Thursday, December 15, 2016

Vahelugemiseks.

Mulle on kingitud elu jooksul palju raamatuid. Väga huvitavaid raamatuid. Viimasel ajal on mind aga hakanud närima üks omamoodi kahtluseuss. Miks on just viimasel ajal nende raamatute pealkirjades ikka esindatud sõnad (luba mul loetleda) : hoidis, perenaine, käsiraamat, mahe, köök, supp, stopp! Ma ei ole kindel, et ma tahan teada järjekordset seenemarineerimise nippi või seda, kas punase veini plekki peaks eemaldama valge veiniga või hoopis koorelikööriga... Ja kahtluseuss näris mu hinge hõredaks nagu seene, mille võinuks siiski marineerida.
Ega ma siin oma ängistust ilmarahvale laiali ei laotaks, kui mitte viimasel sünnipäeval poleks ma saanud esmapilgul süütut juturaamatut, mis hiljem osutus vihjetest pingul jutustuseks vanadekodust, kus mõrv end kaua oodata ei lase... Peale seda sai mu paranoia aina hoogu juurde. Vanadekodu! Mitte veel.

Seekord tahtsin ma lugeda midagi märksa impulsiivsemalt kirjutatut (kui seda on köögikappide korrashoid). Tahtsin aeglasel tulel kahelt poolt ühtlaselt kuldpruuniks küpsetatud inimhinge, vürtsikas maitsebuketis elaval tulel grillitud suhteid. Ja ma ei pidanud pettuma!

Foto NAGI's: luule
Kirjastus Pegasuse kodulehelt.

Võtsin riiulist raamatu (muidugi olin ma selle endale ise ostnud, mitte kellegi peale lootma jäänud) "Sõnad soojas süliriimis. Seks eesti luules.", koostanud Jaak Urmet.
Olen terve elu luuletusi lugenud. See on omamoodi vabastav ja meditatiivne, sõnade mängulisusele rajanev hingeravi.
Kõige ilusamad sõnad selles raamatus on kirja pannud Karl Ristikivi, Kalju Lepik, Rudolf Rimmel. Ma ei tahagi selle kohta midagi enamat öelda, seda peab ise lugema, mitte edasi jutustades oma lihtsate sõnadega närustama.
Omamoodi võluv intrigant on Marie Under, kes nii lihtsalt ja kaalutletult on võtnud elult seda, mida ta vaid tahtis. Imestama paneb see, kuidas ta ajal, mil kõik ihuline end patupitseriga ehtis ja naise roll oli maimukesi ilmale kanda, võttis see kadedaks tegevalt nautlev naine kimbu mehi ja need kõik ükshaaval ümber sõrme keeras. Siiralt ja sundimatult valas ta tunded nagu sulametalli vormidesse, luulevormidesse. Ka seda peab ise lugema.
Hea tundega mainin ära Merca ja Tõnu Trubetsky, kelle luulet me keskkooli ajal sageli üksteisele ette kandsime ja kelle sõnadest tiivustatuna isegi riime rihtisime.
Kes naeruteraapiasse usub, lugegu kindlasti kasvõi kaks korda Contra luuletusi selle kogumiku kaante vahelt.
Mulle meeldivad kindlasti sellised pehmemad sõnakasutused, kerged ülelibisemised aga, et pealkirja õigustada, on selles raamatus ka anatoomilisi täpsusi, kirevamat kirjakeelt. Osa luuletusi sarnaneb spordikommentaatori õhinas öeldud sõnadele, kus täpselt kirjeldatud tehnilisele sooritusele püütakse omapoolset hinnangut anda. Igale maitsele midagi.
Ning kindlasti tasub ülelugeda ka koostaja järelsõna, saad paremini aru, saad rohkem teada.
Lõppeks pean mainima, et mulle tuli suureks üllatuseks selle raamatu puhul, et rõhuv enamus luuletustest on meeste poolt kirjutatud. Kus küll on meie Dorised, Lehted, Kristiinad, Liisid, Aved ja Elod? Ja meie räägime, et eesti mees on tuim nagu lestakala? No ega ikka ei ole küll! Eesti mees on täitsa särts, vähemalt kui asi puudutab luuletamist.

Sinu õrnalt soojad pihud
libisevad üle
kumeruste minu ihul.
Lootus süütab tule.
Nagu ammu nähtud unes,
nagu vanas filmis
seisan paljajalu lumes
kevadpäike silmis.






No comments:

Post a Comment