Wednesday, November 30, 2016

Vanaema ja Issand Jumal. Viljandis Ugala BB.

Viljandisse on pikk sõit. Me sõidame alati läbi Rapla, edasi viib tee Raikkülasse, kus tee ääres on silt, mis juhatab Uku Masingu ning Johannes Võerahansu sünnikodudeni. Ja iga Jumala kord ma mõtlen, et sinna ma peaksin minema. Ja iga Jumala kord jääb see unustusse, mingiks võiks-saaks-oleks-teeks plaaniks. Tõstsin oma öökapile raamatu pianist Erna Saare (Võerahansu abikaasa) intervjuuga lootes, et ma ta ühel unetul ööl lahti harutan, et teada saada, mis sunnib üht ilusat, tarka, haritud naist abielluma mehega, kes abiellub tegelikult tema klaveriga. Kui teada saan, panen siia suurte tähtedega kirja. Ja päris kindlasti pole see ainumas asi, mida ma sellest erksa olekuga daamist ja meie ühest rikkaima pärandiga kunstnikust teada saan.
Me sõidame alati läbi Järvakandi ja Vändra. Nendel teedel on vähe liiklust ja palju ilusat Eestimaad. Metsad vahelduvad lõputuna näiva avarusega, üksikud kodud nende seas, inimesed kodudes, soe ja hea. Nii ma mõtlengi.

Viljandis ootas mind Luule Komissarovi sünnipäevale pühendatud etendus, mis alles nii vähese aja eest oli lavale jõudnud. Oi, ma olin seda etendust oodanud, et lisada midagi oma põhjamaade kiindumuse nimekirja, et lasta silme eest läbi üks suursugune saaga.

Foto NAGI's: ugala
Foto on Ugala kodulehelt ja mõjus mulle sedavõrd intensiivselt, et ma pidin selle endale võtma.

Kõik oli pisut parem kui ma oodata oskasin. Ma olin võlutud rollidest, mis mu ees elama hakkasid, olin haaratud kiiresti kulgevast tegevusest, mis mu ees lahti rullus, olin lõpuni kohal ja kaasatud.
Mulle meeldis see kaheks jagatud Agnes Borcke´i roll, mida täitsid Luule Komissarov ja Jaana Kena, üks olles siis juba vana ning teine noor Agnes. Nende omavaheline side laval mõjus täiesti teise tasandina. Noor Agnes oli jõuline ja sihikindel, vana Agnes kahtlev ja justkui eksinud oma ootustesse. Mõisnik Borcke oli Janek Vadi - üks minu lemmiknäitlejatest, kes võibolla olekski pidanud selle jõulise naise varju jääma, kui tema nõrkus nii palju tähelepanu poleks saanud. Mulle meeldis see, mille ta oma rollis nähtavaks mängis, olles justkui kaitset vajav, ent siiski silmis see mulle nii tuttav! veebruaris sündinu arrogants, mis mõneks rolliks lausa soovituskirjana näib.

Eraldi kniks, kraaps ja sügav kummardus tuleb aga seekord kunstnikule ning kogu (käsi)tööliste armeele, kes selle imetabase teostanud on. Braavo! Olen siiani lummatud kostüümidest. Minu rätsepahing sai ohtralt palsamit, kui vaatasin mehi maitsekates ülikondades ja naisi neis uskumatult hästi teostatud ning parajates kostüümides. Lisapunktid tulevad valgest mustani toonivalikust, kus vaid üksikud väljapeetud ja valitud lisandid tumeda sinise või punase näol on koha leidnud. See räägib nii palju kogu jutustuse kasuks, see liitub vaikivalt kogu kontseptsiooni etteotsa. Kaldun arvama, et midagi sellist ei näe nüüd pikka aega.

Nähtu taustal tõuseb taas katkendlikesse mälupiltidesse "Gösta Berlingi saaga", enam kui 20 aasta eest Endlas nähtuna, kusjuures rõhk on sõnal "katkendlik". Huvitav, kas sellest etendusest on ka mõni salvestus olemas? Seda mu silmad vaataksid.

Aga seniks soovitan soojalt vaadata, kaasa mõelda, olla ja unistada.
Lõppeks on nagunii vaid kahtlused, küsimused ja üksindus.

Monday, November 28, 2016

Kapteniga tormisel rannal.

Esimene advent. Inimtühjal rannal kui mitte arvestada seda, et ma seisin seal koos Kapteniga, kes kaugusesse vaatas nagu peilides uusi väljakutseid, saari ja mandreid. Vaatasin siis ka. Laine laine järel mühises randa, peatumata, korinal väikesi kive mu jalge ette veeretades. Ma ei näinud muud kui tühja vett, ei silda ei paatigi sel. Mul oli targu pähe pandud poja jänesenahkse sisuga arktilise kliimakindlusega läki-läki. Kapten rääkis midagi ja mina noogutasin. Müts oli sügavalt peas ja ma ei kuulnud peale üksikute tuulevilinate midagi. Seda selgemini hakkas mu kõrvus helisema üks ammuunustatud laul, millesse on Volkonski kirjutanud umbes nii : kuid minu laineid see ei kuluta, neid piisab kuni lõpuni...üks puruneb, siis kohe uus, su poole kohiseb, et ta on armastus...
Seisin vee ja liiva piiri peal... vaatasin laineid, nende väsimatut jõudu, pidurdamatust, midagi, mis on tugevam kui mina. Mulle meenus, kuidas ma esimese-teise klassi õpilasena käisin vanaemaga tormise mere ääres Pirital, kuidas lainepritsmed mu kombinesoonil jäätusid ja mul oli nii lõbus, põskedel külm-niiske õhetus, silmades veel-kõik-on-võimailk (enese)usk.
Järgmisel hetkel prahvatas laine üle mu saabaste, astusin küll tagasi, kuid liiga hilja ja liiga vähe. Vaatasin, kuidas merevesi saapaid mööda alla nõrgus, kuidas laine nii rahulikult merre taganes nagu poleks midagi juhtunudki.
Kaptenil hakkasid käed külmetama ja müts ei pidanud tuult. Minul ei olnud midagi häda. Hingasin kaugetest mereavarustest rannale kantud niisket õhku, küll see oli värske ja puhas, kauge ja lähedane. Läksin mööda rannariba üksi edasi. Mõtlesin, et mu peaaegu täiuslikku varustust oleks võinud täiendada termos vürtsika hõõgveiniga, kujutasin ette, kuidas selle kirgas aroom hetkega tuulde kaob ja kuidas ma hästi lähedalt nuusutades püüan tabada selle mereõhuga segunevat soojust.

Foto NAGI's: meri2 (2)

Foto NAGI's: PB260238

Foto NAGI's: PB260232

Foto NAGI's: PB260223

Õhtuks olin hõõgveini unustanud.
...sinetavad kaugused... kas olnuks võimalik öelda midagi veel täpsemat selle õhtu lõpetuseks? Jaan Kruusvalli ...sinetavad kaugused...
Esimene kokkupuude Kruusvalli loominguga jäi aastasse 1991 raamatuga "Nokturn järve ääres". Kruusvallil on kõik kuidagi arusaadav, lihtne; leidlik ja lihtne. Tänapäeval, kus kirjanikud püüavad üksteist üle trumbata sõnadega veiderdamises, mõjub üks selge üheselt mõistetav lause nagu puhas allikavesi.
(Selle juurde tulen peale mõttepausi kord tagasi.)

Foto NAGI's: jaan00

Midagi tahtsin ma veel Kruusvalli meenutades öelda... ah, "Pilvede värvid". Pilvede värvid... Milliste värvidega küll mõned punktid meie ajaloost on joonistatud ja kui usutavaks nad enam kui 30 aastat tagasi Draamateatris mängiti. Olen näinud salvestust, siis kui seda mängiti, olin alles laps ja poleks ilmselt suutnud seda aduda.

Seniks loe raamatut, mõtle ja ära Sina siis unusta...peale mere ääres käimist üks hõõgvein...



Thursday, November 24, 2016

"8 armastavat naist" ja 7 seltsimeest ehk "Testosteroon". Rakvere ja Endla.

Olen käinud nüüd teatris nii palju, et silme eest läheb kirjuks. Hakkan neid emotsioone, sest mida muud siis teater annab???, siin enda jaoks talletama. Olen piisavalt avameelne ja loodan kedagi solvamata hakkama saada. Kuigi päris kindel ei või milleski olla. Niisiis.

Mul olid kaua sahtlis piletid kahele etendusele - Rakvere teatri "8 armastavat naist" ja Endla teatri "Testosteroon".
Kuni lõpuks esimene suurpäev kätte jõudis. Ootused olid ütleme nii, et naistega näis olevat kindla peale minek ehk siis muretsesin rohkem selle pärast, kuidas meesinimeste hingepõhjani alastus õrnale naisehingele mõjub.

Foto NAGI's: test2
"8 armastavat naist" Rakvere teatri kodulehelt. Ülle Lichtfeldt, Anne Veesaar, Ines Aru.

"8 armastavat naist" - algus oli tagasihoidlik ja olgu öeldud, et seda joont hoiti lõpuni. Mõnevõrra ergastas etendust Ülle Lichtfeldt´i ja Ines Aru mängitud rollid, kuid sinnapaika see jäigi. Püüdsin pingsalt mõelda, et kas a) viga on minus või b) viga on minus. Selgus jäi saabumata, aga suurem seltskond, kellega ma seekord olin oma teatrivaimustust jagamas, haigutas minuga võidu. Omamoodi lati alt läbijooksmine oli kostüümivalik. Kui mulle näidatakse jõukat perekonda, siis palun luua mulle ka selline illusioon. Kaldtee, mida kõrgetel kontsadel prouad läbima pidid, näis paraja katsumusena nagu keskealiste poomikava. Toatüdruk osutus eriti mannetuks kahe patsiga ja kitsaks jäänud pükstega mitte kuigi nooreks (ega nägusaks) isendiks. Kahe patsiga! Päriselt? Saabunud härrastemajja, et kududa kasuahne kirevõrk ümber vanaldase peremehe, olles sealjuures müstiliselt ebaseksikas. Päriselt? No kui keeruline saab olla "8 armastava naise" jaoks parukad valmis panna? Neid kulub tükki 8, mitte 7 või 6. Aga neid on väga vaja, kui jumal pole rollitäitjat õnnistanud naiselike kiharatega. Olen äkki suguõdede suhtes õel? Olengi, kui kõrgele kruvitud lootused ebakindlate kontsade all pihuks tallatakse.
Olgu öeldud, et mind on küllalt lihtne naerutada, sest ma armastan teatrit kui elu ühte võimalikku väljendust ja elu on teatraalse nalja põhiallikas. Ning õppinud inimestelt eeldan ma seda, et nad suudavad, tahavad ja oskavad seda lavalt mulle edasi anda ehk lihtsamalt öeldes ma tean, et ma olen hea vastuvõtja - armastav, tähelepanelik ent mitte alati andestav.

Juba õige pisukese aja pärast seadsin autorattad Pärnu poole, mind ootas "Testosteroon". Peale Endla kodulehel oleva tutvustuse ei lugenud rohkem ridagi, kuigi hiljem selgus, et antud lavastus on leidnud palju kohmakat ja teravasisulist kriitikat, mõned helgemad seisundid sealhulgas.
Lavastusest. Kohe alguses selgus - kinnitage turvavööd! Hormonaalsetel ameerikamägedel sõites võid kergesti maha pudeneda. Iga järgmine nali tõukab eelmise troonilt ja mõni käib ootamatu hooga üle võlli. Just viimast jagus kõikjale. Olin sattunud meeste tantsupeole, kus end üksteisele kätega "kuuldavaks" tehti. See oli samavõrd pöörane kui nauditav, ilma ainsagi järeleandmiseta.
See oli nüüd küll selline etendus, kus julged kuulavad ja veel julgemad vaatavad ka. 7 rahutut hinge võtavad isaseks olemise pulkadeks lahti ja üritavad siis uut kvaliteeti luua. Kuna juba mõnda aega pean Endlat parimaks teatriks Eestis, siis kvaliteedis ma ei kahelnudki.
Siiski mõtlen, et mida selline näidend/lavastus näitlejaga teeb. Mismoodi seda teksti õpitakse? Ema, pruut või koolieelik õhukese seina taga oma asju asjatamas. Seda ju sosinal järgi ei korda...
Mismoodi näitleja sellest oma eneseteostuse teeb? Lavastaja võib ju mõelda, kuid näitleja peab tegema. Peab olema, saama kellekski, keda kujutada. Andma oma keha ja hinge olemata kindel, milleni see tegelikult välja viib. Usaldama lavastajat, publikut, ennast...See oli nüüd nii "diip", et mul omalgi hakkas imelik.
Niisiis, kui "8 armastavat naist" olid magedad ja veidi ehk liiga jahused, siis "Testosteroon" raputas igast maitseainetopsist palakestele peale, lubades iga läbinäritud pipratera eest uue anda, mille publik ammulisui kinni püüdis.

Foto NAGI's: test1
"Testosteroon" - üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Tambet Seling ja Sepo Seeman. Pilt näpatud Endla kodulehelt.

Muuseas - teatris vaatan alati ka publikut. Ja oi! kui erinev võib see olla! "Testosterooni" publik oli julge, noor ning häälekas. Nautlev ja naalduv.
Pärast etendust lugesin kimpude viisi pahameelest pakatavaid arvamisi antud lavastuse kohta, mis hüüdsid kooris :"Labane!". Ma ütleks siinkohal kommentaariks, et võibolla see nii olekski, kui vaadata elus ainult üks etendus ja otsustada selle põhjal kogu teatrikunsti üle. Aga teater (nagu kogu meid ümbritsev elu) on mitmekihiline, paljuleheline ja on omamoodi õnnistav lugeda sellest lehekülg lehekülje järel pidamata paljuks vahepeal pause kuulata, sest päris elus pausid enam ammu ei kanna, aga teatris on see ikka veel parim osa.

Võin vist öelda, et olen üles kasvanud Estonia ja Vanalinnastuudio etendustega. Arvestades tollest aega, siis ilmselt polnud mu emal teistes teatrites tutvusi, muul moel oli ikka päris keeruline teatrisse pääseda, kuigi täna tundub see uskumatu. Estonia pakkus tohutult silmailu ja alati hiljem kodus joonistasin lavapilte. Mäletan, et tahtsin nii väga joonistada imeilusa Margarita Voitese, kuid ikka õnnestus paremini vahva vuntsiline Arvo Laid. Vanalinnastuudio kasvatas tasa ja targu minu naljatunnetust. Möönan, et tegemist oli lihtsakoeliste jantidega, kuid mulle olid need siis mõistetavad ning võiks vist öelda eakohased. Mingil kombel oma kurvakõlalisusega on meelde jäänud üks etendus - "Kena naine lillega..." peaosas Ines Aru. Ilmselt tajusin ma oma lapsemeeles seda, et nali polegi alati ainult nali, et nalja varjus võib juhmi järjekindlusega hinges urgitsedes päris palju haiget teha.
Sagedamini, kui naine lillega, meenub mulle aga mees kontrabassiga. Eino Baskini lavastuses "Kontrabass" mängis Aarne Üksküla ja kontrabass (kui nii öelda mul lubad). Olin siis 15-aastane ja mäletan, et mingil põhjusel olin ma teatris üksi. Appi, kui igav mul oli! Kui mõttetu mees oma kohmaka pilliga! Praegu ma küll punastan. Kui vaid oleks võimalik aega tagasi keerata! Ma läheksin ja vaataksin seda uuesti, sellena, kes ma praegu olen. Vana ja tark. Punastan jälle. Või siis "küps", kui see peaks paremini mind iseloomustama. Kui vaid keegi selle taaselustaks, lavastaks uuesti, tagasi tooks... mul on meeles mingi trots, mis selle etendusega minus tekkis, mitte, et ma oleks ennast täiesti välja lülitanud, ma kuulasin ja vaatasin, aga ma õiendasin sisimas lavale loodud tegelasele jultunult vastu... nagu pahurale teismelisele kohane. Oma laste silmis nägin sama nörritust Viljandis, kui me "Mere märke" vaatasime. Võin mürki võtta, et ühel päeval, kui elu on neid piisavalt vorminud, siis tulevad nad mõttes selle juurde tagasi.
Kui siin juba südamepuistamiseks läks, siis luban endal meenutada, et vaatasin mind teatri keerukamasse maailma juhatanud Madis Kõivu näidendeid Draamateatris väga suure huviga. ...ja kui nüüd päris aus olla, siis Martin Veinmanni oleks ma kaks korda päevas ka vaadanud... Siinkohal lõpetan, teab muidu mis veel lagedale laon...





Wednesday, November 9, 2016

Sokipäev.

Sokk on sokk. Sel on üks eesmärk - anda sooja, palju sooja. Sokk ise ei saa midagi, halvemal juhul pistetakse ta saapasse, muljutakse ja litsutakse.

Foto NAGI's: kiisu1

Ja hoopis teisel ajal pildistatud... Siin ammutavad nad päikesevalgust ja soojust endasse.

Foto NAGI's: P9181222

Foto NAGI's: P9181219

Foto NAGI's: P9181227

Foto NAGI's: P9181232

Foto NAGI's: P9181217

Foto NAGI's: P9181218

Foto NAGI's: P9181220

Foto NAGI's: P9181262

Foto NAGI's: P9181263

Foto NAGI's: P9251297

Foto NAGI's: P9251290

Foto NAGI's: P9251291

Talv tuli sel aastal ootamatult. Isegi puud ei olnud selleks valmis, lehed jäid selga.
Talv tuli ootamatult... ilusalt, pakkudes seda kohevat kaunidust kõikjale. Järsku ei olnud enam ainsatki aiatööd, kõik kaeti kinni ja lubati puhkusele. Ainult lumelabidas saab tööd.

Vaatan neid sügisfotosid ja ei jõua ära imestada - oli siis üldse selline aeg? ...ja millal?



Wednesday, November 2, 2016

Ühtekad

Luba, et sa mulle kood
mütsi selleks talveks,
kirikindad kirikusse,
salli kaela palveks.
Luba, et sa täna lood
esimesed silmad,
väljas juba sajab lund,
käes on külmad ilmad.

Foto NAGI's: PA290083

Foto NAGI's: PA220027

Foto NAGI's: PA220030

Nagu mu tütar ütleb, oleme "ühtekad" ehk siis on meil sarnased mütsid ja kanname neid rõõmuga. Tal palmikud ja mul lihtsamast lihtsam "kolmest kolm" muster. Lõng koosneb kahest komponendist - Leedu villane ja Hiina naarits.
Üritasin kunagi sellest naaritsast midagi kududa, ei olnud sellel ei tegu ega nägu. Kuidagi lodev oli see tulemus. Hakkasin siis otsima talle kaaslast ja Vana-Viru tänavalt leidsingi. Lõpp hea, müts hea, isegi kaks.

Täna on ilus hingedepäev, ilusate hingede päev, kui soovid.
Käisin möödunud nädalavahetusel kalli kudu-Tiina juures oma lõngu põimimas. Ja ühel hetkel tundsin tohutut puudust oma vanaemast, millist ma pole ehk iial tundnud ja samal silmapilgul ka tema kohalolu. Veider. Mu lõngad takerdusid ja samal hetkel need nagu siluti pehmete paidega taas jooksma ikka rida rea järel.
Ma olen oma elus nii palju igatsenud, et see polnud mulle võõras kogemus, aga täiesti teisest küljest, aegade ladestiste alt, põhjatust tundmatust tardumusest. Aeg annab kõigele alati suurema mõõtme, väärtuse ja väärikuse. Meenutused ja unustuse, täitumata unistused ja loomata lootuse.