Thursday, November 24, 2016

"8 armastavat naist" ja 7 seltsimeest ehk "Testosteroon". Rakvere ja Endla.

Olen käinud nüüd teatris nii palju, et silme eest läheb kirjuks. Hakkan neid emotsioone, sest mida muud siis teater annab???, siin enda jaoks talletama. Olen piisavalt avameelne ja loodan kedagi solvamata hakkama saada. Kuigi päris kindel ei või milleski olla. Niisiis.

Mul olid kaua sahtlis piletid kahele etendusele - Rakvere teatri "8 armastavat naist" ja Endla teatri "Testosteroon".
Kuni lõpuks esimene suurpäev kätte jõudis. Ootused olid ütleme nii, et naistega näis olevat kindla peale minek ehk siis muretsesin rohkem selle pärast, kuidas meesinimeste hingepõhjani alastus õrnale naisehingele mõjub.

Foto NAGI's: test2
"8 armastavat naist" Rakvere teatri kodulehelt. Ülle Lichtfeldt, Anne Veesaar, Ines Aru.

"8 armastavat naist" - algus oli tagasihoidlik ja olgu öeldud, et seda joont hoiti lõpuni. Mõnevõrra ergastas etendust Ülle Lichtfeldt´i ja Ines Aru mängitud rollid, kuid sinnapaika see jäigi. Püüdsin pingsalt mõelda, et kas a) viga on minus või b) viga on minus. Selgus jäi saabumata, aga suurem seltskond, kellega ma seekord olin oma teatrivaimustust jagamas, haigutas minuga võidu. Omamoodi lati alt läbijooksmine oli kostüümivalik. Kui mulle näidatakse jõukat perekonda, siis palun luua mulle ka selline illusioon. Kaldtee, mida kõrgetel kontsadel prouad läbima pidid, näis paraja katsumusena nagu keskealiste poomikava. Toatüdruk osutus eriti mannetuks kahe patsiga ja kitsaks jäänud pükstega mitte kuigi nooreks (ega nägusaks) isendiks. Kahe patsiga! Päriselt? Saabunud härrastemajja, et kududa kasuahne kirevõrk ümber vanaldase peremehe, olles sealjuures müstiliselt ebaseksikas. Päriselt? No kui keeruline saab olla "8 armastava naise" jaoks parukad valmis panna? Neid kulub tükki 8, mitte 7 või 6. Aga neid on väga vaja, kui jumal pole rollitäitjat õnnistanud naiselike kiharatega. Olen äkki suguõdede suhtes õel? Olengi, kui kõrgele kruvitud lootused ebakindlate kontsade all pihuks tallatakse.
Olgu öeldud, et mind on küllalt lihtne naerutada, sest ma armastan teatrit kui elu ühte võimalikku väljendust ja elu on teatraalse nalja põhiallikas. Ning õppinud inimestelt eeldan ma seda, et nad suudavad, tahavad ja oskavad seda lavalt mulle edasi anda ehk lihtsamalt öeldes ma tean, et ma olen hea vastuvõtja - armastav, tähelepanelik ent mitte alati andestav.

Juba õige pisukese aja pärast seadsin autorattad Pärnu poole, mind ootas "Testosteroon". Peale Endla kodulehel oleva tutvustuse ei lugenud rohkem ridagi, kuigi hiljem selgus, et antud lavastus on leidnud palju kohmakat ja teravasisulist kriitikat, mõned helgemad seisundid sealhulgas.
Lavastusest. Kohe alguses selgus - kinnitage turvavööd! Hormonaalsetel ameerikamägedel sõites võid kergesti maha pudeneda. Iga järgmine nali tõukab eelmise troonilt ja mõni käib ootamatu hooga üle võlli. Just viimast jagus kõikjale. Olin sattunud meeste tantsupeole, kus end üksteisele kätega "kuuldavaks" tehti. See oli samavõrd pöörane kui nauditav, ilma ainsagi järeleandmiseta.
See oli nüüd küll selline etendus, kus julged kuulavad ja veel julgemad vaatavad ka. 7 rahutut hinge võtavad isaseks olemise pulkadeks lahti ja üritavad siis uut kvaliteeti luua. Kuna juba mõnda aega pean Endlat parimaks teatriks Eestis, siis kvaliteedis ma ei kahelnudki.
Siiski mõtlen, et mida selline näidend/lavastus näitlejaga teeb. Mismoodi seda teksti õpitakse? Ema, pruut või koolieelik õhukese seina taga oma asju asjatamas. Seda ju sosinal järgi ei korda...
Mismoodi näitleja sellest oma eneseteostuse teeb? Lavastaja võib ju mõelda, kuid näitleja peab tegema. Peab olema, saama kellekski, keda kujutada. Andma oma keha ja hinge olemata kindel, milleni see tegelikult välja viib. Usaldama lavastajat, publikut, ennast...See oli nüüd nii "diip", et mul omalgi hakkas imelik.
Niisiis, kui "8 armastavat naist" olid magedad ja veidi ehk liiga jahused, siis "Testosteroon" raputas igast maitseainetopsist palakestele peale, lubades iga läbinäritud pipratera eest uue anda, mille publik ammulisui kinni püüdis.

Foto NAGI's: test1
"Testosteroon" - üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Tambet Seling ja Sepo Seeman. Pilt näpatud Endla kodulehelt.

Muuseas - teatris vaatan alati ka publikut. Ja oi! kui erinev võib see olla! "Testosterooni" publik oli julge, noor ning häälekas. Nautlev ja naalduv.
Pärast etendust lugesin kimpude viisi pahameelest pakatavaid arvamisi antud lavastuse kohta, mis hüüdsid kooris :"Labane!". Ma ütleks siinkohal kommentaariks, et võibolla see nii olekski, kui vaadata elus ainult üks etendus ja otsustada selle põhjal kogu teatrikunsti üle. Aga teater (nagu kogu meid ümbritsev elu) on mitmekihiline, paljuleheline ja on omamoodi õnnistav lugeda sellest lehekülg lehekülje järel pidamata paljuks vahepeal pause kuulata, sest päris elus pausid enam ammu ei kanna, aga teatris on see ikka veel parim osa.

Võin vist öelda, et olen üles kasvanud Estonia ja Vanalinnastuudio etendustega. Arvestades tollest aega, siis ilmselt polnud mu emal teistes teatrites tutvusi, muul moel oli ikka päris keeruline teatrisse pääseda, kuigi täna tundub see uskumatu. Estonia pakkus tohutult silmailu ja alati hiljem kodus joonistasin lavapilte. Mäletan, et tahtsin nii väga joonistada imeilusa Margarita Voitese, kuid ikka õnnestus paremini vahva vuntsiline Arvo Laid. Vanalinnastuudio kasvatas tasa ja targu minu naljatunnetust. Möönan, et tegemist oli lihtsakoeliste jantidega, kuid mulle olid need siis mõistetavad ning võiks vist öelda eakohased. Mingil kombel oma kurvakõlalisusega on meelde jäänud üks etendus - "Kena naine lillega..." peaosas Ines Aru. Ilmselt tajusin ma oma lapsemeeles seda, et nali polegi alati ainult nali, et nalja varjus võib juhmi järjekindlusega hinges urgitsedes päris palju haiget teha.
Sagedamini, kui naine lillega, meenub mulle aga mees kontrabassiga. Eino Baskini lavastuses "Kontrabass" mängis Aarne Üksküla ja kontrabass (kui nii öelda mul lubad). Olin siis 15-aastane ja mäletan, et mingil põhjusel olin ma teatris üksi. Appi, kui igav mul oli! Kui mõttetu mees oma kohmaka pilliga! Praegu ma küll punastan. Kui vaid oleks võimalik aega tagasi keerata! Ma läheksin ja vaataksin seda uuesti, sellena, kes ma praegu olen. Vana ja tark. Punastan jälle. Või siis "küps", kui see peaks paremini mind iseloomustama. Kui vaid keegi selle taaselustaks, lavastaks uuesti, tagasi tooks... mul on meeles mingi trots, mis selle etendusega minus tekkis, mitte, et ma oleks ennast täiesti välja lülitanud, ma kuulasin ja vaatasin, aga ma õiendasin sisimas lavale loodud tegelasele jultunult vastu... nagu pahurale teismelisele kohane. Oma laste silmis nägin sama nörritust Viljandis, kui me "Mere märke" vaatasime. Võin mürki võtta, et ühel päeval, kui elu on neid piisavalt vorminud, siis tulevad nad mõttes selle juurde tagasi.
Kui siin juba südamepuistamiseks läks, siis luban endal meenutada, et vaatasin mind teatri keerukamasse maailma juhatanud Madis Kõivu näidendeid Draamateatris väga suure huviga. ...ja kui nüüd päris aus olla, siis Martin Veinmanni oleks ma kaks korda päevas ka vaadanud... Siinkohal lõpetan, teab muidu mis veel lagedale laon...





No comments:

Post a Comment