Wednesday, December 7, 2016

Boyband. Pärnu Endlas.

14. august 2016, Pärnu.

Vaevalt ühe sekundiga otsustasin, et me läheme seda vaatama. Esiteks - see on Pärnu ja see on august. Teiseks - on mu poja 18. sünnipäev ja ma kehtestan ennast lapsevanemana, teadagi - emad ei lase oma poegadest lahti... Vana kooli matriarhaat.

Niisiis on augustikuine Pärnu mu ees, unustan meid tänavatele jalutama kuni märkan, et on tagumine aeg teatrisse minna. Õhtu kogub sumedust, soe õhk kandub eemale ja asendub pikapeale jahedamaga. Jões on palju vett, üksikud paadid liuglevad mööda.

Teatris leian meie kohad - minu ees, minu taga, minu ümber istuvad sädistavad teismelised. Püüan juurelda, kuidas ma siia sattusin, mis meeltesegadus mind tõi poistebändi küpsuseksamile? Mõtlen, et olen minagi kunagi olnud kui mitte just sädistav, siis ikkagi teismeline. Kraabin kuskilt sügavalt välja ühe sündmuse, mis leidis aset keskkooli esimesel aastal. Meie klassi tuli meist aastakese vanem tüdruk, kelle olekust õhkus mingit alles-alles avastatud õrna naiselikkust ja kes polnud kade meiega oma teadmisi jagama. Kui siis üks tüdrukutest ütles, et ta on ikka väga armunud mingisse välismaa näitlejasse, siis kommenteeris see vanem ja targem, et tal on see etapp elus jäädavalt möödas. Ja meie, kes me seda kuulasime, mõtlesime, kes rohkem, kes vähem, et ahaaa, ka selline asi on võimalik. Kas ma teda ikka päriselt uskusin, seda ma enam ei mäleta, kuid see tundus mulle ikka täitsa asjaliku tarkusena. Praegu oma 15-aastast tütart vaadates paneb see mind heldinult muigama. Armas taevas, ära võta meilt seda lapselikku maailmavaadet, ära raputa meid üles ilusast unest, mitte enne kui me oleme täiskasvanud, päris elu astub nagunii kord me tuppa ja pole kindel, et ta õrnalt koputab ning tasa astub, pigem ikka raske saapaga otse voodi ette.

Ühel hetkel muutub valgus saalis ja etendus võib alata.
Ei või olla, osatäitjad on ehk ise umbes kaks korda vanemad, kui nende poolt kehastatud poisid. Selles on mingi magus iroonia. Saan aru - lugu on laval olnud juba mitmeid aastaid ja leidnud sooja vastuvõtu ning seda mängitakse veel ja veel. Tugeva tümpsuga taustal tõmbavad poisid vaatajad kaasa, see on kerge ja lõbus, silmanurgast näen oma teismelisi naeratamas. Esialgsed kahtlused pühitakse mu peast ja ma lähen kaasa selle suhkruse jutustusega.

Seekord läheb kniks, kraaps ja sügav kummardus Märt Agule, kes on tantsud seadnud ja poisid ehk vahel piitsa, vahel präänikuga nii edevasti liikuma pannud. Seda on lihtsalt tore vaadata, sest nagu ütleb Märdi kooli Tallinna Tantsuakadeemia veebileht "Tants on emotsiooni väljendus" ja seda emotsiooni jagub julgelt kaheks vaatuseks. Mulle siinkohal meenub, et kunagi, kui mul tantsuakadeemiasse tihedasti asja oli, nägin tantsukooli ühel peol Märti tantsimas. See oli nii vahetu, tundlik, helge ja äraütlemata hingeline.

Ma ei tea, kas on õige öelda, et peaosas on Koit Toome? See peaosalemine jaguneb ikka üsna mitme pea vahel nagu Tambet Seling, Bert Raudsep, Priit Loog ja Sten Karpov. Andekad noored näitlejad, kes poiss-olemist sugugi unustanud pole ja kelle esituses nii tantsimine kui laulmine uskumatult kaasakiskuvalt õnnestub nagu poleks nad ahastuse äärel tunde ja tunde proovisaalis veetnudki...

Tubliks õnnestumiseks pean ka kostüümikunstniku tööd. Tähelepanuväärsem osa tehtust ilmub lavale etenduse lõpus, kus poisid kannavad sametist? pintsakuid - need on väga ägedad, istuvad hästi, mõjuvad suursuguselt. Samavõrd teevad silmale pai kepsakad tantsutüdrukud, kes suurt publikut ilmselgelt naudivad.


Foto NAGI's: boy1
Siirupine paraadfoto Endla teatri fb lehelt.

"Boyband" on pesueht noortekas, üks hästi teostatud parajalt magus ja kelmikas kompott ning tunnen kaasa, kui mõni tundlikuma kultuuriseedeelundkonnaga kunstilemb peab lahkuma tühja kõhu ja täis südamega. Eelkõige sobib vaatamiseks (kuulamiseks!) neile, kes ei karda, et siirup figuuri ära rikub.

"Boyband" on pesueht noortekas... ja teiseks vaatuseks olin ma no kui mitte viisteist, siis mitte kriipsugi vanem kui 17! Aitäh, poisid!

PS. Juba poolteist kuud hiljem läks mu poeg seda uuesti vaatama ühe ilusa tüdrukuga. Matriarhaat mõraneb!
Mu tütar ütles, et ta vaataks seda veelkord, võibolla siis teemegi ühe tüdrukute päeva Pärnus. Ikkagi 17!

No comments:

Post a Comment