma midagi teada saan. Kõige õnnistavam on saada teada midagi enda kohta; midagi, mis on senini peidus püsinud. Kui teise inimese mõtete lugemisest jõuad endale lähemale, siis oled ju võitnud? Vähemalt oled ühe kaotuse välistanud.


ps.Kui palju tead Sa inimesi, kes räägivad raamatukaanega?
Seda ma arvasingi.




Thursday, April 20, 2017

Avameelselt abielust ehk "Julia ja Romeo".

Vaatasin 7. aprillil Draamateatris lavastust "Julia ja Romeo". Näidendi on tõlkinud Maimu Berg.
Mängisid Kersti Kreismann ja Martin Veinmann. Minu lemmikud. Ilusad inimesed. Tundlikud hääled.
Ilusa nimega Maalisaalis olin ma esimest korda.

Mul oli juba mõnda aega kindel soov seda lavastust vaatama minna. Kui piletit ostma hakkasin, oli selle hooaja viimasele etendusele saada üks koht viimases reas.
Teatrisse läksin üle paljude aastate üksipäini. Vaikuses.

Mulle meeldis. Täpselt nii palju kui möödarääkimised, vääritimõistmised, enesepettus ja kahtlused meeldida võivad. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Aga kui ei taha olla tugev ja tundetu? Kui katsumuste kitsas rada näib tüütu ja tulemusetu?
Mulle palju rohkem meeldiks, kui see, mis ei tapa, teeks targemaks. Märkimisväärselt targemaks, aga seda on vist palju tahta.

Foto NAGI's: julia
Pilt näpatud lehelt www.draamateater.ee.

Sel pildil näivad ka veiniklaasid rohkem kokku hoidvat kui inimesed.
"Kuni surm meid lahutab" kiirendab nii mõnegi purgatooriumi kulgu. Iseenesest on abielu nagu iga teine leping ja kui ükskord maailma paremaks reformimise käigus need lepingud ka targu tähtajalisteks muudetakse, siis võib kergendusohkega selle "kuni surm meid lahutab" välja jätta. Katoliiklik kirik on usin tänaseni sobimatud abielud otsitud põhjusel kehtetuks tunnistama, et uus saaks sündida. Seevastu lahjendatud luterlus lubab luhtunu lahutada ja sariabielluja saab kingiks uue õnnistuse. Ega siis õnn saa tulemata jääda.

Etendus oli minu jaoks liiga lühike. Ilma vaheajata ja pisut üle tunni. Haaratud teema väärinuks veel tunnikest vähemalt. Või oli sellesse salaja sisse kirjutatud varajane kojuminek, mis õnnehormoonid kihisedes kehasse paiskaks? Et ei peaks kord raudteejaama tabloo all poolvõõraks jäänud eluarmastusega eneseõigustust jagama.

Kodu poole minnes hakkas minu erakordaselt ebamusikaalses peas kõlama : "Võime kõõluda maailma serval. Võime rääkida tühistest asjadest.".
Aga siis kui meie neist räägime, siis pole need ju enam tühised. Ega ju?

Muide - need ilusad sõnad on Genialistide laulust "Leekiv armastus."
Võibolla on õhkõrn võimalus, et minu süda ei olegi ebamusikaalne.

"Pole tähtis, oled tõele nii lähedal."






Wednesday, April 5, 2017

Etnograafiline eneseületus.

Lumeinimese sokid.

Need on minu poja sokid. Tiina Meeri õpetas mind niimoodi lapp-lapi, lipp-lipi peale kuduma. Ja mina siis õppisin. Aega võttis, aga sokid sai.

Foto NAGI's: P3270236

See oli selline etnograafiline eneseimetlus ja kohati ka etnograafiline eneseületus. Enamus ajast lõng ei vähenenud ja töö ei edenenud, tuli ületada kõrgeid kahtlusi ja kõrgeid ootusi, mida ma ise endale seadnud olin.

Foto NAGI's: P3270242

Sinine näis algul nii intensiivne, et ma kohe kahtlesin pikalt, kas nr 50 sokke on mõistlik sellist värvi üldse kududa. Võibolla oleks sõbralikum eelistada mingit neutraalsemat tooni? Olgu, sinine siiski võitis.

Foto NAGI's: P3270245

Foto NAGI's: P3270251

Foto NAGI's: P3270244

Minu poeg läks esimesse klassi kingadega nr 40, mis olid talle täpselt parajad! ja mida ma hiljem, kui need talle enam jalga ei läinud, ise edukalt kandsin. Samal ajal teistel vedelesid garderoobis saapad ja tossud nr 30.
Tõhus kasvamine jätkus aasta aastalt ja nüüd, kui gümnaasium hakkab ühele poole saama, on peaagu tubli 50 saavutatud. See tähendab, et sokke tuleb kududa ja kududa ja kududa ja kududa ja siis saab alles varbaotsa kahandama hakata. Ning kaubandusvõrgus on enamvähem kindlalt saada vaid korvpallitosse. Ilma Timberlandita jääks elu seisma. Ilma naljata.
Vahel meenub mulle tema titepõli, kui ma edumeelse emana üritasin osa võtta beebikoolist. Ürituseks see jäigi, sest sel ainumal korral osaledes sain ma aru, et minu üleloomulikust pingutusest jääb igatahes väheks. Beebikool tähendas seda, et emad ringis jalutades hopatasid oma beebisid (kõrgele õhku) samal ajal ise rõõmsalt lauldes ja tantsides. Mul oli juba esimene ring raske, kuigi pole ma mingi nõrk element ja eheda eesti naisena kergelt alla ei anna. Siis aga hakkasin teisi (rõõmsalt laulvaid ja tantsivaid emmesid) vaatama. Oh seda imet! Nende tited olid väiksed kui täpikesed, kerged udusulekesed samal ajal kui mina punnitasin oma kalevipojaga. Selle tunnikese kannatasin ma muidugi lõpuni, kuid siis panin oma pambu kelgu peale ja lohistasin koju tagasi. Ega nad rohkem meid ei näinudki.
Eks minu vanuses võib juba mälestusi heietada küll.

Olen ikka mõelnud, et kui lapsi mõõdetaks kuidagi jooksva meetriga, oleks mul ette näidata korralik tulemus, kuid paraku ühiskonnas on endiselt levinud tükiarvestus. Selles valguses on minu saavutus ikka üsna tagasihoidlik ehk lihtsalt - 2. Ja nii see jääbki.



Monday, April 3, 2017

Õnne palukesed. (vol2)

"Vennas" Eesti Draamateater, väike saal 26.03.2017

Tõnu Õnnepalu näidend "Vennas" oli mul eelnevalt läbi loetud. See lugemine meeldis mulle. Samas suutsin ma endale maalida hoopis teistsuguse pildi, kui lavastus tegelikult oli. Mis oli iseenesest huvitav kogemus.

Tegelasteks kaks venda, üks peamiselt Ameerikas, teine kodus, Hiiumaal. Vennad Jakob ja Willem. Ja nende ema Madli.
Kahe venna ja nende ema lugu, mis avaneb kirjutatud kirjades, üle ookeani, sinna ja tagasi.

Mitmeski mõttes ilmus mu silme ette kadunud poja lugu. Koju tagasi Jakob küll oma eksirännakutelt ei tulnudki, kuid oli oma kirjades (piisavalt targutades) ikkagi kohal. Jakob Kasser, kes oma uhkematel päevadel oli Jacob.
Minu jaoks oli see Pääru Oja tükk, Willemi lugu. Tema vaikses hääles oli leplikku nõutust, tema valjus hääles oli nurka surutu kähedat leppimatust. Seda oli õpetlik vaadata, nagu vaataks ajalooraamatusse; midagi, mis tuleb kaugelt kaarega meelde, kivineb, mureneb.
Indrek Sammuli Jakob oli kenake kombinatsioon härrasrahvast ja maamehest. Päris toredasti kombineeritud.
Kahe venna vanuse vahe oli kolm aastat ja näitlejatel omakorda seitseteist. Inimese hing on ikka erakordselt paindlik; keeruline, aga elastne. Kõik on võimalik, kui vaid osata võimalikkus üles leida.
Kaie Mihkelsoni mamma Madli oli nii vaguralt ehe oma maani seelikus ja villastes sokkides. Ma südamest imetlesin seda, kuidas ta valgendatud linased linikud lauale pani. Nendes liigutustes oli ehk kõige enam sellele ajastule omast tasapisi toimetamist, pühade pühalikkust.

Selles lavastuses oli midagi sellist, millest peab rääkima, mida ei tohi unustada. Vennalikkus? Võibolla. Ellujäämine ja eluspüsimine. Kindlasti.

Foto NAGI's: vennas

http://www.temuki.ee/

See oli pikk etendus, kui garderoobi jõudsin, oli suure saali rahvas juba koju lubatud.



Thursday, March 23, 2017

Õnne palukesed.

Kui ma mõtlen tänapäeva eesti kirjanduse peale, siis pole just ülearu palju neid kirjutajaid, kelle sõna, lause, kujundlikkus, maailmavaade mind kõnetab. Võibolla ongi asi selles, et meil on palju kirjutajaid ja nii vähe kirjanikke? On palju sõnu ja vähe mõtteid, palju öeldud ja vähe tunnetatud, palju eneseimetlust ja vähe enesekindlust; seda kindlust, mis vormib mõtte arusaadavaks, mis teeb öeldu lihtsaks ja mitte labaseks, kujundlikuks ja mitte kenitlevaks. Ma tahan palju, ma tean.

Tõnu Õnnepalu raamatuid lugedes on tunne nagu loeksin iseennast, pingutamata ja usaldades. Pöördudes ikka ja alati tagasi algusesse, jõudes lõppu ja mitte lõpetades.

21.03.2017 Eesti Draamateateris "Mäed"

Eile lubasin end kaasamõtlema viia Tõnu Õnnepalu näidendil "Mäed".

Kavalehes kirjutab Tõnu Õnnepalu kahtlusest, kas mahuvad mäed lavale. Mahuvad siis? Aga ookean? Aga inimene? Aga armastus?
Kujutlusel on suur võim inimese üle, see annab julguse tunda avarust ka väikeses ruumis, avarust endas. See annab tiivad, kuigi kukkuda näib alati lihtsam kui lennata.

"Mäed" oma kõrgete kaljunukkide ja laugjate roheliste aasadega jutustas igavesest igatsusest, olgu siis avaruse, teise inimese või armastuse järele. Mulle meeldisid "Mägede" pikad monoloogid. Näha näitleja sõnade ja liikumise kooskõla, suuri žeste ja vähest, vaevumärgatavt ilme muutust.

Tibatilluke Ester Pajusoo, kelle rollis oli nii palju (just seda otsitud!) avarust, andis mulle tunde, et võibolla juhtub kõik ikkagi põhjusega. Sa pead alati midagi ootama. Isegi siis, kui sa tead, et ei tule, ta EI tule. Punased moonid tassidel. Nii punased, et veri kahvatub selle kõrval.
Noored ja kepsakad - Liisa Saaremäel ja Christopher Rajaveer - nende mäed on alles ronimata, kõrgused kõõlumata, aga avarust juba tundsin.
Aleksander Eelmaa - peaaegu midagi ütlemata olla kohal; olla nende mägede, inimeste ja avaruse kohal...

Muusika. Eraldi pean ära märkima muusika. Kõik algas ja lõppes tšelloga, mida mängis Leho Karin.
Helilooja Lauri Dag Tüüri muusika sobib mägede vahele kajama ja jääb helisema, kandma mägesid ja avarust. Loodus pillab ja ajab üle äärte, ainult inimene tahab kõike säilitada, konserveerida, arhiveerida. Loodus on nagu elav muusika - siin, nüüd ja praegu ja homme? Homme on uus ja veelgi uskumatum, selgem ja haaravam. Muusikast üsna väheteadliku inimesena julgen siiski märkida, et mulle meenutas see Edvard Griegi loomingut, mingid seosed tekkisid.
Muuseas Lauri Dag on Erkki-Sven Tüüri poeg ja Philipp-Teedy Tüüri pojapoeg. Viimane oli minu jaoks huvitav mõtleja ja kunstnik, tema aforismid ja maalid on elulised/olulised.
Mingil mulle teadmata põhjusel! olen ikka ette kujutanud lavastust, kus mängib (piisavalt suurt rolli!) tšello. Muusika. See oli midagi ligilähedast. Selline peaaegu-kogemus.

Mis veel? Lavakujundus oli tagasihoidlik, kasutatud oli ehmatavalt koledat niiöelda mündirohelist polüesterkangast; värvi, mida looduses esineb väga-väga harva. Igasugune sinine või looduslik roheline oleks parem olnud. Samast kangast oli tšellisti ülikond ja laval laialdast kasutust leidnud keebid. See mõjus kuidagi eriti ebaloomulikult. Ei taevas, ei maa. Ei tuli ega vesi.
Väikese saali võimalused on... väikese saali võimalused. Samas oli palju liikumist, tegevust. Seal kõrgel, peaaegu taeva all, viiendal korrusel meenus mulle aasta(kümne)te tagune lavastus, milles Raimo Pass mulle end meelde mängis. See oli Gogoli "Vii"... eriline ikka veel.

Publik saalis oli ehk pisut eakam, lapsi ei näinud ühtegi. Eks see lavastus ongi keskele jõudnute puhkepaus. See, kui sa juba küsid, aga vastata veel ei tea. Tunned, aga öelda veel ei julge. Peatud, et vaadata (tagasi), hingata üks hinnaline sõõm teise järel ja siis minna veel kõrgemale, kuhu pilk ulatub. Ma ei tea ju, mida teised tundsid, kuid mina läksin segamatult tagasi Austriasse.

Foto NAGI's: P8092615
Vaade Grossglockneri mägiteelt.

See näidend võiks saada filmiks. Lühifilmiks võibolla. Tuult on vaja. Mägedes on alati tuul.
Kokkuvõttes jäi mul tunne nagu mulle oleks üks hea raamat ette loetud. Väga hea raamat.

22.03.2017

ps Õhtul sain teada, et Lembit Ulfsak on läinud teisele poole silmapiiri.
"Mandariinid", ka "Vehkleja". Viimased sõnad. "Augustikuu".
Mäed ja lõputuna näiv avarus.
Kuhu ei vii rada, viivad tiivad.

Foto NAGI's: ulfsak
muurileht.ee




Friday, March 17, 2017

Kuhu küll...,kallis?

Teatri intensiivkursus minu moodi.
Kõik algas 10.03.2017 kui Rakvere teatri väikese maja uks minu ees avanes.

"Kuhu küll kõik lilled jäid?" Rakvere teatri väikeses majas.

See lavastus ei ole kergete killast. See on kindlasti peatükist "Teater edasijõudnutele".
Näidendi on kirjutanud vene psühhiaater! Aleksander Stroganov (snd 19.11.1961), kelle loominguga on meie publikul esimene võimalus tutvuda.
Ja mulle see tutvus meeldib.

Lavastaja Eili Neuhaus on otsinud ja leidnud ning jagab tulemust lahkelt publikuga. Kavaleht lubab, et tegemist on fantaasiamänguga ja Stroganov mängib fantaasiatega julgelt, kaasakiskuvalt, enesekindlalt. Faktid Marlene Dietrichi elust saavad piisavat tähelepanu, kuid ei dikteeri midagi ega nõua publikult mingeid täiendavaid teadmisi.
Esimene vaatus pakkus halastamatut taskunoaga hinges urgitsemist, mis lõikas ka vaatajaisse sälke. See näis esmalt ehk pindmine, kuid iga minutiga, iga loetud hetkega sai selgeks kui põhjatu on üksindus, igatsus, isolatsioon ja enesepõlgus.
Esimeses vaatuses oli laval kaks näitlejat - Ülle Lichtfeldt ja Marin Mägi-Efert, kaks rolli - Marlene ja Norma. Lavakujundus, kostüümid ja liikumine moodustasid mõjusa terviku. Närtsinud satsid kostüümidel rõhutasid kadunud glamuuri, kaotatud lahinguid. Trepid ja improviseeritud voodi andsid võimalusi huvitavaks liikumiseks, mis muutus lihtsamast keerulisemaks nõudes näitlejatelt koreograafilist täpsust ja füüsilist pingutust. Lava sügavuses (niivõrd kuivõrd) oli aken, millest avanev vaade oli vaevumärgatav side muu maailmaga, miks muidu tekkis Marlene`il vastupandamatu soov paigaldada sellele pühakutega vitraaž. Miks muidu loendas Norma aknast möödujaid...
Omamoodi alastuse, haavatavuse andis kogu lavastusele see, et Marlene ja Norma olid paljajalu. Selles oli varjamatut intiimsust, mis ei vajanud rohkem selgitamist. Mulle on alati tundunud, et kinnised kingad annavad kindlustunde ja kaitstuse ning ma ise käin paljajalu ainult rannaliival või kodumurul.
Teises vaatuses lisandus Madis Mäeoru mängitud mees, selline filosoofiline purupurjus mees, aga kahtlemata huvitav. Ja mis peamine - tõi naiste hägustunud maailma elu tagasi.

Kokkuvõttes - mul oli väga vaja seda näha, kuulda, tajuda.

Hilisõhtune Rakvere pakkus lisaks suurepärasele teatrile kanget kohvi ja veel ja veel ja veel midagi.

Hilisööl kodus panin järgmiseks hommikuks kella helisema - kuidas see küll jälle minuga nii saab olla, et ma pean ka laupäeva hommikul kella helisemise peale ärkama?? Siis laotasin oma niisked juuksed padjale palvega kõige vägevama poole, et ma ei oleks järgmisel hommikul äravahetamiseni sarnane punkarile, kes aastakümnete eest kohvik Moskva ees hari püsti maailma paremaks timmis. Ja siis oh, üllatust, midagi hirmsat minuga ei juhtundki ning hommikul olin ma nagu 1 proua olema peab, valmis Tiina Meeri taktilöömise järgi kuduma-harutama-kuduma. Enne mõtlesin, et võibolla oleks seekord mõistlik koolitund vahele jätta, kuid ma olen alati läbi käelise tegevuse mõtteid korrastanud ja kahe lavastuse vahele oli seda hädasti vaja. Sest olgem ausad - ükski normaalne inimene ei lähe kahel järjestikusel õhtul teatrisse (kui pole tegemist piletööri, suflööri või näitlejaga). Teater on emotsionaalselt paras lahinguväli, kust tulles pead langenud vennad austusavaldustega ära saatma ja see ei ole alati mitte lihtne. Ja see võtab alati aega.

Niisiis peale kohustuslikku kudu-tundi liitusin kultuuri-ekipaažiga ja sõit Pärnu poole võis alata. Vahepeal lubasin kohvil oma elu päästa.

"Mitte praegu, kallis!" Pärnu, Endla suur saal. 11.03.2017

Enne etendust vaatasin lavakujundust - kaasaegne ruumilahendus akna ja mitme uksega. Siis ma veel ei teadnud, et õige pea pillub üks härrasmees mitme butiigi jagu peent pitspesu aknast välja ja see on kohapeal tuhat korda naljakam kui jutus jutustades või kirjas kirjeldades.
See on kiire ja pöörane näidend, mis ei lubaks ühtegi eksimust. Lõputu situatsioonikoomika. Kiired ja haaravad dialoogid.
Minu ees rulliti lahti üks "mul on armuke ja sul on armuke ja tal on armuke" lugu. Kaasa naermiseks loodud. Tambet Seling (Arnold Crouch) ja Märt Avandi (Gilbert Bodley) olid oma parimas sõiduvees. Paduandekad noored näitlejad. Mul pole vist iial nii lõbus olnud. Ilma naljata. Taevas, kuidas te küll seda teete?

Kostüümid olid hästi valitud, kasukatest ma mitte ei räägigi. Mul poleks midagi selle värvitud jänese vastu. Veel nägin mõnda viisakat (ja parajat!) ülikonda ja üht maitsekat tumehalli vesti heleda pintsaku all.

Kuna ma loen alati kavalehte, siis seekord ütleks nii, et esimene pool oli loetav ja informatiivne. Edasi tulid kuskilt eneseabiõpikust välja kraabitud peatükid hirmust, valetamisest, abielurikkumisest. (Teinekord pange kavalehe vahele ka mõned indulgentsid, siis läheb kogu äratundmisrõõm asja ette.) Aga ärge muretsege, enamik kavalehte lõpuni nagunii ei loe.

Kokkuvõttes - mul oli seda väga vaja. Naer pidi pikendama eluiga. Loodetavasti see ei tähenda, et ma nüüd peangi kahesaja aastaseks elama?
Ja ma olen ka täiesti kindel, et teatrikohviku martsipanikook kell kümme õhtul teeb ainult head.


*****

Hiljem. Palju hiljem.

Küsimus "Kuhu küll kõik lilled jäid?" saab päris elus enamasti hästi lihtsa vastuse - "Mitte praegu, kallis.".



Monika




Monday, March 6, 2017

Unelmate tänav.

"...mõtted läksid teele
kodu poole tagasi..."
Raimond Valgre
Minu absoluutne lemmik Valgre lauludest on "Unelmate tänav", mis Raimondil oli Nõmmel ja mul on endiselt Pärnus. Aamen selle peale.

Foto NAGI's: sall11

Seal ta siis istus. Sall oli kaelas. Möödujaid vaatas, pilguga saatis, kuni nad silmapiiriga ühte sulasid ja miski neid enam taustast ei eristanud.
25. veebruari keskpäev. Vaikne, valguses ja varjus. Imeline korrapära, kooskõla, harjumatu harmoonia kõikide aegade mälestuseks ja kõike oodates. Inimene on universumi suurim kaos.

Foto NAGI's: P2240109

Foto NAGI's: sall12

Foto NAGI's: sall13

Ja siin siid ja mohäär. Muster - tähtsusetu, värv - võrratu.

Foto NAGI's: P2240074

Foto NAGI's: P2240077

Foto NAGI's: P2240079

Lõng on Rowan´i Kidsilk Haze Stripe Kaffe Fassett´i sätitud värvides. Tänasel päeval tegutsevatest tekstiilikunstnikest on Fassett minu jaoks kindlasti kõige tähtsam ja tähelepanuväärsem. Kahtlen alalhoidlikult alati, kui tema julgeid, et mitte öelda pisut pööraseid, värvilahendusi vaatan. Ometi veendun ikka ja jälle nende mõjuvuses, omalaadses harmoonias, eksimatuses. Ostsin ma selle lõnga Epp Hõraku lõngapoest, kus see mulle justkui sõrmede külge kleebiti ja nii jäigi. Siid ja mohäär koostöös on ehk üldse üks looduse poolt ja jumala armust meeldivamaid kooslusi. Sulgkerge, õhkõrn, soe ja selge, libiseb siidiselt üle sõrmede. Ravikudumine.

"Väikeses linnas, kus kevadkuul õitsevad õunapuud,
seal asub minu unelmate tänav."

Ühel päeval õitsevad jälle õunapuud. Kuni pudeneb õite valge lumi mu jalge ette.

Thursday, March 2, 2017

"Tramm nimega Iha" ehk võltspärlitega diadeem nukujuustel.

25.02.2017 Endla

Pärnus. Kord läbi pilveudu, siis jälle pilvedest triibuliseks joonistunud taevas, paistis päike kuni õhtuni välja. Hetketi soojendav, kaugelt karge, pillav ja priiskav, siis vaid hellalt hoomatav veebruaripäike. Lumele tipitud põuekoera väikestes jälgedes ning raskelt astutud õuekoera rohmakates sammudes, lapse kelgu looklevates jälgedes, mis otse jäätunud mereni juhatasid, oli kevade kammitsetud ootust. Oli kõike.

"Tramm nimega Iha" on Tennessee Williamsi 70 aastat tagasi kirjutatud näidend.
Midagi pole muutunud. Suhted olid keerulised siis ja on ka praegu jõudes ajuti haiget tegevate (pseudo)lahendusteni.

Laval kohtuvad kaks naist, õed Blanche ja Stella (Kleer Maibaum-Vihmar ja Kati Ong). Minu ees avanes omamoodi naiseks olemise skaala, mille ühes otsas on Stella - naine, kes on loomult ellujääja, elu edasikandja, leppija, klammerduja - ja teises Blanche - kes kõlgub pidevalt hingelise vapustuse äärel nagu seisaks tikk-kontsadel kalju serval, lastes aegajalt lahtistel kividel kuristikku langeda. Päris elus kuulub enamik meist muidugi skaala keskele, kus me siis oma turvalises keskpärasuses vähimatki tähelepanu äratamata lõpuks sureme (ei satu me näidendisse ega hullumajja saati siis veel lavale).
Mind omamoodi hämmastas see õdede "veri on paksem kui vesi" ühtekuuluvus, kusjuures üks oli see, kellele tuli kuuluda ja kuuletuda, kelle tujud said seaduseks ja teine, kes lasi oma meelekindluse pressida allaheitlikkuseks. Stella tugevus murenes vähehaaval Blanche´i pilgetes, hinnangutes, peenutsevas teravuses. Vaatamata elegantselt väljakantud kleitidele ja pitspesule ei tundnud ma Blanche´i haprusele, tema tehtud peenetundelisusele kaasa. Seda kuni finaalini, mil pettekujutelmad temast võitu saavad ja järk järgult meelemõistuse hävitavad. Siis murdus kerge praksatusega minus miski, mille olemasolust polnud mul õrna aimugi. Heldimusest? Kaastundest? Mõrkjast poolehoiust? Finaal, mis pidi lõplikult kujundama vaataja hinnangut ja milles aina süvenev kurbus langes õdedele nagu varahommikune külm udu, muutes Stella hääle kaugele kostvaks sireeniks, andis lavastusele uue mõõtme, mida ma veel kaua oma peas (või südames) taaselustasin. Kurbusel ongi minu jaoks alati kõige tähelepanuväärsem mõõde, päris-elule omane külm kalgendus.
Kurbust on T.Williams näidendisse kirjutanud piisavalt, et mitte öelda palju. Tema õe skisofreenia, suhted tasakaalutu isaga... kõik see leiab omal moel kajastamist (ka viide homoseksuaalsusele, enesepettust ja äratundmist).

Stella abikaasa on Stanley Kowalski (Priit Loog) aktiivne poisslaps, enfant terrible (meenutades, et filoloogist Blanche poetab mõnegi sõna prantsuse keeles nagu pärleid...), kes kannab endas keevaverelise alfa elujõulisi geene. Huvitav, kas tol ajal oli tõesti poola päritolu sisserändajad need kõige tahumatumad matsluse võrdkujud? Küllap siis olid. Priit Loog mängib igati ausalt oma tormakat maikas (müra)karu. Teda vaadates meenus mulle midagi. Esiteks - tema Jane Austeni "Uhkuses ja eelarvamuses" mängitud võrratu mister Darcy. Teiseks - ilmus mu silme ette 1986 aasta Tallinnfilmi taies "Keskea rõõmud", kus Tõnu Kargu mängitud Tõnu Loorits kangutab lahti kõik viisakad formaalsused ja loob maailma enda näo järgi. Selles on surematu matsluse uhket järjepidevust, motiveeritust ja rusikaga vastu karvast rinda tagumist.

Harold "Mitch" Mitchell (Märt Avandi) - mees, kes tahtis, kuid ei suutnud, kes proovis, kuid ei jõudnudki tõotatud maale. Kurb. Piinavalt kurb.

Täiesti teadlikult jätan kommenteerimata iga üksiku näitleja rolli sisse- ja väljahingamised, enda jaoks jätan meelde küll selle, et kokku kõlas kõik nagu hea muusika. Pill oli hääles ja noot oli selge.

Väga hästi mõjus ja mõjutas kogu etendust lavakujundus - kaugused, liikumised nende vahel, pöördlava pakutud võimalused näha või siis mitte, kahe korruse elu ning kokkupressitus, privaatsuse puudumine. Mul oli päris mitu korda tunne, et ma vaataks nagu filmi, distantsilt; liikumist, kogu toimuvat valgelt kinolinalt.

Eraldi äramärkimist väärivad Blanche´i kleidid kõikide satside, pitside ja siidisabadega. Naiselik. Samas kui Stella kostüümid mind natuke häirisid, ma ei saanud aru, millisest ajastust need olla võiksid, mida mulle edastavad.

***

Foto NAGI's: teater3
Läbi valguse ja varju, läbi tõelisuse ja mängu.

Peale etendust läksin teatri kohvikusse ja sõin ära kõik koogid, mis veel alles olid. Keegi oleks võinud ju mind ometi takistada! Ilmselt jõin ära ka kogu olemasoleva kohvi, sest öösel saamata und, vaatasin läbi kardina talviselt karget taevast, püüdes rahu sõlmida oma kofeiinist täistuuridel töötava ajuga.

See, kuidas kogu maailma raskus Stella õlule langes, ei andnud mulle rahu.
See kui haprake on inimese sisemaailm, kui abitu on kõrgustest sügavikku langeja tasapisi kustuv hääl.
See kui tuhmilt särab võltspärlitega diadeem peas, mille deemonid on üle võtnud.




Thursday, February 23, 2017

"Oleanna" ja selle kolm vaatust.

16.02.2017 Tallinna Ülikoolis
"Oleanna", David Mamet

Käisin oma tütrega Ugala lavastust "Oleanna" vaatamas ja kuulamas. Oli, mida kuulata. Tihe tekst, vaid jälgi, vaid ole kohal.
Kokku mäng. Kokkumäng. Kogu mäng - haarav, inspireeriv, taltsutamatu, soe ja kalk, kindel ja habras.
Suhtlemine möödarääkimiste ja mittekuulamise maailmas, kus rumalus ületab kavaluse ning nurka surutu enesekehtestamisvõime pannakse lõplikult proovile.
Anne ja noorus, pidurdamatus käsikäes leppimisega.
Janek Vadi ja Klaudia Tiitsmaa, kelle suurepärased näitlejatööd, selgus ja sügavus avaldasid muljet.
Peale kahte vaatust ülikooli auditooriumis, elas lavastus oma elu edasi pikal kojusõidul autos, mis oli justkui meie oma "kolmas vaatus". Mind isegi hämmastas kui palju oli lapsel sellest meelde jäänud ja kui palju küsimusi etendus tekitas. Miks ta siis ütles nii ja mida ta sellega mõtles ja miks oli nii... olid ühed lihtsamad küsimused. Veelgi enam pani mind aga imestama see, et ma kõigele vastasin nagu ma teaksin, nagu elu oleks lihtsalt 1+1. Vaatamata ja just vaatamata sellele, et ma näen iga päev, et küsimustele ei ole vastuseid, ei ole seletust, pole kergeid sõnu, oli meie vestluses midagi, mis meenutas lapsevanemaks olemise väikesi võite ja suuri triumfe.

Kavalehelt lugesin, et 1995 lavastas Mati Unt "Oleanna" Eesti Draamateatris, osades Elina Reinold ja Guido Kangur. Kahjuks ma seda näinud ei ole. Siiski meelevaldselt oletan, et Reinoldis ja Tiitsmaas on ühiseid jooni, samas kui Kangur ja Vadi on minu pilgule nagu öö ja päev.

Foto NAGI's: siin
Kiiruskaamerast mööda sõites naerata!, iial ei või teada, millal "klõps" käib.

Olles nüüd näitlejad peaaegu pühakuteks kuulutanud, leidsin siiski võimaluse meepott üle tõrvata. Asun keerutamata asja kallale.
Esiteks. Olgem ausad, kui ma oleksin pidanud selle lavastuse nägemiseks sõitma Viljandisse ja istuma õhtu ühe koolimaja aulas (Viljandis mängitakse seda koolimajas), siis oleks kõik olemata jäänud. Mitte seepärast, et ma ei tahaks Viljandisse sõita, Viljandi mulle meeldib. Leppida ei saa ma aga sellega, et on lavastusi, mis lükatakse "hea tahate saadikutena" justkui publikule poolele teele vastu. Et kooliasju peab rääkima koolis. Miks? Mulle meeldib teatri hoone erilisus, on alati meeldinud, nii saali sume salapära kui ka valgusküllased koridorid. Mistahes kooli aula ja samuti Tallinna Ülikooli auditoorium pole teater.
Tuletan siinkohal (endale) meelde, et ma läksin vaatama ja kuulama ennekõike suurepäraseid näitlejaid lootustandvas lavastuses, kuid teoks sai see põhjusel, et mul oli õhtul peale tööd vaja vaid paar sammu astuda, et kohale jõuda. Vastu võtsid mind hämarad koridorid ja (üle)valgustatud auditoorium. Enne etendust mõtlesin, et kuidas on lahendatud ruumi valgustus, varsti sain teada, et see pole mitte kuidagi lahendatud. Ruum jäi üleni valgeks, laes särasid luminofoortorud. Peale pikka päeva kunstvalguses mõjuvad need silmale üsna halvasti.
Vaatamata teksti olulisusele, polnud see siiski kuuldemäng ning näitlejatel oli vaja ka füüsiliselt liikuda, selleks oli aga minu hinnangul väga vähe ruumi.
Etenduse lõppu ilmestas kuskilt kõrvalt auditooriumist kostev mürgeldamine... nagu huvitavast hüpnoosist ärkamine.
Kõik, mida ma pean tähtsaks ütelda, on see, et "Oleanna" ja tema publik väärib teatrit - teatrisaali, teatrivalgustust, teatrikõla, teatrimaja...
Teiseks. Kiidan, et tagasihoidlikes võimalustes sai toimuma kenake kostüümivahetus ning nagu ma juba umbes tuhat korda olen öelnud, siis näitlejad andsid maksimumi. Siiski jäi mu silm ühel hetkel pidama õppejõu pintsaku varrukatel. Kas püütakse mulle sõrmenukkideni ulatuvate varrukatega mõista anda, et tegemist on enda riietusest mitte hooliva intellektuaaliga? Ei, ei. Hammustasin üsna ruttu läbi, et see, kes teatris on "kutsutud ja seatud" hoolt kandma näitlejate kostüümide eest, on lasknud kõvasti üle jala. Teatris on ju õmblejad? Rätsep minus ütleb, et pintsaku varrukaid on keeruline lühemaks teha (lõige, lõhikud, nööbid, vooder), kuid see on võimalik. Oma näitlejaist tuleb kogu kollektiivil lugu pidada, seda publik märkab ja ootab.

Kõnekas plakatikunst.

Foto NAGI's: oleanna

"Oleanna" poster (2006) http://alikamran.com
Golden Winner of 2007 Graphis Annual Poster (New York)

Wednesday, February 15, 2017

"Noor Unt" ja noor Vahing.

Alustades algusest.
Aastavahetus tõi üle minu kodu läve taas kord väikesed lapsed. Olin juba unustanud, mis tunne on, kui 5-aastane poisijupp nühib mööda sääri nagu kassipoeg. Tõstad ta siis oma põlvedele istuma, tal omakorda maru kaval nägu peas, sest ta on võitnud su tähelepanu ja tema lakkamatu jutuvadin läheb sulle korda. Ja oi kui kerge see väikene siidiste juustega põnn on! Samuti olin jõudnud juba unustada, mismoodi üks 10-aastane klutt tuleb külg ees ees peaaegu möödaminnes kallistama, sest otsekohene ja käed laiali tulek paneks häbenema olelusvõitluses juba pisut karastunud meele. Kõik meie imestus ja unustus ja märkamine oleneb meie taustsüsteemist. Minul ühest täiskasvanud mehest (kui kaks meetrit on täis kasvanud?), kelle habetunud nägu ja turris tukk vahel end kallistada lubab.

Külalised koju saadetud, veetsin 1. jaanuari iseendaga. Lugesin, kudusin, kohvitasin.
1. jaanuaril oli Mati Undi 73. sünniaastapäev. Vaatasin riiulis tema raamatuid, aga kätte ühtegi ei võtnud.

Mis peab juhtuma, juhtub niigi, isegi kui toimid toimimata. 3. jaanuari hommikul sõitsin Keilasse poodi, teed olid juba mõnusalt libedad, kõik, mis taevast jumala armuga alla tuli, külmus tuuleklaasil läbipaistmatuks seinaks.
Poeriiulite vahel kogusin kärusse vajalikku kraami ning lõpetasin piimaosakonnas, mille kõrval oh üllatust! asub raamatulett. See on tõeline maainimeste pood, kust saab nööri ja näokreemi - kusjuures kõik on väikesele territooriumile ära mahutatud. Ühesõnaga jõudsin raamatuleti äärde, mis oli küllalt pikk ja kirju, ning otsustasin sellest peatumata mööda jalutades niisama pilguga üle raamatukaante libistada. Kõigi nende küpseta-keeda-ennusta-istuta raamatute keskelt vaatas mind "Noor Unt". Pidurdasin käru seisma. Võtsin Undi ehk siis Vaino Vahingu kirjutet raamatu oma veel piimapakkide tõstmisest külmkangete sõrmede vahele. Libistasin lehti ja lugesin ühe lõigu.

"...Ta ütleb, et on Vahingu endas ära seedinud ja siis kirja pannud. Kui Kaalep ütleb, et lapsed, ka tema tütar Triin, Unti austavad ja mõistavad, kuid Vahinguni veel ei küüni, siis on Unt sellest häiritud. Vaat kui viskab mind konjakiklaasiga. Tahab kogu aeg ära minna ja lõpuks lähebki." (Vahing)

Panin raamatu tagasi, ei olnud mul südant olgu või alles noort Unti lillkapsa ja rikkalikult kiletatud kanakoibade kõrvale panna. Mingi sisetunnete lahkheli, respekt või vanamoodne elukäsitlus sunnib mind raamatuid raamatupoest ostma, teatrietendusi teatris vaatama.
Igal asjal on oma koht ja võibolla ka aeg. Igal inimesel on oma koht ja võibolla ka aeg.
Võib olla.

Kodus rääkisin seda kõike oma tütrele, kes nina arvutis natuke klahve klõbistas ja mulle nagu muuseas Raamatuvahetusest Vaino Vahingu raamatu "Noor Unt" tellis. Kiidan siinkohal taevani sellist algatust, mis kirjaoskajaid inimesi virtuaalselt liidab. https://www.raamatuvahetus.ee
Mõni päev hiljem sain oma "Noore Undi" kätte. Mulle meeldis, et ma sain selle vanema väljaande, mis ilmus Loomingu Raamatukogus 2004. Uuemas on muidugi miljon fotot (vaatasin neid raamatupoes), kuid mulle näib see ülepakkumisena - niigi tihedat teksti veel fotodega koormata.

See lugemine mulle meeldis. Omalegi üllatuseks avastasin, et ma ei loe mitte noort Unti, vaid pigem noort Vahingut.
Tekst oli lakooniline ja piisavalt küüniline, kohati nagu epikriis. Talle pakkus erilist lõbu inimesi (nii vestluspartnerit kui ka lugejat) kimbatusse ajada, eksitada ja samas öelda midagi täiesti loomulikku ning loogilist. Ta mõte liikus kiiresti ühest punktist teise ja ta ei jäänud ootama, et talle järele jõutaks.
Tuleneb see nüüd sellest, et tegemist oli psühhiaatriga või tema isikuomadustest, kuid ennast ei avanud ta ilmselt mitte kellelegi. Eessõnas, mille ta kirjutas päevaraamatule pea 30 aastat hiljem, ütleb ta küll, et tegemist on Undi ja tema enda hinge seisundiga "ja see on asi, mida ei saa restaureerida, renoveerimisest rääkimata" (Vahing). Kuid ma julgen siinkohal arvata, et tema sõnades peituv arrogants ei lasknud tema hinge mitte kunagi päris vabaks. Ja see mulle just meeldibki.

Vaino Vahing oli võrreldes Undiga hoopis teisest puust, nende erinevused muutsid pildi minu jaoks palju selgemaks. Teatud mõttes oli Vahing oma arstikutse vang, ta oleks kindlasti palju rohkem kirjutanud, kui tal oleks selleks aega olnud (sellele viidatakse ka raamatus). Samas andis tema elukutse talle hindamatu analüüsi- ja kohanemisvõime, võibolla ka teatud mängulisuse. Kindlasti aga oskuse piire tajuda, kohati ka provotseerida. Viimane oli otsekui heinakuhja põleva tiku viskamine, et siis juba mõne hetke pärast tulevärki eemalt takseerida.

Väga nauditav oli lugeda kirjavahetust, mis oli omamoodi ajalooline ekskurss minevikku. Kujutad Sa ette aega, mil inimesed kirjutasid päriselt oma käega ja oma käekirjaga? Tänapäeval, mil isegi "Too piima, kallis" või "Ole pai, sööda koer ära" ei ole lipik köögilaual, vaid liigub adressaadini läbi võrgu, üle interneti, pugedes mööda lõputuid juhtmeid...aa see aeg on ka möödas, pigem hõljub wifi võnkeid pidi üle kaasinimeste peade. Seda on veider, ent omamoodi soe mõelda, et kunagi olid päris postkastis päris kirjad, millede asemel on nüüd klantspaberil läikivad reklaamlehed. Tänapäeva emailide ja lühisõnumte maailmas ei mäleta enam keegi täpselt, milline tema käekiri on või oli.

"Vaintsa, kirjuta vahel mõni rida. Keda armastad praegu? Keda hävitad? Kas tead, mida tahad" kirjutas Unt Vahingule 1973 aastal, minu sünniaastal.
Keda armastad praegu? Kas tead, mida tahad? Küsimused pole ju aastatega raasugi muutunud. Vahest vastusedki mitte. Isegi kui see on nii moodsalt virtuaal(eba)reaalne.

Omamoodi kurb, et selline raamat omab väärtust just kindlas ajas. Kas minust nooremad sellise ajaloo vastu ka huvi tunnevad? Ega ma ju ei tea.

Täna on Vaino Vahingu sünniaastapäev - 15.02.1940-23.03.2008

Foto NAGI's: vahing
Pilt Eesti Filmi Andmebaasi kodulehelt.

Üks tore asi veel. Selles raamatus oli minu jaoks üks uus sõna, mis mulle kohe meeldima hakkas. Mitmeluine. Täiesti loogiline, kui on olemas ÜKSluine, siis miks ei peaks olemas olema ka MITMEluine. See on nüüd minu sõna. Minu spunk.

ps Täna on ka minu lemmiknäitleja sünnipäev.

Ja homme on "Oleanna".
...ja mitte teatris.
Uskumatu.

"Anna andeks. Kuid me oleme kõiki oma tegevusi nii üle müstifitseerima hakanud, et sellest supist on võimatu pääseda. - Pole ma kade. See on ainus asi, mida vannun. Küll aga ütlen ausalt : ehk on see su õige koht, ehk oleks sa seitse aastat tagasi öistel proovidel pidanud juba olema, elavnema, südant peksma? Ah, Vaino, kui ruttu elu mööda läheb, ja me ei jõuagi elu maiku õieti suhu saada. Egotsentrilised näitlejad ehk enda arust saavad, aga mis teeb ülejäänud rahvas? Sinu truu Unt." (katkend raamatust)





Tuesday, February 14, 2017

Mägesid kandes.

Hiljaaegu sattusin lugema üht Najwa Zebianˇi terakest - “These mountains that you are carrying, you were only supposed to climb.”
See jäi mind saatma, sest ma ise olen üks neist, kes kannab kõike enesega kaasas. Olen lõputu üle-mõtleja, üle-kordaja, üle-elaja.

Ja siis näitas laps mulle üht oma joonistust. Déjà vu. See poiss pildil ei lase millelgi liiga kergelt minna...

Foto NAGI's: dejavu

Täna, 14.veebruaril, käisin Keila kiriku surnuaias. Vaatasin riste, mis seisid vapralt oma ülesannet täites heledates päikesekiirtes. Uskumatu, aga isegi seal - surnuaial - oskavad nad üksteisele toetuda, nõrgem tugevale, heitunum meelekindlamale, kaotanu püsima jäänule, hapram toekamale, usu kaotanu vankumatule. Hämmastav, milline maailm mu ees avanes, keegi ei kandnud oma mägesid, kõik nad olid oma võitluse lõpetanud, kas siis võitnud või kaotanud, paindunud või murdunud.

Foto NAGI's: P2130055

Foto NAGI's: P2130046

Kas ma siis paindun või murdun? Lagunen või kogun end taas?

Foto NAGI's: P2130057

Foto NAGI's: P2130062