Friday, January 15, 2016

1916

Täna on minu vanaema sajas sünniaastapäev. Juba 100 aastat! Ja ometi on veel inimesi, kes teda mäletavad, teadsid tema nõrkusi ja tugevusi, rääkisid temaga, hoidsid sidet kõigest hoolimata.
Me käisime palju jalutamas, vahel kõndides tuttavatel radadel meenub kõik nii selgelt... Ma olen 6-aastane, me jalutame kevadises Kadriorus. Päike paistab, mul on tunne, et me oleme eksinud. Aga vanaema teab, kuidas me jälle trammipeatusesse jõuame. Keegi jalutab vastu väikese koeraga. Mul on käes oks, mille otsast koer kinni võtab ja ma jään oma oksast ilma. Mul on natuke kahju. Aga veel rohkem on mul kahju, et mul ei ole koera. Ma ei tea veel kui palju on seda, millest võib ilma jääda, mida ei saagi olema ja mis muutub koos minuga.

Foto NAGI's: P3142295

Vanaema sai sünnipäevaks alati poti asalea või alpikannidega. Need olid ikka roosat värvi. Neid ta siis poputas ja need õitsesid pikalt. Aknalaual oli vanaemal veel lilli. Ja muidugi vanaema kudus ja tikkis ja tegi süüa. Omal moel oskas ta kõike. See oli vana-aja inimeste omapära, loomulik elu osa.

Foto NAGI's: P3142293

Vanaema ei ehtinud ennast, aga tal oli punane huulepulk. See seisis uhkes üksinduses trümoopeegli laual. Ma ei puutunud seda eriti, aga vahel nagu möödaminnes siiski.
Nüüd puudutavad need mälestused mind. Ma lähen vahel ajas tagasi ja mitte igavusest või argihallusest, vaid armastusest hoida alles kalleid mälestusi, kanda endaga ilusaid hetki. On omamoodi kummaline see, et mõtetes tagasi minnes tulevad mu silme ette pildid kaugetest aegadest, mis on nagu fotod. Ja alati... alati paistab neil päike. Ma näen ikka sooja kollast valgust langemas vanaema villasele vaibale, Kadrioru pargiteele või köögi aknalaual end julgelt sirutavale aaloele. Võibolla peabki mälestustes kõik ilusam olema, või saame me alles hiljem asjadest aru.




No comments:

Post a Comment