Friday, January 22, 2016

For Ever.

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud vanusele. Enda ja teiste omale. Maailm on täis teadmisi, mis järk järgult avanevad, justkui tõmmataks paksud kardinad eest ja päikesekiired saavad valgustama mu ümbrust. Ma vaatan ja püüan mõista. Mu keha vananeb, aga mu hing mitte. Selles on olemise traagika ja jõud. Mind hämmastab, millise eduga müüakse nooruse saladust - eliksiiri, kõiki neid kreeme ja süste, trimmivaid ja silendavaid. Ja ma veendun, et ma ei taha olla kriipsugi noorem, kui ma olen. Tõsi, mu keha jääb kogu aeg vanemaks ja kord pean ma temast loobuma, see ei ole hirmutav, vaid huvitav. Nagu läheksin merre, mida sügavamale, seda vabamaks saan ning ometi seda seotum ja sõltuvam ma olen. Olla looduse ja loodu meelevallas, karta ja usaldada samaaegselt.

Ma käisin üle mitme aja teatris ja naersin südamest. Laval oli Ita Ever. Siin ei pea rohkem midagi ütlema. Seda peab nägema, mitte edasi rääkima, tundma, südamega kuulama.
Ita Ever on olnud nüüdseks juba üle kuuekümne aasta laval. Ta kannab ära kogu etenduse, viib vaataja algusest õndsasse lõppu ja hellitab oma sumeda häälega. Tema võib või lausa peab tegema nalja, mis kõnetab meid umbes nii : "Vaata, see kõik on võimalik!" või "Vaata, ma olen vaba!". Ja meie ülesandeks on vaadata, õppida, jätta meelde.

Foto NAGI's: P1170455

Foto NAGI's: P1170458

*****

Kui inimene lahkub meie hulgast noorena, siis räägitakse kui palju tal tegemata jäi. See on nii jääjate meelest. Mina vaataks aga asja teist külge, kui inimene elab täisväärtuslikult vanaks, siis peaks olema tal ühel hetkel kõik tehtud, mida kaasteelised ja sugulased oodata võiks. Ja edasi? Edasi on nii, et ütleme, kõik, mida teeb vanem kui seitsmekümne või kaheksakümne aastane inimene, on kingitus. See tuleb täiesti eelarve väliselt, lisaboonusena kogu olemise peale. See on kingitus kõigile neile, kes alles oma "kohustuslikku" normi täidavad.
Ja Ita Ever jagab kingitusi. Kõige selgemini mõtlesin ma sellele siis, kui me kõik püsti seisime ja talle aplodeerisime. Kogu südamest oma armastust ja lugupidamist väljendades. Siis mõistsin ma, et hing ei vanane, ei kortsu, ei mõrane. Hing on vastukaaluks meie kaduvale kehale loodud kestma, õitsema, helisema.
Ita for Ever!



Friday, January 15, 2016

1916

Täna on minu vanaema sajas sünniaastapäev. Juba 100 aastat! Ja ometi on veel inimesi, kes teda mäletavad, teadsid tema nõrkusi ja tugevusi, rääkisid temaga, hoidsid sidet kõigest hoolimata.
Me käisime palju jalutamas, vahel kõndides tuttavatel radadel meenub kõik nii selgelt... Ma olen 6-aastane, me jalutame kevadises Kadriorus. Päike paistab, mul on tunne, et me oleme eksinud. Aga vanaema teab, kuidas me jälle trammipeatusesse jõuame. Keegi jalutab vastu väikese koeraga. Mul on käes oks, mille otsast koer kinni võtab ja ma jään oma oksast ilma. Mul on natuke kahju. Aga veel rohkem on mul kahju, et mul ei ole koera. Ma ei tea veel kui palju on seda, millest võib ilma jääda, mida ei saagi olema ja mis muutub koos minuga.

Foto NAGI's: P3142295

Vanaema sai sünnipäevaks alati poti asalea või alpikannidega. Need olid ikka roosat värvi. Neid ta siis poputas ja need õitsesid pikalt. Aknalaual oli vanaemal veel lilli. Ja muidugi vanaema kudus ja tikkis ja tegi süüa. Omal moel oskas ta kõike. See oli vana-aja inimeste omapära, loomulik elu osa.

Foto NAGI's: P3142293

Vanaema ei ehtinud ennast, aga tal oli punane huulepulk. See seisis uhkes üksinduses trümoopeegli laual. Ma ei puutunud seda eriti, aga vahel nagu möödaminnes siiski.
Nüüd puudutavad need mälestused mind. Ma lähen vahel ajas tagasi ja mitte igavusest või argihallusest, vaid armastusest hoida alles kalleid mälestusi, kanda endaga ilusaid hetki. On omamoodi kummaline see, et mõtetes tagasi minnes tulevad mu silme ette pildid kaugetest aegadest, mis on nagu fotod. Ja alati... alati paistab neil päike. Ma näen ikka sooja kollast valgust langemas vanaema villasele vaibale, Kadrioru pargiteele või köögi aknalaual end julgelt sirutavale aaloele. Võibolla peabki mälestustes kõik ilusam olema, või saame me alles hiljem asjadest aru.




Thursday, January 14, 2016

Lumeinimese sokid.

Lustiline lumi on igasuguse vastutustundeta katnud kogu maa. Isegi teedele pole armu antud ning liiklemine on kõike muud kui mugav ja ohutu. Aga ilus on. Isegi väga.

Nendesse sokkidesse sai kootud Drops Lima võrratut lõnga. Alpaka vill annab tohutult palju lamba villale juurde pehmust, kohevust ja soojust. Tavapärase sooniku asemel kasutasin "väikest nuppu". Hoiab hästi ning on ilus.

Foto NAGI's: P1020372

Foto NAGI's: P1020383

Kanna lakk on kootud venitatud silmustega, et anda juurde kulumiskindlust.

Foto NAGI's: P1020384

Foto NAGI's: P1020391

Foto NAGI's: P1080410

Kontpuud on kaetud õhkkerge lumega, mis tuulevaikuses tardunult paigal püsivad justkui hinge kinni pidades.

Foto NAGI's: P1080413

Kõrgemale püüdlevad ploomid hoiavad lund kui ehet oma graatsilistel okstel.

Foto NAGI's: P1080414

Päikesevalgus annab hoolimata külmakraadidest südamesse sooja tunde ja kinnitab, et kõik on võimalik.

Foto NAGI's: P1090426

Kõik on nii ilus, et ma unustan külma ja hingan endasse seda torkivat karget külma, mis mu sõrmi näpistab, kui ma liiga pika jalutuskäigu teen.

Foto NAGI's: P1090421

Päeval, mil ma sellest hiid-plakatist mööda jalutasin näitas kraadiklaas -25. Ma arvan, et isegi hinnad ei sulanud, isegi mitte rõõmulikus kaubamajas mitte. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et keegi selliste temperatuuride juures jääb uskuma sõna "SULA". Samahästi võinuks nad pakkuda rannapalle, ujumisrõngaid ja plätusid. Ma ei oleks seda ka uskunud.