Thursday, December 1, 2016

Nokturn järve ääres.

... Kus on see koht, kust enam edasi ei saa? Kus on see klaassein, mille vastu pead otsaesisega nõjatuma, millest läbi näed, aga läbi ei pääse? Kus katkeb jaks! (Jaan Kruusvall "Nokturn järve ääres")

Déjà vu...
Ma ju ei pööraks sellele nii palju tähelepanu, kui ma poleks lugenud seda 25 aastat tagasi. Jutustus "Nokturn järve ääres" on ilmunud samanimelises kogumikus 1991 ja umbes viisteist aastat hiljem raamatus "...sinetavad kaugused...".

Mäletan, et see tekitas minus segadust, sest algas teab kust, justkui poole pealt ja lõppes samavõrd veidralt. Tol ajal jäi palju mõistmatuks. Ometi oli see raamat mulle sedavõrd tähtis, et ka kolides ilmus ta ikka parimate palade riiulisse. Ma ootasin, et elu ise annab sellele omapoolse selgituse, et kord ma saan aru...
Nüüd olin ma asjaolusid kokku langetades selleks valmis. Vaatamata sellele, et tegemist on lühikese jutustusega, siis lugesin seda mitmel õhtul. See ei ole lugu, mis annab kerge une, et loed ja ühel hetkel vajutab uni oma raske käega laugudele. Pigem jääb loetu uduse pilvena unedesse hõljuma.
Tõepoolest algab lugu ilma liigsete selgitusteta, üks esimesi küsimusi, mille kirjanik esitab on - kas hing vananeb? Edasi ei lähe sugugi kergemaks. Ta portreteerib kolme inimest, läbi heitumise, hirmu ja valu, kadunud eneseusu, kaotatud tuleviku.
Kas ta tõesti tahabki näidata kõike nii lootusetuna? Sellest ma aru ei saanudki.
Mind kõige rohkem hämmastas, millises hingetus üksinduses ta inimesi hoiab! Lõpus saabuv surm näib vabastav ja kogu eelnenu taustal pigem pääseteena. Asja ei muuda kurvemaks enam seegi, et surevad nooremad tegelased, kellest üks viiakse kirikuaeda oma enese lapse kõrvale. See depressiivsus ei kiskunud mind endaga kaasa, ilmselt on minu eluvärvid niipalju heledamad, aga ma jälgisin dokumentaalse huviga loo käiku, ma ei väsinud küsimast : miks? Enamik Kruusvalli kirjutisi on lobedalt jutustavad olustikupildid, mingis mõttes nagu ajakirjanduslikud kokkuvõtted, lühidad ja loomulikud. Seevastu "Nokturn...", mis ju tähendab öömuusikat ja kannab meid öisesse saladustemaailma, näitab Kruusvalli võimet kiskuda lagedale inimhinge tumedam pool.
Taevas, ma pole iial midagi nii kurba lugenud. Sellist kurbust juba välja ei mõtle. Lugedes ma näen tavaliselt toimuvat piltidena, kujutlusvõime pole mind küll kunagi alt vedanud, aga sellel lool on ainult must-valged ja rohkem ikka mustad pildid. Kord kirjeldab ta päikeseloojangut värvides, aga ma ei näinudki neid värve.

Foto NAGI's: rakvere14
Kahtlesin pikalt, kas seda pilti siia lisada, kuigi emotsionaalselt on see just see, mida ma mõtlesin... Siiski (häbi mulle!) ma ei mäleta selle kunstniku nime ja ei leia ka kuskilt... Pilt on tehtud aprillis 2016 Rakvere teatri väikeses majas, kus oli selle nii omanäolise kunstniku tööde näitus. Kui ma selle nimeni kord jõuan, siis lisan siia ........................


Maailm on täis veidrusi ja luban seekord ühe endalegi - ma võtan selle raamatu kätte veelkord 25 aasta pärast. Siis võin öelda, et viiekümne aasta jooksul on see kolmel korral mu silme eest läbi jooksnud, tõtanud, heljunud.

Armastuse jaoks sa pead olema vaba, või teeb armastus sind vabaks...(Kruusvall)

Võibolla just nende sõnade pärast...














No comments:

Post a Comment