Saturday, December 31, 2016

Luban...

Luban, et ma sulle koon
käpikuisse päikest,
mütsi sisse mõtteid helli.

Täna mulle näib see
salli sisse kootud embus
sinu oma juba,
kuigi alles varrastele
tööks pean andma luba.

Sinu kampsunisse põimin
oma südame ja meele,
iga kootud rida räägib
armastuse keeles.

Sinu sokkidesse koon
oma käidud sammud,
siis sa ükskord tulla tead
salaja mu kannul.

Foto NAGI's: soki

Luban, et uuel aastal koon ma mitme maratoni jagu lõnga.
Luban, et ma loen hingepugevaid raamatuid.
Kuulan rohkem. Mõtlen rohkem. Räägin vähem.
Ja kirjutan, sest see on ainus viis ennast ära tunda, endaks jääda.

Ma luban veel, et ma teen vigu, huvitavaid vigu. Mitte kahetsemiseks, vaid mäletamiseks.
Eksin, sest eksimine on inimlik.

...ja kes meist inimlik olla ei tahaks.





Friday, December 30, 2016

Kududes teen head.

Selle aasta heategevusmüükidele tegin kimbu salle, mütse.
Pildistada polnud ei aega ega valgust, ka emotsionaalsest jõudu mitte. Kuidagi kuhjus kõik.

Foto NAGI's: kiisu3

Foto NAGI's: PA220005

Foto NAGI's: PA220015

Foto NAGI's: PA220008

Foto NAGI's: PA220019

Foto NAGI's: PB210179

Foto NAGI's: PB210180

Foto NAGI's: PC220316

No ja sellelt viimaselt pildilt pole ju üldse midagi arusaada - enadale jätan siiski meelde, et see läks jõulupakki Üllele Saaremaale. Sain selle öösel valmis ja siis oli sel juba aeg lahkuda. (Raasiku villane ja Dropsi siid alpakaga.) Taustaks selle sügise minu suurprojekt - kividega kaetud korsten, tegemine oli sama meeleline nagu kudumine - täis häid mõtteid, püsivust, soojust.

Wednesday, December 28, 2016

Jõulujahedus.

Ma jõuan alati mere äärde. Isegi jõulu esimesel pühal polnud teisiti. Ma olin kuskil Vintse ja Alliklepa vahel, väikesed kivid iga sammuga saabaste all endast häälekalt märku andes kõndisin mööda kitsast rannariba kõrgete puude ning vahuste lainete vahel. Hoidsin kõvasti käest, hoiaksin praegugi.
Kõndisin kuni kiviklibune rada sootuks kadus ja mul oli valida, kas mets või meri. Tuul lükkas laineid aina puudeni, jätmata jalale astumise ruumi. Puud nii vankumatud, kokkuhoidvad, olid nad ju meretuultes suureks kasvanud, harjunud kõige kiuste olema. Juured sügaval toitmas elutahet. Vahused lained aga tantsisid muretult jäises tuules mere avarast sülest randa, et siis end kividele heita.
Jäi mets ja maa. Astusin vaid mõne sammu ja olin järsku ümbritsetud hellast vaikusest, kõrgete mändide ladvus vaid õrn tuulesahin nagu ema oleks oma lapse juustest sõrmed läbi libistanud.
Vanade puude vaikus. Tark ja toetav. Kuulasin seda harjumuspäratut vaikust nagu kuulaksin ennast, oma hingamist, elutahet. Ennast kuulata on privileeg, aga ka kohustus, kui tahad olemise asemel elada.
Kõndisin, kuni ühel hetkel asendusid põlispuud tillukeste samblas tuduvate männilaste ja kuusetittedega. Milline lastetuba! Elujõu inkubaator! See värske, alles ilmavalgust näinud roheline, okkad alles pehmed, ise vaid vaksapikkused. Elu ja looduse mitmekesisus sundis mind paigale, valisin hoolega teed, sest elu mu ümber oli nii ilmne. Ma ei tahtnud neid looduse imelapsi segada, ainult luba neid veel vaadata.

Tagasi läksin sama rada, aga rikkamana, jõukamana, tervemana. Olin saanud paraja annuse antidepressante, vitamiine; hing oli saanud palsamit ja mürri.

Foto NAGI's: meri5

Minust läbi, minust üle
kannab soolast õhku tuul,
laine tantsib mere süles.
Mis mul öelda, hingetul?

Kõrkjad kummarduvad merre
ja mul pole raasu häbi,
valu vaikselt imbub verre,
minust üle, minust läbi
külmad pritsmed lendavad.

Vaikselt astun laintevahtu,
jalge alt kaob kindel maa.
Süda seiskub, veri jahtub,
enam endaks ma ei saa.

(See ei ole jõululuuletus ja selle eest võib jõuluvanalt saada ainult Xanax´it)

Jõulu teise püha õhtul, kui liuad, vaagnad ja kausid olid puhtaks lakutud (loe : pestud), piht pringimaks söödud ja ma vintsutustest ehk pisut väsinud, sättisin end mugavalt oma tugitooli. Panin pahaaimamatult televiisori mängima ja enne veel, kui ma midagi mõelda jõudsin, hakkas John McClane minu elutoas metsikusi tegema.
Vahetasin kärmelt kanalit, mispeale nägin koolipoisilikult tagasihoidlikku Märt Avandit, kes ütles, et ta on ikka täielik tainas, kes rambipalavikus ja puudritolmus oma tähetundi ootab.
Vahetasin kanalit, mispeale nägin Märt Avandit, kes oma sügava silmavaatega võinuks sulatada ka sajandeid tagasi kummituseks muutunud Valge Daami südame.
Vahetasin kanalit, mispeale nägin Märt Avandit...
Ma ei julgenud enam kanalit vahetada.

Tegelikult mulle Märt Avandi väga meeldib. "Vehklejast" natuke napakate reklaamideni välja. Ja pole palju möödas ajast, mil ma tööpäeva lõpetasin arvutist Märt Avandi laule kuulates. Mulle meeldib, kui näitleja laulab. Selles on mingi algosake, midagi loomulikku, ei midagi teatraalset (sest kogu oma teatraalsuse saab ta ju õhtuti publikule maha mängida).
No ma oleksin ikka täielik tainas, kui ma nüüd veel kõhkleksin, kas "Tramm nimega Iha" piletid osta või mitte, veebruariks ehk. (Tegelikult ma pole Avandit laval näinudki.)
"Mitte praegu, kallis!" käib ka korra peast läbi.
Mitte praegu, kallis.
Alles kevadel.







Wednesday, December 21, 2016

Kellegi teise elu.

Satun üsna sageli Draamateatri vastas oleva raamatupoe keldrikorrusel asuvale raamatuturule. See on üks isemoodi koht, kus kohvitassi- või postkaardihinnaga võib leida lugemist mitmeks ajaks. Veider, mis? Pealegi meenutab see koht mulle filmi "You've Got Mail", film on muidugi magusam kui mistahes cappuccino või caffè latte iial tehtud on... aga magus on hea.
Sedapuhku ostsin ma Käbi Laretei raamatu "Kuhu kadus kõik see armastus?", mis koosneb Ingmar Bergmani kirjadest Käbile ja Käbi päevaraamatust. Vaatamata sellele, et Bergman oli Rootsis üks erilisemaid loomeinimesi ja Laretei oli (imeilusa naisena) suurepärane klaverikunstnik, siis see raamat midagi eriti uut ei paku. Pigem oligi lugedes selline teiste elus sorkimise tunne. Kahjuks. Vaatamata teatud igavusele, külastas mind siiski mõni mõte. Esiteks - Bergmani päris esimesest kirjast alates oli mulle selge, et nad lämmatasid teineteise elud. Mul oli tunne nagu oleks ma lugenud raamatut tagant poolt ette poole. Esimeste lausetega öeldi ära see, milleni oleks ehk võinud lõpetuseks jõuda või mis oleks võinud aimamisi õhku jäädagi. Teiseks - jõudsin ma imeliku mõtteni - kui inimene (olgu ta siis mees või naine) on olnud aastakümneid abielus, siis mida see tema kohta räägib? Kas seda, et ta on väga hooliv, isetu, empaatiline ja leplik või on ta erakordselt valelik? Lausa silmakirjalik? Valetada endale või teistele, mis vahet sellel on? Kuhu kadus kõik see armastus?
Inimesed usuvad mingit imepärast vääramatut õigust alustada uuelt puhtalt lehelt, saamata aru, et nad on kõik lehed juba täis kriitseldanud - puhtaid! enam ei ole. See ei ole mäng ja sul ei ole kahte, kolme või üheksat elu. On ainult üks.
Kui uskuda kõike kirjapandut, kadus armastus juba siis, kui naine oma 3-aastase lapse isaga maha jättis. Edasi sai tulla ainult veeremine allamäge, kord kiiremini, kord konarustest veel uut hoogugi saades. Reetmine on ka siis reetmine, kui see ülekullata ja ümbernimetada.

Foto NAGI's: teater1

Siis lugesin näidendit "Varesele valu, harakale haigus…" (Mari-Liis Lill, Paavo Piik). No tegelikult seda ei saa ikka lugeda. See oli häirivalt kõnekeelne. Mulle meeldib sõna. Sõnaseadmine on kunst. Selles ongi kogu mängu võlu - mitte ainult raamatu turvaliste kaante vahel, vaid ka teatris, kus sõnale annab tähenduse kõneleja. Liialt lihtsustatu liigub liig ligidale labasele ja labane on liialt jämedakoeline, tahumatu, rahutu. See on nagu liig lühike seelik keskealise seljas - natuke piinlik, natuke veider. Näidendis võiks sõna öelda rohkem kui tavaelus, sellel võiks olla suurem väärtus.
Ma saan aru, et tegemist on inimeste jutustatud lugudega, aga minu jaoks jääb selles lihtsakoelisuses tuum tabamata. Teema on rääkimist väärt, kuulamist väärt. Võibolla kõnekeelsena on see isegi rusuvam? Samas mulle isiklikult meeldib kihtide paljusus, mu meeled on enam ärkvel, kui ristteele jõudes antakse mulle kasvõi vaid näiline võimalus otsustada, millist rada mööda minna.
Märkusena - hea teater pakub vaatajale just seda näilist; seda, et ega me keegi ju täpselt ei tea, milleni see välja viib. Selle näilisuse nimel olen ma valmis õhtul välja minema, ennast unustama, ennast mitte märkama. Kõik, mis elu koos hoiab, mida ma veel ei tunne, rullub mu silme ees lahti. On seda siis vähe?


Foto NAGI's: teater2

Ja siis, ja siis lugesin Tõnu Õnnepalu näidendit "Vennas". Mulle meeldis kõik - minus tekkinud ettekujutus, olustik, lugu, teekond aegade taha. Teades, kes seda mängivad, oli mul segamatult tunne, et ma kuulengi neid inimesi rääkimas, mulle jutustamas. Ometi jäi mul selline tunne, et minu tavapärased teatrikaaslased seda suutäit alla ei neela. Ma ei saagi aru, miks ma nende eest nii kindlakäeliselt otsustasin?
Minu jaoks on Tõnu Õnnepalu selline kirjanik, kes lahendab lood talle omaselt väga tundlikult ja pragmaatilisemale inimesele võib see olla emotsionaalselt liiga kõikuv; moel või teisel ehk põhjendamatu.
Lisaks olid selles raamatus ka need kirjad, mis näidendisse ei jõudnud, ja palju fotosid etendusest. Omamoodi lisaväärtus seegi. Siiski pean tunnistama, et vaatamata näiliselt heale emotsioonile, jõudsin arusaamani, et enam rohkem ühtegi näidendit ma ei loe. Ükskõik kui huvitav see ka poleks, on seda siiski RASKE lugeda. Kõik jutustavad laused on puudu, kadunud. Ma ei tea, mida ma peaksin juurde mõtlema, milles kirjaniku peale lootma. See on... harjumatu, see nõuab mingit ekstra keskendumisvõimet, mingit üheksandat või kümnendat meelt, millest ma kahtlemata olen ilma jäänud. Ma eelistan, et näidend kantakse mulle ette (sõna-sõnalt mõistetuna!), et selles on inimesed sees, lihast ja luust päris inimesed, kes mu fantaasia nagu tuulelohe taeva alla lennutavad. Et ma võiks vaid silmad pärani kinni ("Eyes Wide Shut") kaasa rännata. On seda siis palju tahta?
Ma ise võin rannal oma tuulelohega jooksma jäädagi, ent õhku see mu käest ei tõuse...

***
Sellest lugemisest tiivustatuna lasin mõttel lennata (sest mõttel pole kaalu, mõte ei pea olema sõna ja ammugi mitte tegu). Mingil ajal sa ootad nii väga, et midagi juhtuks ja siis juhtub. Kevadest saab suvi ja suvest sügis. Lilled õitsevad sügisel, vähemalt visamad. Kevadel oskab igaüks õitseda.
Mingil hetkel saad aru, et see, mida sa ei ütle, on tähtsam, kui see, mida sa ütled; et see mida sa ei tee, räägib sinust rohkem, kui see, mida sa teed; et see, mis ei ole juhtunud, on palju põnevam, kui see, mis nüüdsama juhtus; et see mõte, mis sul just tuli, jõuab minuni enne, kui sa selle ümber mõelda jõuad.

...ja kas midagi tuleb ka peale sügist? Täna algab talv.






Sunday, December 18, 2016

Piisake Pärnut, jälle.

Pärnade all, kus mu kodu,
oktoobris või novembris siis,
hingan endasse külmniisket udu,
hingan, sest elan siin.

Jõgi jääb selja taha.
Mõni joon on hullem kui piir,
mis küüntega kraabitud maha,
mis valutab põsel kui kriim.

Mu ees on lainete loks,
veel jäätuda pole jõudu,
kajab minus su südametuks
kuni merevees vaikuseks sumbub.

Mu mõtted on täna nii selged
lumeräitsakad lendlevad.
Püüan külmkargeid helbeid,
mu huultel nad sulavad.

******

Täna on neljas advent, juba.

Thursday, December 15, 2016

Vahelugemiseks.

Mulle on kingitud elu jooksul palju raamatuid. Väga huvitavaid raamatuid. Viimasel ajal on mind aga hakanud närima üks omamoodi kahtluseuss. Miks on just viimasel ajal nende raamatute pealkirjades ikka esindatud sõnad (luba mul loetleda) : hoidis, perenaine, käsiraamat, mahe, köök, supp, stopp! Ma ei ole kindel, et ma tahan teada järjekordset seenemarineerimise nippi või seda, kas punase veini plekki peaks eemaldama valge veiniga või hoopis koorelikööriga... Ja kahtluseuss näris mu hinge hõredaks nagu seene, mille võinuks siiski marineerida.
Ega ma siin oma ängistust ilmarahvale laiali ei laotaks, kui mitte viimasel sünnipäeval poleks ma saanud esmapilgul süütut juturaamatut, mis hiljem osutus vihjetest pingul jutustuseks vanadekodust, kus mõrv end kaua oodata ei lase... Peale seda sai mu paranoia aina hoogu juurde. Vanadekodu! Mitte veel.

Seekord tahtsin ma lugeda midagi märksa impulsiivsemalt kirjutatut (kui seda on köögikappide korrashoid). Tahtsin aeglasel tulel kahelt poolt ühtlaselt kuldpruuniks küpsetatud inimhinge, vürtsikas maitsebuketis elaval tulel grillitud suhteid. Ja ma ei pidanud pettuma!

Foto NAGI's: luule
Kirjastus Pegasuse kodulehelt.

Võtsin riiulist raamatu (muidugi olin ma selle endale ise ostnud, mitte kellegi peale lootma jäänud) "Sõnad soojas süliriimis. Seks eesti luules.", koostanud Jaak Urmet.
Olen terve elu luuletusi lugenud. See on omamoodi vabastav ja meditatiivne, sõnade mängulisusele rajanev hingeravi.
Kõige ilusamad sõnad selles raamatus on kirja pannud Karl Ristikivi, Kalju Lepik, Rudolf Rimmel. Ma ei tahagi selle kohta midagi enamat öelda, seda peab ise lugema, mitte edasi jutustades oma lihtsate sõnadega närustama.
Omamoodi võluv intrigant on Marie Under, kes nii lihtsalt ja kaalutletult on võtnud elult seda, mida ta vaid tahtis. Imestama paneb see, kuidas ta ajal, mil kõik ihuline end patupitseriga ehtis ja naise roll oli maimukesi ilmale kanda, võttis see kadedaks tegevalt nautlev naine kimbu mehi ja need kõik ükshaaval ümber sõrme keeras. Siiralt ja sundimatult valas ta tunded nagu sulametalli vormidesse, luulevormidesse. Ka seda peab ise lugema.
Hea tundega mainin ära Merca ja Tõnu Trubetsky, kelle luulet me keskkooli ajal sageli üksteisele ette kandsime ja kelle sõnadest tiivustatuna isegi riime rihtisime.
Kes naeruteraapiasse usub, lugegu kindlasti kasvõi kaks korda Contra luuletusi selle kogumiku kaante vahelt.
Mulle meeldivad kindlasti sellised pehmemad sõnakasutused, kerged ülelibisemised aga, et pealkirja õigustada, on selles raamatus ka anatoomilisi täpsusi, kirevamat kirjakeelt. Osa luuletusi sarnaneb spordikommentaatori õhinas öeldud sõnadele, kus täpselt kirjeldatud tehnilisele sooritusele püütakse omapoolset hinnangut anda. Igale maitsele midagi.
Ning kindlasti tasub ülelugeda ka koostaja järelsõna, saad paremini aru, saad rohkem teada.
Lõppeks pean mainima, et mulle tuli suureks üllatuseks selle raamatu puhul, et rõhuv enamus luuletustest on meeste poolt kirjutatud. Kus küll on meie Dorised, Lehted, Kristiinad, Liisid, Aved ja Elod? Ja meie räägime, et eesti mees on tuim nagu lestakala? No ega ikka ei ole küll! Eesti mees on täitsa särts, vähemalt kui asi puudutab luuletamist.

Sinu õrnalt soojad pihud
libisevad üle
kumeruste minu ihul.
Lootus süütab tule.
Nagu ammu nähtud unes,
nagu vanas filmis
seisan paljajalu lumes
kevadpäike silmis.






Thursday, December 8, 2016

Charles Aznavour ja Erkki Otsman.

"She
May be my treasure or the price I have to pay ..."

Käisin Estonia talveaias Erkki Otsmani kontserdil, kus ta esitas Charles Aznavouri laule.
Õppisin kunagi enam kui 20 aastat tagasi kursustel prantsuse keelt ja minuga samal kursusel oli ka Erkki. Mind üllatas algusest peale tema võime asju lennult haarata ja suurepäraselt järgi aimata prantsuse keelele omast hääldust. Samuti oli temas sellist huvitavat teatraalsust, hingestatust. Seega ei üllatanud mind sugugi, et temast sai suurepärane prantsuse laulude esitaja, omamoodi kultuurisaadik.

Foto NAGI's: erkki
Pilt pärineb artisti kodulehelt www.otsman.com

Seekordne kontsert oli huvitav ent ehk siiski liiga akadeemiline, selline aktuse vormis, laulud vaheldusid Aznavouri eluliste seikadega, luuleridadega. Omamoodi üllatas mind see, et mitmed laulud olid tõlgitud eesti keelde, mis kontserdile küll midagi juurde ei andnud. Ma eelistanuks kuulata kõiki lugusid prantsuse keeles. Muusika iseenesest oli ilus - mulle meeldis väga kontrabass, mida mängis Tanel Liiberg, kõlas hästi ja oli kaugele näha. Jaak Lutsoja akordioniga oli mingite puhmaste varjus, kuid kõlas meloodiliselt ja viis kuulaja otseteed Pariisi. Klaveril saatis Andranik Kechek.

Omamoodi paradoks on seegi, et kogu kontserdi meeldejäävam lugu oli "She" - ainus Aznavouri laul, mida teatakse pigem inglisekeelsena. Otsman esitas seda kuriseva prantsuse aktsendiga nii meeldejäävalt, nii prantslaslikult.

"The smile reflected in a stream
She may not be what she may seem
Inside her shell..."



Wednesday, December 7, 2016

Boyband. Pärnu Endlas.

14. august 2016, Pärnu.

Vaevalt ühe sekundiga otsustasin, et me läheme seda vaatama. Esiteks - see on Pärnu ja see on august. Teiseks - on mu poja 18. sünnipäev ja ma kehtestan ennast lapsevanemana, teadagi - emad ei lase oma poegadest lahti... Vana kooli matriarhaat.

Niisiis on augustikuine Pärnu mu ees, unustan meid tänavatele jalutama kuni märkan, et on tagumine aeg teatrisse minna. Õhtu kogub sumedust, soe õhk kandub eemale ja asendub pikapeale jahedamaga. Jões on palju vett, üksikud paadid liuglevad mööda.

Teatris leian meie kohad - minu ees, minu taga, minu ümber istuvad sädistavad teismelised. Püüan juurelda, kuidas ma siia sattusin, mis meeltesegadus mind tõi poistebändi küpsuseksamile? Mõtlen, et olen minagi kunagi olnud kui mitte just sädistav, siis ikkagi teismeline. Kraabin kuskilt sügavalt välja ühe sündmuse, mis leidis aset keskkooli esimesel aastal. Meie klassi tuli meist aastakese vanem tüdruk, kelle olekust õhkus mingit alles-alles avastatud õrna naiselikkust ja kes polnud kade meiega oma teadmisi jagama. Kui siis üks tüdrukutest ütles, et ta on ikka väga armunud mingisse välismaa näitlejasse, siis kommenteeris see vanem ja targem, et tal on see etapp elus jäädavalt möödas. Ja meie, kes me seda kuulasime, mõtlesime, kes rohkem, kes vähem, et ahaaa, ka selline asi on võimalik. Kas ma teda ikka päriselt uskusin, seda ma enam ei mäleta, kuid see tundus mulle ikka täitsa asjaliku tarkusena. Praegu oma 15-aastast tütart vaadates paneb see mind heldinult muigama. Armas taevas, ära võta meilt seda lapselikku maailmavaadet, ära raputa meid üles ilusast unest, mitte enne kui me oleme täiskasvanud, päris elu astub nagunii kord me tuppa ja pole kindel, et ta õrnalt koputab ning tasa astub, pigem ikka raske saapaga otse voodi ette.

Ühel hetkel muutub valgus saalis ja etendus võib alata.
Ei või olla, osatäitjad on ehk ise umbes kaks korda vanemad, kui nende poolt kehastatud poisid. Selles on mingi magus iroonia. Saan aru - lugu on laval olnud juba mitmeid aastaid ja leidnud sooja vastuvõtu ning seda mängitakse veel ja veel. Tugeva tümpsuga taustal tõmbavad poisid vaatajad kaasa, see on kerge ja lõbus, silmanurgast näen oma teismelisi naeratamas. Esialgsed kahtlused pühitakse mu peast ja ma lähen kaasa selle suhkruse jutustusega.

Seekord läheb kniks, kraaps ja sügav kummardus Märt Agule, kes on tantsud seadnud ja poisid ehk vahel piitsa, vahel präänikuga nii edevasti liikuma pannud. Seda on lihtsalt tore vaadata, sest nagu ütleb Märdi kooli Tallinna Tantsuakadeemia veebileht "Tants on emotsiooni väljendus" ja seda emotsiooni jagub julgelt kaheks vaatuseks. Mulle siinkohal meenub, et kunagi, kui mul tantsuakadeemiasse tihedasti asja oli, nägin tantsukooli ühel peol Märti tantsimas. See oli nii vahetu, tundlik, helge ja äraütlemata hingeline.

Ma ei tea, kas on õige öelda, et peaosas on Koit Toome? See peaosalemine jaguneb ikka üsna mitme pea vahel nagu Tambet Seling, Bert Raudsep, Priit Loog ja Sten Karpov. Andekad noored näitlejad, kes poiss-olemist sugugi unustanud pole ja kelle esituses nii tantsimine kui laulmine uskumatult kaasakiskuvalt õnnestub nagu poleks nad ahastuse äärel tunde ja tunde proovisaalis veetnudki...

Tubliks õnnestumiseks pean ka kostüümikunstniku tööd. Tähelepanuväärsem osa tehtust ilmub lavale etenduse lõpus, kus poisid kannavad sametist? pintsakuid - need on väga ägedad, istuvad hästi, mõjuvad suursuguselt. Samavõrd teevad silmale pai kepsakad tantsutüdrukud, kes suurt publikut ilmselgelt naudivad.


Foto NAGI's: boy1
Siirupine paraadfoto Endla teatri fb lehelt.

"Boyband" on pesueht noortekas, üks hästi teostatud parajalt magus ja kelmikas kompott ning tunnen kaasa, kui mõni tundlikuma kultuuriseedeelundkonnaga kunstilemb peab lahkuma tühja kõhu ja täis südamega. Eelkõige sobib vaatamiseks (kuulamiseks!) neile, kes ei karda, et siirup figuuri ära rikub.

"Boyband" on pesueht noortekas... ja teiseks vaatuseks olin ma no kui mitte viisteist, siis mitte kriipsugi vanem kui 17! Aitäh, poisid!

PS. Juba poolteist kuud hiljem läks mu poeg seda uuesti vaatama ühe ilusa tüdrukuga. Matriarhaat mõraneb!
Mu tütar ütles, et ta vaataks seda veelkord, võibolla siis teemegi ühe tüdrukute päeva Pärnus. Ikkagi 17!

Thursday, December 1, 2016

Nokturn järve ääres.

... Kus on see koht, kust enam edasi ei saa? Kus on see klaassein, mille vastu pead otsaesisega nõjatuma, millest läbi näed, aga läbi ei pääse? Kus katkeb jaks! (Jaan Kruusvall "Nokturn järve ääres")

Déjà vu...
Ma ju ei pööraks sellele nii palju tähelepanu, kui ma poleks lugenud seda 25 aastat tagasi. Jutustus "Nokturn järve ääres" on ilmunud samanimelises kogumikus 1991 ja umbes viisteist aastat hiljem raamatus "...sinetavad kaugused...".

Mäletan, et see tekitas minus segadust, sest algas teab kust, justkui poole pealt ja lõppes samavõrd veidralt. Tol ajal jäi palju mõistmatuks. Ometi oli see raamat mulle sedavõrd tähtis, et ka kolides ilmus ta ikka parimate palade riiulisse. Ma ootasin, et elu ise annab sellele omapoolse selgituse, et kord ma saan aru...
Nüüd olin ma asjaolusid kokku langetades selleks valmis. Vaatamata sellele, et tegemist on lühikese jutustusega, siis lugesin seda mitmel õhtul. See ei ole lugu, mis annab kerge une, et loed ja ühel hetkel vajutab uni oma raske käega laugudele. Pigem jääb loetu uduse pilvena unedesse hõljuma.
Tõepoolest algab lugu ilma liigsete selgitusteta, üks esimesi küsimusi, mille kirjanik esitab on - kas hing vananeb? Edasi ei lähe sugugi kergemaks. Ta portreteerib kolme inimest, läbi heitumise, hirmu ja valu, kadunud eneseusu, kaotatud tuleviku.
Kas ta tõesti tahabki näidata kõike nii lootusetuna? Sellest ma aru ei saanudki.
Mind kõige rohkem hämmastas, millises hingetus üksinduses ta inimesi hoiab! Lõpus saabuv surm näib vabastav ja kogu eelnenu taustal pigem pääseteena. Asja ei muuda kurvemaks enam seegi, et surevad nooremad tegelased, kellest üks viiakse kirikuaeda oma enese lapse kõrvale. See depressiivsus ei kiskunud mind endaga kaasa, ilmselt on minu eluvärvid niipalju heledamad, aga ma jälgisin dokumentaalse huviga loo käiku, ma ei väsinud küsimast : miks? Enamik Kruusvalli kirjutisi on lobedalt jutustavad olustikupildid, mingis mõttes nagu ajakirjanduslikud kokkuvõtted, lühidad ja loomulikud. Seevastu "Nokturn...", mis ju tähendab öömuusikat ja kannab meid öisesse saladustemaailma, näitab Kruusvalli võimet kiskuda lagedale inimhinge tumedam pool.
Taevas, ma pole iial midagi nii kurba lugenud. Sellist kurbust juba välja ei mõtle. Lugedes ma näen tavaliselt toimuvat piltidena, kujutlusvõime pole mind küll kunagi alt vedanud, aga sellel lool on ainult must-valged ja rohkem ikka mustad pildid. Kord kirjeldab ta päikeseloojangut värvides, aga ma ei näinudki neid värve.

Foto NAGI's: rakvere14
Kahtlesin pikalt, kas seda pilti siia lisada, kuigi emotsionaalselt on see just see, mida ma mõtlesin... Siiski (häbi mulle!) ma ei mäleta selle kunstniku nime ja ei leia ka kuskilt... Pilt on tehtud aprillis 2016 Rakvere teatri väikeses majas, kus oli selle nii omanäolise kunstniku tööde näitus. Kui ma selle nimeni kord jõuan, siis lisan siia ........................


Maailm on täis veidrusi ja luban seekord ühe endalegi - ma võtan selle raamatu kätte veelkord 25 aasta pärast. Siis võin öelda, et viiekümne aasta jooksul on see kolmel korral mu silme eest läbi jooksnud, tõtanud, heljunud.

Armastuse jaoks sa pead olema vaba, või teeb armastus sind vabaks...(Kruusvall)

Võibolla just nende sõnade pärast...