Wednesday, June 29, 2016

Mäng on alanud.

"Mäng on alanud" Viljandis. Võrratu mäng, mille käigus langevad maskid ja põnevust jätkub viimase taktini.
Loo autor Ken Ludwig on kokku pannud kiire loo, mis ühel hetkel kireloo mõõdu välja annab ning mille mängivad lõbusaks dialoogid. Kostüümid pakuvad silmailu, lavakujundus kinnitab ja toetab kogu kontseptsiooni.
Luule Komissarov mõjub majesteetlikult nagu alati - tahtmata ülekohtune olla ma mõtlen, et nagu Draamateater on Everi teater on Ugala Komissarovi kindlus. Kuigi teater on oma vormilt mehelik, siis üks naisnäitleja annab sellele hooliva, omamoodi emaliku näo.
Adeele Sepp on õiges kohas - habras nagu klaas, selge nagu klaas, külm nagu klaas. Ja ometi läbi selle klaasi paistab soe tuli.
Aarne Soro ei jää alla Inglismaa härrasmehele, tema riietus vaid kinnitab seda ehtsust ja ehedust, mis toob viivuks silme ette Benedict Cumberbatch´i ning Vassili Livanovi koondportree. Vaatasin teda ülima tähelepanuga - televiisorist on ta tundunud mulle kuidagi kiitsakas, peaaegu läbipaistev, aga lava teeb imet - teatriimet. Ta on mitte üksnes nägus, vaid usutav, kindel oma žestides ja sõnades.
Kogu etendus mahub ära äärelinna majakolakasse, kuid ma ei väsi ootamast teatri päris oma kodu renoveerimise lõppu. Andsin küll lubaduse, et sellesse aseaineks loodud tagasihoidlike võimalustega musta saali ma ei lähe, kuid tegin seda siiski, ei olnud minust oma sõnadele truuks jääjat. Kiskus mind see hing enda poole. Võibolla nii just saingi kinnitust sellele, et mitte maja pole kõik, vaid inimesed on. Inimesed on kõik.
Ma ei unusta vist kunagi Tõnu Õnnepalu näidendit "Sajand" samas teatris. Ja "Mäng..." ei jää sellele sugugi alla. Lihtsalt "Sajand" oli nii oma nagu heeringas ja keedukartul ning selles valguses on "Mäng..." üks filigraanselt serveeritud Yorkshire’i puding. Viimane on selgelt mujalt tulnu pitseriga ja omadel ning sisseseiklejatel me juba vahet teha oskame.

Võib nüüd jääda mulje, et istusin mina kogu etenduse ja vaatasin ning midagi muud ei juhtunudki. Ja mis peakski juhtuma? Kui puhvetist saad paraja kangusega kohvi, garderoobiproua ulatab õige palitu ja kübara ning piletimüüja pole sinu kohale veel kolmele teatrihuvilisele piletit müünud.... mis siis veel? Heh, ütlen mina. Ma oleksin võinud vabalt kümme korda kuulsamaks saada võibolla isegi linnuks muutuda. Nimelt, nimelt. Siis, kui toimus kulminatsiooni haripunktis laval tulistamine ja minu tütar oma käe mulle pihku surus, et hirmu taltsutada, lajatas mulle miski silmepaari vahele. Prillid püüdsid midagi kinni.
Vaheajal selgus, et osa kunstverest lendas laias kaares otse kolmandasse ritta, kus mina istusin. Olin osake etendusest. Saali sügavusest välja valitud.
Õhtul kodus võtsin meigieemaldajaga punase värvi oma näolt, pesin prillid puhtaks ja mõtlesin - oli see vast etendus!

Imetlen südamest teatrikollektiivi ja näen selle toimimises salapära ning omajagu müstikat. Seda, kust mäng algab, me enamvähem teame, kuid lõppu me tunnetada ei oska. Ma olen siinkohal oma mõtetes ammu Viljandist lahkunud ning jõudnud sinna kuhugi Sakala tänava kanti. Inimesed tahavad tsirkust ja leiba. Leiva on nad asendanud juba ammu burgeri, sushi ja pastaga, mille siis õlle või veiniga alla loputavad, aga tsirkust - antagu vaid juurde.
Seda vana head tsirkust, kus lõvi läbi põleva rõnga hüppab ning helesinises kleidis ahv midagi täiesti ebaloomulikku teeb. Kusjuures hetkel ma ei võitle loomade õiguste eest.

Oma rolli hästi sobituv näitlejanna jagas mõne aja eest teleekraanil naisi kartuliteks ja apelsinideks. Tegelikult võiks nii jagada kõiki inimesi. Osad kohe on kartulid - tummised, tugevad, töntsakad. Teised jälle apelsinid - mahlased, kord hapud, siis magusad; kord mõrkjad, siis jälle... Ja oi, kuidas kartulid rõõmustavad, kui apelsinidest kogu mahl välja pigistatakse ja siis lötsakad koored seljataha heidetakse. Apelsinid on oma erksa värvi ja olemisega nii mõnelegi pinnuks silmas.

Aga elus on palju muudki, olgu vaid silmi seda nägemas.

Foto NAGI's: P6060913

Foto NAGI's: P6060911