Saturday, December 31, 2016

Luban...

Luban, et ma sulle koon
käpikuisse päikest,
mütsi sisse mõtteid helli.

Täna mulle näib see
salli sisse kootud embus
sinu oma juba,
kuigi alles varrastele
tööks pean andma luba.

Sinu kampsunisse põimin
oma südame ja meele,
iga kootud rida räägib
armastuse keeles.

Sinu sokkidesse koon
oma käidud sammud,
siis sa ükskord tulla tead
salaja mu kannul.

Foto NAGI's: soki

Luban, et uuel aastal koon ma mitme maratoni jagu lõnga.
Luban, et ma loen hingepugevaid raamatuid.
Kuulan rohkem. Mõtlen rohkem. Räägin vähem.
Ja kirjutan, sest see on ainus viis ennast ära tunda, endaks jääda.

Ma luban veel, et ma teen vigu, huvitavaid vigu. Mitte kahetsemiseks, vaid mäletamiseks.
Eksin, sest eksimine on inimlik.

...ja kes meist inimlik olla ei tahaks.





No comments:

Post a Comment