Wednesday, December 21, 2016

Kellegi teise elu.

Satun üsna sageli Draamateatri vastas oleva raamatupoe keldrikorrusel asuvale raamatuturule. See on üks isemoodi koht, kus kohvitassi- või postkaardihinnaga võib leida lugemist mitmeks ajaks. Veider, mis? Pealegi meenutab see koht mulle filmi "You've Got Mail", film on muidugi magusam kui mistahes cappuccino või caffè latte iial tehtud on... aga magus on hea.
Sedapuhku ostsin ma Käbi Laretei raamatu "Kuhu kadus kõik see armastus?", mis koosneb Ingmar Bergmani kirjadest Käbile ja Käbi päevaraamatust. Vaatamata sellele, et Bergman oli Rootsis üks erilisemaid loomeinimesi ja Laretei oli (imeilusa naisena) suurepärane klaverikunstnik, siis see raamat midagi eriti uut ei paku. Pigem oligi lugedes selline teiste elus sorkimise tunne. Kahjuks. Vaatamata teatud igavusele, külastas mind siiski mõni mõte. Esiteks - Bergmani päris esimesest kirjast alates oli mulle selge, et nad lämmatasid teineteise elud. Mul oli tunne nagu oleks ma lugenud raamatut tagant poolt ette poole. Esimeste lausetega öeldi ära see, milleni oleks ehk võinud lõpetuseks jõuda või mis oleks võinud aimamisi õhku jäädagi. Teiseks - jõudsin ma imeliku mõtteni - kui inimene (olgu ta siis mees või naine) on olnud aastakümneid abielus, siis mida see tema kohta räägib? Kas seda, et ta on väga hooliv, isetu, empaatiline ja leplik või on ta erakordselt valelik? Lausa silmakirjalik? Valetada endale või teistele, mis vahet sellel on? Kuhu kadus kõik see armastus?
Inimesed usuvad mingit imepärast vääramatut õigust alustada uuelt puhtalt lehelt, saamata aru, et nad on kõik lehed juba täis kriitseldanud - puhtaid! enam ei ole. See ei ole mäng ja sul ei ole kahte, kolme või üheksat elu. On ainult üks.
Kui uskuda kõike kirjapandut, kadus armastus juba siis, kui naine oma 3-aastase lapse isaga maha jättis. Edasi sai tulla ainult veeremine allamäge, kord kiiremini, kord konarustest veel uut hoogugi saades. Reetmine on ka siis reetmine, kui see ülekullata ja ümbernimetada.

Foto NAGI's: teater1

Siis lugesin näidendit "Varesele valu, harakale haigus…" (Mari-Liis Lill, Paavo Piik). No tegelikult seda ei saa ikka lugeda. See oli häirivalt kõnekeelne. Mulle meeldib sõna. Sõnaseadmine on kunst. Selles ongi kogu mängu võlu - mitte ainult raamatu turvaliste kaante vahel, vaid ka teatris, kus sõnale annab tähenduse kõneleja. Liialt lihtsustatu liigub liig ligidale labasele ja labane on liialt jämedakoeline, tahumatu, rahutu. See on nagu liig lühike seelik keskealise seljas - natuke piinlik, natuke veider. Näidendis võiks sõna öelda rohkem kui tavaelus, sellel võiks olla suurem väärtus.
Ma saan aru, et tegemist on inimeste jutustatud lugudega, aga minu jaoks jääb selles lihtsakoelisuses tuum tabamata. Teema on rääkimist väärt, kuulamist väärt. Võibolla kõnekeelsena on see isegi rusuvam? Samas mulle isiklikult meeldib kihtide paljusus, mu meeled on enam ärkvel, kui ristteele jõudes antakse mulle kasvõi vaid näiline võimalus otsustada, millist rada mööda minna.
Märkusena - hea teater pakub vaatajale just seda näilist; seda, et ega me keegi ju täpselt ei tea, milleni see välja viib. Selle näilisuse nimel olen ma valmis õhtul välja minema, ennast unustama, ennast mitte märkama. Kõik, mis elu koos hoiab, mida ma veel ei tunne, rullub mu silme ees lahti. On seda siis vähe?


Foto NAGI's: teater2

Ja siis, ja siis lugesin Tõnu Õnnepalu näidendit "Vennas". Mulle meeldis kõik - minus tekkinud ettekujutus, olustik, lugu, teekond aegade taha. Teades, kes seda mängivad, oli mul segamatult tunne, et ma kuulengi neid inimesi rääkimas, mulle jutustamas. Ometi jäi mul selline tunne, et minu tavapärased teatrikaaslased seda suutäit alla ei neela. Ma ei saagi aru, miks ma nende eest nii kindlakäeliselt otsustasin?
Minu jaoks on Tõnu Õnnepalu selline kirjanik, kes lahendab lood talle omaselt väga tundlikult ja pragmaatilisemale inimesele võib see olla emotsionaalselt liiga kõikuv; moel või teisel ehk põhjendamatu.
Lisaks olid selles raamatus ka need kirjad, mis näidendisse ei jõudnud, ja palju fotosid etendusest. Omamoodi lisaväärtus seegi. Siiski pean tunnistama, et vaatamata näiliselt heale emotsioonile, jõudsin arusaamani, et enam rohkem ühtegi näidendit ma ei loe. Ükskõik kui huvitav see ka poleks, on seda siiski RASKE lugeda. Kõik jutustavad laused on puudu, kadunud. Ma ei tea, mida ma peaksin juurde mõtlema, milles kirjaniku peale lootma. See on... harjumatu, see nõuab mingit ekstra keskendumisvõimet, mingit üheksandat või kümnendat meelt, millest ma kahtlemata olen ilma jäänud. Ma eelistan, et näidend kantakse mulle ette (sõna-sõnalt mõistetuna!), et selles on inimesed sees, lihast ja luust päris inimesed, kes mu fantaasia nagu tuulelohe taeva alla lennutavad. Et ma võiks vaid silmad pärani kinni ("Eyes Wide Shut") kaasa rännata. On seda siis palju tahta?
Ma ise võin rannal oma tuulelohega jooksma jäädagi, ent õhku see mu käest ei tõuse...

***
Sellest lugemisest tiivustatuna lasin mõttel lennata (sest mõttel pole kaalu, mõte ei pea olema sõna ja ammugi mitte tegu). Mingil ajal sa ootad nii väga, et midagi juhtuks ja siis juhtub. Kevadest saab suvi ja suvest sügis. Lilled õitsevad sügisel, vähemalt visamad. Kevadel oskab igaüks õitseda.
Mingil hetkel saad aru, et see, mida sa ei ütle, on tähtsam, kui see, mida sa ütled; et see mida sa ei tee, räägib sinust rohkem, kui see, mida sa teed; et see, mis ei ole juhtunud, on palju põnevam, kui see, mis nüüdsama juhtus; et see mõte, mis sul just tuli, jõuab minuni enne, kui sa selle ümber mõelda jõuad.

...ja kas midagi tuleb ka peale sügist? Täna algab talv.






No comments:

Post a Comment