Friday, January 22, 2016

For Ever.

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud vanusele. Enda ja teiste omale. Maailm on täis teadmisi, mis järk järgult avanevad, justkui tõmmataks paksud kardinad eest ja päikesekiired saavad valgustama mu ümbrust. Ma vaatan ja püüan mõista. Mu keha vananeb, aga mu hing mitte. Selles on olemise traagika ja jõud. Mind hämmastab, millise eduga müüakse nooruse saladust - eliksiiri, kõiki neid kreeme ja süste, trimmivaid ja silendavaid. Ja ma veendun, et ma ei taha olla kriipsugi noorem, kui ma olen. Tõsi, mu keha jääb kogu aeg vanemaks ja kord pean ma temast loobuma, see ei ole hirmutav, vaid huvitav. Nagu läheksin merre, mida sügavamale, seda vabamaks saan ning ometi seda seotum ja sõltuvam ma olen. Olla looduse ja loodu meelevallas, karta ja usaldada samaaegselt.

Ma käisin üle mitme aja teatris ja naersin südamest. Laval oli Ita Ever. Siin ei pea rohkem midagi ütlema. Seda peab nägema, mitte edasi rääkima, tundma, südamega kuulama.
Ita Ever on olnud nüüdseks juba üle kuuekümne aasta laval. Ta kannab ära kogu etenduse, viib vaataja algusest õndsasse lõppu ja hellitab oma sumeda häälega. Tema võib või lausa peab tegema nalja, mis kõnetab meid umbes nii : "Vaata, see kõik on võimalik!" või "Vaata, ma olen vaba!". Ja meie ülesandeks on vaadata, õppida, jätta meelde.

Foto NAGI's: P1170455

Foto NAGI's: P1170458

*****

Kui inimene lahkub meie hulgast noorena, siis räägitakse kui palju tal tegemata jäi. See on nii jääjate meelest. Mina vaataks aga asja teist külge, kui inimene elab täisväärtuslikult vanaks, siis peaks olema tal ühel hetkel kõik tehtud, mida kaasteelised ja sugulased oodata võiks. Ja edasi? Edasi on nii, et ütleme, kõik, mida teeb vanem kui seitsmekümne või kaheksakümne aastane inimene, on kingitus. See tuleb täiesti eelarve väliselt, lisaboonusena kogu olemise peale. See on kingitus kõigile neile, kes alles oma "kohustuslikku" normi täidavad.
Ja Ita Ever jagab kingitusi. Kõige selgemini mõtlesin ma sellele siis, kui me kõik püsti seisime ja talle aplodeerisime. Kogu südamest oma armastust ja lugupidamist väljendades. Siis mõistsin ma, et hing ei vanane, ei kortsu, ei mõrane. Hing on vastukaaluks meie kaduvale kehale loodud kestma, õitsema, helisema.
Ita for Ever!



No comments:

Post a Comment