Wednesday, November 30, 2016

Vanaema ja Issand Jumal. Viljandis Ugala BB.

Viljandisse on pikk sõit. Me sõidame alati läbi Rapla, edasi viib tee Raikkülasse, kus tee ääres on silt, mis juhatab Uku Masingu ning Johannes Võerahansu sünnikodudeni. Ja iga Jumala kord ma mõtlen, et sinna ma peaksin minema. Ja iga Jumala kord jääb see unustusse, mingiks võiks-saaks-oleks-teeks plaaniks. Tõstsin oma öökapile raamatu pianist Erna Saare (Võerahansu abikaasa) intervjuuga lootes, et ma ta ühel unetul ööl lahti harutan, et teada saada, mis sunnib üht ilusat, tarka, haritud naist abielluma mehega, kes abiellub tegelikult tema klaveriga. Kui teada saan, panen siia suurte tähtedega kirja. Ja päris kindlasti pole see ainumas asi, mida ma sellest erksa olekuga daamist ja meie ühest rikkaima pärandiga kunstnikust teada saan.
Me sõidame alati läbi Järvakandi ja Vändra. Nendel teedel on vähe liiklust ja palju ilusat Eestimaad. Metsad vahelduvad lõputuna näiva avarusega, üksikud kodud nende seas, inimesed kodudes, soe ja hea. Nii ma mõtlengi.

Viljandis ootas mind Luule Komissarovi sünnipäevale pühendatud etendus, mis alles nii vähese aja eest oli lavale jõudnud. Oi, ma olin seda etendust oodanud, et lisada midagi oma põhjamaade kiindumuse nimekirja, et lasta silme eest läbi üks suursugune saaga.

Foto NAGI's: ugala
Foto on Ugala kodulehelt ja mõjus mulle sedavõrd intensiivselt, et ma pidin selle endale võtma.

Kõik oli pisut parem kui ma oodata oskasin. Ma olin võlutud rollidest, mis mu ees elama hakkasid, olin haaratud kiiresti kulgevast tegevusest, mis mu ees lahti rullus, olin lõpuni kohal ja kaasatud.
Mulle meeldis see kaheks jagatud Agnes Borcke´i roll, mida täitsid Luule Komissarov ja Jaana Kena, üks olles siis juba vana ning teine noor Agnes. Nende omavaheline side laval mõjus täiesti teise tasandina. Noor Agnes oli jõuline ja sihikindel, vana Agnes kahtlev ja justkui eksinud oma ootustesse. Mõisnik Borcke oli Janek Vadi - üks minu lemmiknäitlejatest, kes võibolla olekski pidanud selle jõulise naise varju jääma, kui tema nõrkus nii palju tähelepanu poleks saanud. Mulle meeldis see, mille ta oma rollis nähtavaks mängis, olles justkui kaitset vajav, ent siiski silmis see mulle nii tuttav! veebruaris sündinu arrogants, mis mõneks rolliks lausa soovituskirjana näib.

Eraldi kniks, kraaps ja sügav kummardus tuleb aga seekord kunstnikule ning kogu (käsi)tööliste armeele, kes selle imetabase teostanud on. Braavo! Olen siiani lummatud kostüümidest. Minu rätsepahing sai ohtralt palsamit, kui vaatasin mehi maitsekates ülikondades ja naisi neis uskumatult hästi teostatud ning parajates kostüümides. Lisapunktid tulevad valgest mustani toonivalikust, kus vaid üksikud väljapeetud ja valitud lisandid tumeda sinise või punase näol on koha leidnud. See räägib nii palju kogu jutustuse kasuks, see liitub vaikivalt kogu kontseptsiooni etteotsa. Kaldun arvama, et midagi sellist ei näe nüüd pikka aega.

Nähtu taustal tõuseb taas katkendlikesse mälupiltidesse "Gösta Berlingi saaga", enam kui 20 aasta eest Endlas nähtuna, kusjuures rõhk on sõnal "katkendlik". Huvitav, kas sellest etendusest on ka mõni salvestus olemas? Seda mu silmad vaataksid.

Aga seniks soovitan soojalt vaadata, kaasa mõelda, olla ja unistada.
Lõppeks on nagunii vaid kahtlused, küsimused ja üksindus.

No comments:

Post a Comment