Friday, April 1, 2016

Mõttekoht.

Kui me oleme väikesed, teismelised, noored, siis ei meeldi meile mitte sugugi, et meid õpetatakse, juhendatakse ja juhitakse mingisse ettemääratud suunda. Me väldime kõikvõimalikke manitsusi, korraldusi, rutiini. Me oleme revolutsionäärid, maailmaparandajad, teisitimõtlejad.
Ja siis keskeakriisi veerel oleme me teises äärmuses. Me loeme eneseabiõpikuid, paneme (ingli)kaarte, kuulame vaimseid õpetajaid, mediteerime ja sööme ökoloogiliselt puhast toitu. Laseme end juhtida ja juhatada nagu pime, kes juhtkoera kõrval oma samme teeb. Me usume ja kummardame kõike, mille eest kopsakas summa kasseeritakse, sest nullid numbri lõpus sisendavad usaldust.
Me töötame ennast igavaks ja haigeks, pahatihti ka lolliks ja surnuks. Me ei oska puhata ning sageli nimetame selle logelemiseks. Meie ainus elu on meie töö, kuigi sellest ei saa kunagi elutööd.
Me pingutama naba paigast, et vastata normidele, olla õiges kaalus, õiges seltskonnas, õige ilmega. Hakkasin selle peale jälle mõtlema, kui Mark Doty "Koera-aastad" kätte võtsin.

Foto NAGI's: piltdoty

(Pilt lehelt http://www.examiner.com/review/dog-years-a-memoir)

Hea, kui mõni raamat mõtlema paneb.

Foto NAGI's: koera-aastad

Koerad on meie head sõnatud kaaslased. Naljakas, et üldse keegi meid endale sõbraks tahab.
Minu koer vajab mind ja mina teda veel rohkem, ta on minu hinge varjupaik.

Foto NAGI's: P3270540

Märtsis oli ka üks luuletus.


Märtsiluuletus.

Iga lind see nõnda lendab
nagu antud tiivad.
Taevakaarde, ilma mööda,
kaugustesse viivad.

Iga lind see nõnda laulab
nagu antud hing.
Päripäeva elu kulgeb
kuni sulgub ring.

Iga kevad uue laulu
laulab linnu suu.
selle kannab sinu kõrvu
märtsikuine tuul.

Foto NAGI's: P3270522

Ilutses ülestõusmise hommikul minu aias.