Monday, November 28, 2016

Kapteniga tormisel rannal.

Esimene advent. Inimtühjal rannal kui mitte arvestada seda, et ma seisin seal koos Kapteniga, kes kaugusesse vaatas nagu peilides uusi väljakutseid, saari ja mandreid. Vaatasin siis ka. Laine laine järel mühises randa, peatumata, korinal väikesi kive mu jalge ette veeretades. Ma ei näinud muud kui tühja vett, ei silda ei paatigi sel. Mul oli targu pähe pandud poja jänesenahkse sisuga arktilise kliimakindlusega läki-läki. Kapten rääkis midagi ja mina noogutasin. Müts oli sügavalt peas ja ma ei kuulnud peale üksikute tuulevilinate midagi. Seda selgemini hakkas mu kõrvus helisema üks ammuunustatud laul, millesse on Volkonski kirjutanud umbes nii : kuid minu laineid see ei kuluta, neid piisab kuni lõpuni...üks puruneb, siis kohe uus, su poole kohiseb, et ta on armastus...
Seisin vee ja liiva piiri peal... vaatasin laineid, nende väsimatut jõudu, pidurdamatust, midagi, mis on tugevam kui mina. Mulle meenus, kuidas ma esimese-teise klassi õpilasena käisin vanaemaga tormise mere ääres Pirital, kuidas lainepritsmed mu kombinesoonil jäätusid ja mul oli nii lõbus, põskedel külm-niiske õhetus, silmades veel-kõik-on-võimailk (enese)usk.
Järgmisel hetkel prahvatas laine üle mu saabaste, astusin küll tagasi, kuid liiga hilja ja liiga vähe. Vaatasin, kuidas merevesi saapaid mööda alla nõrgus, kuidas laine nii rahulikult merre taganes nagu poleks midagi juhtunudki.
Kaptenil hakkasid käed külmetama ja müts ei pidanud tuult. Minul ei olnud midagi häda. Hingasin kaugetest mereavarustest rannale kantud niisket õhku, küll see oli värske ja puhas, kauge ja lähedane. Läksin mööda rannariba üksi edasi. Mõtlesin, et mu peaaegu täiuslikku varustust oleks võinud täiendada termos vürtsika hõõgveiniga, kujutasin ette, kuidas selle kirgas aroom hetkega tuulde kaob ja kuidas ma hästi lähedalt nuusutades püüan tabada selle mereõhuga segunevat soojust.

Foto NAGI's: meri2 (2)

Foto NAGI's: PB260238

Foto NAGI's: PB260232

Foto NAGI's: PB260223

Õhtuks olin hõõgveini unustanud.
...sinetavad kaugused... kas olnuks võimalik öelda midagi veel täpsemat selle õhtu lõpetuseks? Jaan Kruusvalli ...sinetavad kaugused...
Esimene kokkupuude Kruusvalli loominguga jäi aastasse 1991 raamatuga "Nokturn järve ääres". Kruusvallil on kõik kuidagi arusaadav, lihtne; leidlik ja lihtne. Tänapäeval, kus kirjanikud püüavad üksteist üle trumbata sõnadega veiderdamises, mõjub üks selge üheselt mõistetav lause nagu puhas allikavesi.
(Selle juurde tulen peale mõttepausi kord tagasi.)

Foto NAGI's: jaan00

Midagi tahtsin ma veel Kruusvalli meenutades öelda... ah, "Pilvede värvid". Pilvede värvid... Milliste värvidega küll mõned punktid meie ajaloost on joonistatud ja kui usutavaks nad enam kui 30 aastat tagasi Draamateatris mängiti. Olen näinud salvestust, siis kui seda mängiti, olin alles laps ja poleks ilmselt suutnud seda aduda.

Seniks loe raamatut, mõtle ja ära Sina siis unusta...peale mere ääres käimist üks hõõgvein...



No comments:

Post a Comment