Friday, May 20, 2016

Mullast tulnud.

Muld on oma armastuses järjekindel. Inimene mitte. Inimene väsib ja vahel annab ka alla.
Muld, enne veel, kui ta võtab sinult, kingib ta lubaduse anda. Lahkelt, ilma valskuse ja pettuseta.
Muld annab, annab mitmekordselt, olgu sul vaid käed seda hoida, püüda ja pidada.
Muld ootab, kuni sa oled tagasi, kuni sa jälle jaksad.
Muld on järjekindel.
Vaatamata kõigele.

Foto NAGI's: rakvere11

Foto NAGI's: rakvere16

Foto NAGI's: rakvere18

Foto NAGI's: rakvere7

Foto NAGI's: rakvere8

Foto NAGI's: rakvere10

Foto NAGI's: rakvere12

Foto NAGI's: rakvere13

Foto NAGI's: rakvere17

Magab alles...

Foto NAGI's: rakvere9

Fritillaria meleagris.

Foto NAGI's: rakvere19

Foto NAGI's: rakvere20

Friday, May 13, 2016

Virumaa silmatera.

On juba nii läinud, et siin ei ilmuta ennast mitte üksnes minu tagasihoidlik käsitöö, vaid ajuti eksivad siia ära minu rännakud ja muud mõtted. Seekord jäi teatris käiguga ühtlasi pildile Rakvere mõtlik ilu. Jagan seda meelsasti.

Siia pingile kui toetun,
lasen mõttel minna -
kõrgemale, kaugemale,
täna siia,
homme sinna.

Kõik on justkui läbi loetud,
kõigel lastud minna -
kõrgemale, kaugemale,
mina siia,
Sina sinna.

Foto NAGI's: rakvere2

"Ehi, kallis, ehi,
ehi ennast mulle."

Kolmekõlaline riideplagu,
taeva poole tõstet tuulest.
Olen sinu moodi nagu
laul su praguliselt huulelt.

(Jutumärkides fragment Olav Ehala laulust.)

Foto NAGI's: rakvere1

Kirikutorn
otsekui piik on torgatud taevasse
ja taeva haavadest nõretab hellust
Su põudsesse hinge.

Foto NAGI's: rakvere3



Foto NAGI's: rakvere4

Õnnis õitsemine õuel.

Foto NAGI's: rakvere5

Foto NAGI's: rakvere6

Kuis Sa tuled üle silla?
Jälgi maha jättes.

Tuled minu juurde, millal?
Siis, kui hing on ehtes.

Kas Sa tõstad oma pilgu
või Sa vaatad maha?

Kui vaid lubad, ära minnes
vaatan seljataha.



Monday, May 9, 2016

"Ema, ema, vaata, isa nutab!"

Kõik tõusid püsti. Aplaus ei tahtnud lõppeda. Meie hinged olid jälle pisut helgemaks nutetud, pestud omaenese pisaraveega. Südamed said õilistatud ja õlitatud, et igapäevatolm masinavärgi hammasratastele kinni ei jääks, sest siis võib laitmatult töötanud mootor raginal seisma jääda...

28.04.2016 õhtu Rakveres. Teatris. "Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale."

Näitlejad ja publik avaldasid vastastikku oma tänu, see oli liigutustes, ilmetes, pilkudes, hingamises avalduv usaldus, tagasihoidlik tõdemus, et olime lasknud selles ajas ja ruumis korraks võõral vaadata oma südamesse. Publik lahkus pead norus. Taskurätt käis ikka nina alt läbi kuni nohina katkestasid lapse sõnad : "Ema, ema. Vaata, isa nutab!". Tõstsin pilgu ja nägin, et sellel lapsel oli õigus - pikk mees ehk kolmandas reas katsumas endaga hakkama saada, pühkis niigi ligunenud taskurätti oma aina voolavaid pisaraid. Ja ega siis ema sõna suust saanud, sest tema niisamuti pühkis oma põski. Olen ennegi näinud omamoodi valu sähvatamas siis, kui saal valgeks tehakse ja meil on järsku õigus meiega koos istunuile silma vaadata ning me oleksime justkui alasti - häbenedes ja pilku ära pöörates, lootes, et meid keegi ära ei tunne.
See oli üle hulga aja üks etendus, mil mina ei nutnud. Lihtsalt, EI.
Mulle väga meeldis - kõlagu kui läägelt tahes - see ruum, väike maja, õhustik, näitlejad!, kujundus - nii kunstilisus kui ka muusika. Ma olin ilmselt ennast omajagu ette valmistanud, ma teadsin, mis juhtuma hakkab ja miks. Ma läksin otsima rohkemat kui 10-aastase poisi haigus ja surm, ma olin valmis taluma valu ja lootusetust, hirmu ja alistumist. Ma olin vapper.

Koju jõudnud lugesin ma kava, mis koosnes peamiselt etenduse tegijate kirjadest Jumalale. Ja siis ma lubasin endal nutta. Ega kõigeks saagi elus valmis olla, selles elamise mõte ongi. Need kirjad mõjusid nagu järele aitamise tund või kodused ülesanded. Õpid ja saad veelgi rohkem teada. Huvitav, kui paljud tegelikult neid ka lugesid? Või panid riiulisse? Viimasest võib küll rohket abi olla, kui kord oma kõige mustemal tunnil need pihku satuvad...

Etendus on varsti pea 10 aastat juba laval olnud ja ikka on nii, et saalis pole ainsatki tühja kohta. Ega Rakvere teatri väikese maja saal muidugi ülemäära suur ole, kuid on ka selge, et sellise hingekeeli pinguldava lavatüki koht pole kõledas hiidruumis. Viimasel ajal mulle meeldivadki isiklikku laadi lähenemised, väike koht, kõik on näha ja kuulda, lausa tunda.

Näidendi autor Eric-Emmanuel Schmitt on saanud ateistliku kasvatuse ja hiljem leidnud tee kristluse juurde. Lugu lahti harutades on seda isegi tunda. Võib-olla pole see etteheide oma vanematele, ometi on siin mingi eriline soov viia kokku Jumal ja väike poiss, anda poisile usk isegi siis, kui lootust enam ei ole.
Vikipeediast võib lugeda järgmist : "Tema jutustuste sarjas "Cycle de l'Invisible" ilmunud lugusid saatis suur edu nii prantsuskeelses maailmas kui ka teistes riikides, nii lavadel kui ka raamatukauplustes. "Milarepa" käsitles budismi, "Härra Ibrahim ja Koraani õied" sufismi, "Oscar ja Roosamamma" ("Oscar et la Dame rose") kristlust, "L'Enfant de Noé" judaismi, "Le sumo qui ne pouvait pas grossir" zen-budismi. Neid raamatuid on lugenud miljonid igas vanuses lugejad." Erinevad religioonid on kirjanikule inspiratsiooniks olnud.

Nüüd näitlejatest. Ines Aru mängis Roosamammat. Ta meenub mulle filmidest, telelavastustest, teatrilavalt. Teda oli hea vaadata, kõik oli mõistetav, loomulik, ilma ühegi liigse küsimuseta.

Foto NAGI's: teater1

(Foto lehelt http://www.kino-teatr.ru/kino/acter/w/post/32043/foto/199383/#foto.)

Oscarit mängis Üllar Saaremäe. Jätan siinkohal puudutamata selle, et algselt pidi rollis olema Dajan Ahmet ning Saaremäe lavastas. Pigem heidan pilgu sellele, et lugesin paar päeva pärast etendust mitmestki (teatrimaigulisest) blogist, et Saaremäe rolli ei sobi. Mis mõttes ei sobi? Ta ei näe lapse moodi välja. Muidugi mitte! Ta on minust mitu aastat vanem ja kui ma õieti mäletan, siis olen mina juba keskealine proua. Vaatame koos pilti.

Foto NAGI's: teater2

(Foto lehelt http://pr.pohjarannik.ee/)

Ei ole 10-aastane poiss. Ei ole. Aga ei peagi olema. See etendus pole laiatarbekaubana ekraanile paisatud viimasest Tallina politseinikust. See on elust ja elukogemusest, isegi kui 10-aastasel Oscaril kumbagi ei ole. See on etendus, mida peab vaatama südamega, kuulama hingega. See ei ole piltpostkaart ega haiglaseriaalist väljarebitud kild, selles loos pole miski nii nagu ta esimesel hetkel paistab. Mina nägin Üllar Saaremäes 10-aastast Oscarit ja võib-olla ka seda, milline oleks Oscar olnud, kui Jumalal oleks olnud teine, täiesti teine plaan... Ning nüüd, kui ma vaatan "Viimast võmmi" ja vahel ma seda teen, näen ma vilksatamas ekraanil üht väikest poissi, hea on teda jälle näha!

Kalli, kalli,

Monika

PS Mõnikord peaks kirjutama Jumalale. Niisama. Iial ei või teada...