Wednesday, December 28, 2016

Jõulujahedus.

Ma jõuan alati mere äärde. Isegi jõulu esimesel pühal polnud teisiti. Ma olin kuskil Vintse ja Alliklepa vahel, väikesed kivid iga sammuga saabaste all endast häälekalt märku andes kõndisin mööda kitsast rannariba kõrgete puude ning vahuste lainete vahel. Hoidsin kõvasti käest, hoiaksin praegugi.
Kõndisin kuni kiviklibune rada sootuks kadus ja mul oli valida, kas mets või meri. Tuul lükkas laineid aina puudeni, jätmata jalale astumise ruumi. Puud nii vankumatud, kokkuhoidvad, olid nad ju meretuultes suureks kasvanud, harjunud kõige kiuste olema. Juured sügaval toitmas elutahet. Vahused lained aga tantsisid muretult jäises tuules mere avarast sülest randa, et siis end kividele heita.
Jäi mets ja maa. Astusin vaid mõne sammu ja olin järsku ümbritsetud hellast vaikusest, kõrgete mändide ladvus vaid õrn tuulesahin nagu ema oleks oma lapse juustest sõrmed läbi libistanud.
Vanade puude vaikus. Tark ja toetav. Kuulasin seda harjumuspäratut vaikust nagu kuulaksin ennast, oma hingamist, elutahet. Ennast kuulata on privileeg, aga ka kohustus, kui tahad olemise asemel elada.
Kõndisin, kuni ühel hetkel asendusid põlispuud tillukeste samblas tuduvate männilaste ja kuusetittedega. Milline lastetuba! Elujõu inkubaator! See värske, alles ilmavalgust näinud roheline, okkad alles pehmed, ise vaid vaksapikkused. Elu ja looduse mitmekesisus sundis mind paigale, valisin hoolega teed, sest elu mu ümber oli nii ilmne. Ma ei tahtnud neid looduse imelapsi segada, ainult luba neid veel vaadata.

Tagasi läksin sama rada, aga rikkamana, jõukamana, tervemana. Olin saanud paraja annuse antidepressante, vitamiine; hing oli saanud palsamit ja mürri.

Foto NAGI's: meri5

Minust läbi, minust üle
kannab soolast õhku tuul,
laine tantsib mere süles.
Mis mul öelda, hingetul?

Kõrkjad kummarduvad merre
ja mul pole raasu häbi,
valu vaikselt imbub verre,
minust üle, minust läbi
külmad pritsmed lendavad.

Vaikselt astun laintevahtu,
jalge alt kaob kindel maa.
Süda seiskub, veri jahtub,
enam endaks ma ei saa.

(See ei ole jõululuuletus ja selle eest võib jõuluvanalt saada ainult Xanax´it)

Jõulu teise püha õhtul, kui liuad, vaagnad ja kausid olid puhtaks lakutud (loe : pestud), piht pringimaks söödud ja ma vintsutustest ehk pisut väsinud, sättisin end mugavalt oma tugitooli. Panin pahaaimamatult televiisori mängima ja enne veel, kui ma midagi mõelda jõudsin, hakkas John McClane minu elutoas metsikusi tegema.
Vahetasin kärmelt kanalit, mispeale nägin koolipoisilikult tagasihoidlikku Märt Avandit, kes ütles, et ta on ikka täielik tainas, kes rambipalavikus ja puudritolmus oma tähetundi ootab.
Vahetasin kanalit, mispeale nägin Märt Avandit, kes oma sügava silmavaatega võinuks sulatada ka sajandeid tagasi kummituseks muutunud Valge Daami südame.
Vahetasin kanalit, mispeale nägin Märt Avandit...
Ma ei julgenud enam kanalit vahetada.

Tegelikult mulle Märt Avandi väga meeldib. "Vehklejast" natuke napakate reklaamideni välja. Ja pole palju möödas ajast, mil ma tööpäeva lõpetasin arvutist Märt Avandi laule kuulates. Mulle meeldib, kui näitleja laulab. Selles on mingi algosake, midagi loomulikku, ei midagi teatraalset (sest kogu oma teatraalsuse saab ta ju õhtuti publikule maha mängida).
No ma oleksin ikka täielik tainas, kui ma nüüd veel kõhkleksin, kas "Tramm nimega Iha" piletid osta või mitte, veebruariks ehk. (Tegelikult ma pole Avandit laval näinudki.)
"Mitte praegu, kallis!" käib ka korra peast läbi.
Mitte praegu, kallis.
Alles kevadel.







No comments:

Post a Comment