Friday, July 29, 2016

Hall ja hallim.

Foto NAGI's: paulo

Käsiraamat kolme kirsiga. Õpetusi algajale abielurikkujale. Tundma ei pea midagi. Kui, siis depressiooni, süüd ja nälga.
Auhinnatud kirjaniku peost pillatakse teri, mis kukuvad kord liiva, siis jälle kivide vahele ja mitte viljakasse mulda, sest ainsat sõnagi õnnistust pole ta sellele kaasa andnud. Vaid terad, ei hinge, südant, ei meelerahu ega -rahutust.
Ta teeb näo nagu tunneks ta naist, aga tegelikult pole nad isegi tere-tuttavad. Ma ootan, et kirjanik teda kõnetaks. Aga seda ei juhtu terve romaani vältel. Nad küll kohtuvad, kirjanik mainib naise tegevust, tema hajeli olekut, aga kuni lõpuni ei näe ta naise hinge, kurgus keerduvat enesepõlgust, alla neelatud uhkuseraase.
Mina ei ole tema inimene.
Siiski viimastel lehtedel midagi juhtub. Kitsas valgusvihk langeb juba kirjutatud sõnadele - küllalt kiiresti tahab kirjanik tehtu kokku võtta ja teeb seda nii : "Täiel rinnal armastada tähendab täiel rinnal elada. Igavesti armastada tähendab igavesti elada. Igavene elu kuulub kokku armastusega.". Täiesti ootamatult on platsis armastus.
Ma ei ole rõõmus ega kurb. Kirjaniku enesekindlus tallab puruks armastuse õrnad õied, ta astub peale, sest ta ei mõista. Omaenda loodud tegelast ta ei mõista. Naist, kelle ellu ta sekkub, kelle juures ta peatub, kellele ta end kaasa pakub. Kirjaniku enesekindlus ei lase näidata tal terve jutustuse vältel seda armastust, millest ta viimasel lehel nii elutargalt kõneleb. See on mehelik enesekindlus. Naine, kui edukas tahes, keerdub sitke väädina ümber oma suhete, olgu tal neid siis üks või rohkem. Armastus toidab ta meelepetteid, karistab ja õnnistab, ainult armastus viib endani. Kirg kruvib pilli keele viimseni pingule ja ka siis ei pruugi olla oskajat, kes mängiks unustamatuks hõrgud meloodiad.
Ma ei salga, et ootasin enamat. Kirjaniku elutargad silmad ei teinud seda kergemaks. Pettumust, ma mõtlen.
Vaatan uuesti raamatu kaant - kolm kirssi. Meie siin ütleme, et "kirsiks tordil", kui saame osaks millestki, mis magusa mekina huultel veel ennast kaua meeles hoiab. Need kirsid olid hapud. Nad ei olnud justkui veel valmis saanud. Ja mis neist kirssidest, kui ka torti ennast ei olnud. Alustaks õige nii - ma tulen ja vahustan munad. Küllap või, jahu ja maasikavahu ka leiame. Ehk selleks ajaks on kirsid ka küpsed.

Siiski pole ma vaid lehti keerates ja juba jutustatud lugu silme ees veeretades niisama istunud. Ikka olen varrastele seltsi pakkudes elu üle mõtisklenud. Mida vanemaks saan, seda selgemad ja sisukamad need hetked endaga on.

Foto NAGI's: P6260081

Foto NAGI's: P6260082

Lõng Silkegarn Schahenmayr, tugev, venimatu siid. Pestes muutub, aurutades muutub. Raske kududa, kuid tulemus on seda väärt. Inimsõbralik kanda. Hoiab vormi.

Foto NAGI's: P6260095

Foto NAGI's: P6260099

Katkematu õitsemine, väsimatud uued õied ikka jälle päevast päeva ilmuvad mu ette. Oma üürikeses võidujooksus ajaga annavad ära kõik, mis kunagi on loodud kestma. Loodus ei koonerda nagu inimene seda teha mõistab, loodus pillab ja ajab üle äärte. Kobrutab, keeb ja liialdab. Kui on palju õisi, siis ikka kohe nii palju, et ei mahu ära; kui on palju õunu, siis me ütleme, et on õunauputus... Praegu on veel vara öelda, aga siiski - mu väike klaar on tihedalt õunakandidaate täis, neist mõned maitsevad juba suviselt ja pehmelt ent osad on alles rohelised kirbed padrunid.
Suvi on praegu oma tasakaalu keskel kuni kaldub, et siis sügisesse kukkuda ja enam mitte kunagi tõusta. Ainult et praegu pole ainsatki märki, et see nii võiks minna. Vaid kogemus kõneleb minu eest. Tuletab meelde, et sündida tähendab juba ette surra, et õitseda saab vaid see, kes närbuda julgeb, olgu siis raamatu kollakatel lehtedel või päris elu päikeselaigus.










Monday, July 25, 2016

Kullane kummel.

See suvi on olnud tubli ja tummine.
Puhkuse ajal lubasin endale mõnusat kuduaega terrassil, peidus keskpäevase lõõsa eest või vältides õhtust jahedamat tuulepuhangut. Viimasena sattus kätte üks rätik, DROPS BabyAlpaca Silk lõngast. Rätikut on alati mugav kududa, ei mingit passitamist, ei jää ta kitsaks ega rippu, alati paras. Lihtne nagu matemaatika, õnnis nagu luule, korrapärane nagu loodusteadus - selline on rätiku kudumine.

Foto NAGI's: P7220416

Foto NAGI's: P7220426

Foto NAGI's: P7220420

Foto NAGI's: P7220428

Foto NAGI's: P7090142

Foto NAGI's: P7090131

Kummel kutsus kokku sumilasi igat masti. Tiirutasid nad siis ümber kuni päike kandus metsa taha ning õhk andis ruumi öistele häältele.