Saturday, December 31, 2016

Luban...

Luban, et ma sulle koon
käpikuisse päikest,
mütsi sisse mõtteid helli.

Täna mulle näib see
salli sisse kootud embus
sinu oma juba,
kuigi alles varrastele
tööks pean andma luba.

Sinu kampsunisse põimin
oma südame ja meele,
iga kootud rida räägib
armastuse keeles.

Sinu sokkidesse koon
oma käidud sammud,
siis sa ükskord tulla tead
salaja mu kannul.

Foto NAGI's: soki

Luban, et uuel aastal koon ma mitme maratoni jagu lõnga.
Luban, et ma loen hingepugevaid raamatuid.
Kuulan rohkem. Mõtlen rohkem. Räägin vähem.
Ja kirjutan, sest see on ainus viis ennast ära tunda, endaks jääda.

Ma luban veel, et ma teen vigu, huvitavaid vigu. Mitte kahetsemiseks, vaid mäletamiseks.
Eksin, sest eksimine on inimlik.

...ja kes meist inimlik olla ei tahaks.





Friday, December 30, 2016

Kududes teen head.

Selle aasta heategevusmüükidele tegin kimbu salle, mütse.
Pildistada polnud ei aega ega valgust, ka emotsionaalsest jõudu mitte. Kuidagi kuhjus kõik.

Foto NAGI's: kiisu3

Foto NAGI's: PA220005

Foto NAGI's: PA220015

Foto NAGI's: PA220008

Foto NAGI's: PA220019

Foto NAGI's: PB210179

Foto NAGI's: PB210180

Foto NAGI's: PC220316

No ja sellelt viimaselt pildilt pole ju üldse midagi arusaada - enadale jätan siiski meelde, et see läks jõulupakki Üllele Saaremaale. Sain selle öösel valmis ja siis oli sel juba aeg lahkuda. (Raasiku villane ja Dropsi siid alpakaga.) Taustaks selle sügise minu suurprojekt - kividega kaetud korsten, tegemine oli sama meeleline nagu kudumine - täis häid mõtteid, püsivust, soojust.

Wednesday, December 28, 2016

Jõulujahedus.

Ma jõuan alati mere äärde. Isegi jõulu esimesel pühal polnud teisiti. Ma olin kuskil Vintse ja Alliklepa vahel, väikesed kivid iga sammuga saabaste all endast häälekalt märku andes kõndisin mööda kitsast rannariba kõrgete puude ning vahuste lainete vahel. Hoidsin kõvasti käest, hoiaksin praegugi.
Kõndisin kuni kiviklibune rada sootuks kadus ja mul oli valida, kas mets või meri. Tuul lükkas laineid aina puudeni, jätmata jalale astumise ruumi. Puud nii vankumatud, kokkuhoidvad, olid nad ju meretuultes suureks kasvanud, harjunud kõige kiuste olema. Juured sügaval toitmas elutahet. Vahused lained aga tantsisid muretult jäises tuules mere avarast sülest randa, et siis end kividele heita.
Jäi mets ja maa. Astusin vaid mõne sammu ja olin järsku ümbritsetud hellast vaikusest, kõrgete mändide ladvus vaid õrn tuulesahin nagu ema oleks oma lapse juustest sõrmed läbi libistanud.
Vanade puude vaikus. Tark ja toetav. Kuulasin seda harjumuspäratut vaikust nagu kuulaksin ennast, oma hingamist, elutahet. Ennast kuulata on privileeg, aga ka kohustus, kui tahad olemise asemel elada.
Kõndisin, kuni ühel hetkel asendusid põlispuud tillukeste samblas tuduvate männilaste ja kuusetittedega. Milline lastetuba! Elujõu inkubaator! See värske, alles ilmavalgust näinud roheline, okkad alles pehmed, ise vaid vaksapikkused. Elu ja looduse mitmekesisus sundis mind paigale, valisin hoolega teed, sest elu mu ümber oli nii ilmne. Ma ei tahtnud neid looduse imelapsi segada, ainult luba neid veel vaadata.

Tagasi läksin sama rada, aga rikkamana, jõukamana, tervemana. Olin saanud paraja annuse antidepressante, vitamiine; hing oli saanud palsamit ja mürri.

Foto NAGI's: meri5

Minust läbi, minust üle
kannab soolast õhku tuul,
laine tantsib mere süles.
Mis mul öelda, hingetul?

Kõrkjad kummarduvad merre
ja mul pole raasu häbi,
valu vaikselt imbub verre,
minust üle, minust läbi
külmad pritsmed lendavad.

Vaikselt astun laintevahtu,
jalge alt kaob kindel maa.
Süda seiskub, veri jahtub,
enam endaks ma ei saa.

(See ei ole jõululuuletus ja selle eest võib jõuluvanalt saada ainult Xanax´it)

Jõulu teise püha õhtul, kui liuad, vaagnad ja kausid olid puhtaks lakutud (loe : pestud), piht pringimaks söödud ja ma vintsutustest ehk pisut väsinud, sättisin end mugavalt oma tugitooli. Panin pahaaimamatult televiisori mängima ja enne veel, kui ma midagi mõelda jõudsin, hakkas John McClane minu elutoas metsikusi tegema.
Vahetasin kärmelt kanalit, mispeale nägin koolipoisilikult tagasihoidlikku Märt Avandit, kes ütles, et ta on ikka täielik tainas, kes rambipalavikus ja puudritolmus oma tähetundi ootab.
Vahetasin kanalit, mispeale nägin Märt Avandit, kes oma sügava silmavaatega võinuks sulatada ka sajandeid tagasi kummituseks muutunud Valge Daami südame.
Vahetasin kanalit, mispeale nägin Märt Avandit...
Ma ei julgenud enam kanalit vahetada.

Tegelikult mulle Märt Avandi väga meeldib. "Vehklejast" natuke napakate reklaamideni välja. Ja pole palju möödas ajast, mil ma tööpäeva lõpetasin arvutist Märt Avandi laule kuulates. Mulle meeldib, kui näitleja laulab. Selles on mingi algosake, midagi loomulikku, ei midagi teatraalset (sest kogu oma teatraalsuse saab ta ju õhtuti publikule maha mängida).
No ma oleksin ikka täielik tainas, kui ma nüüd veel kõhkleksin, kas "Tramm nimega Iha" piletid osta või mitte, veebruariks ehk. (Tegelikult ma pole Avandit laval näinudki.)
"Mitte praegu, kallis!" käib ka korra peast läbi.
Mitte praegu, kallis.
Alles kevadel.







Wednesday, December 21, 2016

Kellegi teise elu.

Satun üsna sageli Draamateatri vastas oleva raamatupoe keldrikorrusel asuvale raamatuturule. See on üks isemoodi koht, kus kohvitassi- või postkaardihinnaga võib leida lugemist mitmeks ajaks. Veider, mis? Pealegi meenutab see koht mulle filmi "You've Got Mail", film on muidugi magusam kui mistahes cappuccino või caffè latte iial tehtud on... aga magus on hea.
Sedapuhku ostsin ma Käbi Laretei raamatu "Kuhu kadus kõik see armastus?", mis koosneb Ingmar Bergmani kirjadest Käbile ja Käbi päevaraamatust. Vaatamata sellele, et Bergman oli Rootsis üks erilisemaid loomeinimesi ja Laretei oli (imeilusa naisena) suurepärane klaverikunstnik, siis see raamat midagi eriti uut ei paku. Pigem oligi lugedes selline teiste elus sorkimise tunne. Kahjuks. Vaatamata teatud igavusele, külastas mind siiski mõni mõte. Esiteks - Bergmani päris esimesest kirjast alates oli mulle selge, et nad lämmatasid teineteise elud. Mul oli tunne nagu oleks ma lugenud raamatut tagant poolt ette poole. Esimeste lausetega öeldi ära see, milleni oleks ehk võinud lõpetuseks jõuda või mis oleks võinud aimamisi õhku jäädagi. Teiseks - jõudsin ma imeliku mõtteni - kui inimene (olgu ta siis mees või naine) on olnud aastakümneid abielus, siis mida see tema kohta räägib? Kas seda, et ta on väga hooliv, isetu, empaatiline ja leplik või on ta erakordselt valelik? Lausa silmakirjalik? Valetada endale või teistele, mis vahet sellel on? Kuhu kadus kõik see armastus?
Inimesed usuvad mingit imepärast vääramatut õigust alustada uuelt puhtalt lehelt, saamata aru, et nad on kõik lehed juba täis kriitseldanud - puhtaid! enam ei ole. See ei ole mäng ja sul ei ole kahte, kolme või üheksat elu. On ainult üks.
Kui uskuda kõike kirjapandut, kadus armastus juba siis, kui naine oma 3-aastase lapse isaga maha jättis. Edasi sai tulla ainult veeremine allamäge, kord kiiremini, kord konarustest veel uut hoogugi saades. Reetmine on ka siis reetmine, kui see ülekullata ja ümbernimetada.

Foto NAGI's: teater1

Siis lugesin näidendit "Varesele valu, harakale haigus…" (Mari-Liis Lill, Paavo Piik). No tegelikult seda ei saa ikka lugeda. See oli häirivalt kõnekeelne. Mulle meeldib sõna. Sõnaseadmine on kunst. Selles ongi kogu mängu võlu - mitte ainult raamatu turvaliste kaante vahel, vaid ka teatris, kus sõnale annab tähenduse kõneleja. Liialt lihtsustatu liigub liig ligidale labasele ja labane on liialt jämedakoeline, tahumatu, rahutu. See on nagu liig lühike seelik keskealise seljas - natuke piinlik, natuke veider. Näidendis võiks sõna öelda rohkem kui tavaelus, sellel võiks olla suurem väärtus.
Ma saan aru, et tegemist on inimeste jutustatud lugudega, aga minu jaoks jääb selles lihtsakoelisuses tuum tabamata. Teema on rääkimist väärt, kuulamist väärt. Võibolla kõnekeelsena on see isegi rusuvam? Samas mulle isiklikult meeldib kihtide paljusus, mu meeled on enam ärkvel, kui ristteele jõudes antakse mulle kasvõi vaid näiline võimalus otsustada, millist rada mööda minna.
Märkusena - hea teater pakub vaatajale just seda näilist; seda, et ega me keegi ju täpselt ei tea, milleni see välja viib. Selle näilisuse nimel olen ma valmis õhtul välja minema, ennast unustama, ennast mitte märkama. Kõik, mis elu koos hoiab, mida ma veel ei tunne, rullub mu silme ees lahti. On seda siis vähe?


Foto NAGI's: teater2

Ja siis, ja siis lugesin Tõnu Õnnepalu näidendit "Vennas". Mulle meeldis kõik - minus tekkinud ettekujutus, olustik, lugu, teekond aegade taha. Teades, kes seda mängivad, oli mul segamatult tunne, et ma kuulengi neid inimesi rääkimas, mulle jutustamas. Ometi jäi mul selline tunne, et minu tavapärased teatrikaaslased seda suutäit alla ei neela. Ma ei saagi aru, miks ma nende eest nii kindlakäeliselt otsustasin?
Minu jaoks on Tõnu Õnnepalu selline kirjanik, kes lahendab lood talle omaselt väga tundlikult ja pragmaatilisemale inimesele võib see olla emotsionaalselt liiga kõikuv; moel või teisel ehk põhjendamatu.
Lisaks olid selles raamatus ka need kirjad, mis näidendisse ei jõudnud, ja palju fotosid etendusest. Omamoodi lisaväärtus seegi. Siiski pean tunnistama, et vaatamata näiliselt heale emotsioonile, jõudsin arusaamani, et enam rohkem ühtegi näidendit ma ei loe. Ükskõik kui huvitav see ka poleks, on seda siiski RASKE lugeda. Kõik jutustavad laused on puudu, kadunud. Ma ei tea, mida ma peaksin juurde mõtlema, milles kirjaniku peale lootma. See on... harjumatu, see nõuab mingit ekstra keskendumisvõimet, mingit üheksandat või kümnendat meelt, millest ma kahtlemata olen ilma jäänud. Ma eelistan, et näidend kantakse mulle ette (sõna-sõnalt mõistetuna!), et selles on inimesed sees, lihast ja luust päris inimesed, kes mu fantaasia nagu tuulelohe taeva alla lennutavad. Et ma võiks vaid silmad pärani kinni ("Eyes Wide Shut") kaasa rännata. On seda siis palju tahta?
Ma ise võin rannal oma tuulelohega jooksma jäädagi, ent õhku see mu käest ei tõuse...

***
Sellest lugemisest tiivustatuna lasin mõttel lennata (sest mõttel pole kaalu, mõte ei pea olema sõna ja ammugi mitte tegu). Mingil ajal sa ootad nii väga, et midagi juhtuks ja siis juhtub. Kevadest saab suvi ja suvest sügis. Lilled õitsevad sügisel, vähemalt visamad. Kevadel oskab igaüks õitseda.
Mingil hetkel saad aru, et see, mida sa ei ütle, on tähtsam, kui see, mida sa ütled; et see mida sa ei tee, räägib sinust rohkem, kui see, mida sa teed; et see, mis ei ole juhtunud, on palju põnevam, kui see, mis nüüdsama juhtus; et see mõte, mis sul just tuli, jõuab minuni enne, kui sa selle ümber mõelda jõuad.

...ja kas midagi tuleb ka peale sügist? Täna algab talv.






Sunday, December 18, 2016

Piisake Pärnut, jälle.

Pärnade all, kus mu kodu,
oktoobris või novembris siis,
hingan endasse külmniisket udu,
hingan, sest elan siin.

Jõgi jääb selja taha.
Mõni joon on hullem kui piir,
mis küüntega kraabitud maha,
mis valutab põsel kui kriim.

Mu ees on lainete loks,
veel jäätuda pole jõudu,
kajab minus su südametuks
kuni merevees vaikuseks sumbub.

Mu mõtted on täna nii selged
lumeräitsakad lendlevad.
Püüan külmkargeid helbeid,
mu huultel nad sulavad.

******

Täna on neljas advent, juba.

Thursday, December 15, 2016

Vahelugemiseks.

Mulle on kingitud elu jooksul palju raamatuid. Väga huvitavaid raamatuid. Viimasel ajal on mind aga hakanud närima üks omamoodi kahtluseuss. Miks on just viimasel ajal nende raamatute pealkirjades ikka esindatud sõnad (luba mul loetleda) : hoidis, perenaine, käsiraamat, mahe, köök, supp, stopp! Ma ei ole kindel, et ma tahan teada järjekordset seenemarineerimise nippi või seda, kas punase veini plekki peaks eemaldama valge veiniga või hoopis koorelikööriga... Ja kahtluseuss näris mu hinge hõredaks nagu seene, mille võinuks siiski marineerida.
Ega ma siin oma ängistust ilmarahvale laiali ei laotaks, kui mitte viimasel sünnipäeval poleks ma saanud esmapilgul süütut juturaamatut, mis hiljem osutus vihjetest pingul jutustuseks vanadekodust, kus mõrv end kaua oodata ei lase... Peale seda sai mu paranoia aina hoogu juurde. Vanadekodu! Mitte veel.

Seekord tahtsin ma lugeda midagi märksa impulsiivsemalt kirjutatut (kui seda on köögikappide korrashoid). Tahtsin aeglasel tulel kahelt poolt ühtlaselt kuldpruuniks küpsetatud inimhinge, vürtsikas maitsebuketis elaval tulel grillitud suhteid. Ja ma ei pidanud pettuma!

Foto NAGI's: luule
Kirjastus Pegasuse kodulehelt.

Võtsin riiulist raamatu (muidugi olin ma selle endale ise ostnud, mitte kellegi peale lootma jäänud) "Sõnad soojas süliriimis. Seks eesti luules.", koostanud Jaak Urmet.
Olen terve elu luuletusi lugenud. See on omamoodi vabastav ja meditatiivne, sõnade mängulisusele rajanev hingeravi.
Kõige ilusamad sõnad selles raamatus on kirja pannud Karl Ristikivi, Kalju Lepik, Rudolf Rimmel. Ma ei tahagi selle kohta midagi enamat öelda, seda peab ise lugema, mitte edasi jutustades oma lihtsate sõnadega närustama.
Omamoodi võluv intrigant on Marie Under, kes nii lihtsalt ja kaalutletult on võtnud elult seda, mida ta vaid tahtis. Imestama paneb see, kuidas ta ajal, mil kõik ihuline end patupitseriga ehtis ja naise roll oli maimukesi ilmale kanda, võttis see kadedaks tegevalt nautlev naine kimbu mehi ja need kõik ükshaaval ümber sõrme keeras. Siiralt ja sundimatult valas ta tunded nagu sulametalli vormidesse, luulevormidesse. Ka seda peab ise lugema.
Hea tundega mainin ära Merca ja Tõnu Trubetsky, kelle luulet me keskkooli ajal sageli üksteisele ette kandsime ja kelle sõnadest tiivustatuna isegi riime rihtisime.
Kes naeruteraapiasse usub, lugegu kindlasti kasvõi kaks korda Contra luuletusi selle kogumiku kaante vahelt.
Mulle meeldivad kindlasti sellised pehmemad sõnakasutused, kerged ülelibisemised aga, et pealkirja õigustada, on selles raamatus ka anatoomilisi täpsusi, kirevamat kirjakeelt. Osa luuletusi sarnaneb spordikommentaatori õhinas öeldud sõnadele, kus täpselt kirjeldatud tehnilisele sooritusele püütakse omapoolset hinnangut anda. Igale maitsele midagi.
Ning kindlasti tasub ülelugeda ka koostaja järelsõna, saad paremini aru, saad rohkem teada.
Lõppeks pean mainima, et mulle tuli suureks üllatuseks selle raamatu puhul, et rõhuv enamus luuletustest on meeste poolt kirjutatud. Kus küll on meie Dorised, Lehted, Kristiinad, Liisid, Aved ja Elod? Ja meie räägime, et eesti mees on tuim nagu lestakala? No ega ikka ei ole küll! Eesti mees on täitsa särts, vähemalt kui asi puudutab luuletamist.

Sinu õrnalt soojad pihud
libisevad üle
kumeruste minu ihul.
Lootus süütab tule.
Nagu ammu nähtud unes,
nagu vanas filmis
seisan paljajalu lumes
kevadpäike silmis.






Thursday, December 8, 2016

Charles Aznavour ja Erkki Otsman.

"She
May be my treasure or the price I have to pay ..."

Käisin Estonia talveaias Erkki Otsmani kontserdil, kus ta esitas Charles Aznavouri laule.
Õppisin kunagi enam kui 20 aastat tagasi kursustel prantsuse keelt ja minuga samal kursusel oli ka Erkki. Mind üllatas algusest peale tema võime asju lennult haarata ja suurepäraselt järgi aimata prantsuse keelele omast hääldust. Samuti oli temas sellist huvitavat teatraalsust, hingestatust. Seega ei üllatanud mind sugugi, et temast sai suurepärane prantsuse laulude esitaja, omamoodi kultuurisaadik.

Foto NAGI's: erkki
Pilt pärineb artisti kodulehelt www.otsman.com

Seekordne kontsert oli huvitav ent ehk siiski liiga akadeemiline, selline aktuse vormis, laulud vaheldusid Aznavouri eluliste seikadega, luuleridadega. Omamoodi üllatas mind see, et mitmed laulud olid tõlgitud eesti keelde, mis kontserdile küll midagi juurde ei andnud. Ma eelistanuks kuulata kõiki lugusid prantsuse keeles. Muusika iseenesest oli ilus - mulle meeldis väga kontrabass, mida mängis Tanel Liiberg, kõlas hästi ja oli kaugele näha. Jaak Lutsoja akordioniga oli mingite puhmaste varjus, kuid kõlas meloodiliselt ja viis kuulaja otseteed Pariisi. Klaveril saatis Andranik Kechek.

Omamoodi paradoks on seegi, et kogu kontserdi meeldejäävam lugu oli "She" - ainus Aznavouri laul, mida teatakse pigem inglisekeelsena. Otsman esitas seda kuriseva prantsuse aktsendiga nii meeldejäävalt, nii prantslaslikult.

"The smile reflected in a stream
She may not be what she may seem
Inside her shell..."



Wednesday, December 7, 2016

Boyband. Pärnu Endlas.

14. august 2016, Pärnu.

Vaevalt ühe sekundiga otsustasin, et me läheme seda vaatama. Esiteks - see on Pärnu ja see on august. Teiseks - on mu poja 18. sünnipäev ja ma kehtestan ennast lapsevanemana, teadagi - emad ei lase oma poegadest lahti... Vana kooli matriarhaat.

Niisiis on augustikuine Pärnu mu ees, unustan meid tänavatele jalutama kuni märkan, et on tagumine aeg teatrisse minna. Õhtu kogub sumedust, soe õhk kandub eemale ja asendub pikapeale jahedamaga. Jões on palju vett, üksikud paadid liuglevad mööda.

Teatris leian meie kohad - minu ees, minu taga, minu ümber istuvad sädistavad teismelised. Püüan juurelda, kuidas ma siia sattusin, mis meeltesegadus mind tõi poistebändi küpsuseksamile? Mõtlen, et olen minagi kunagi olnud kui mitte just sädistav, siis ikkagi teismeline. Kraabin kuskilt sügavalt välja ühe sündmuse, mis leidis aset keskkooli esimesel aastal. Meie klassi tuli meist aastakese vanem tüdruk, kelle olekust õhkus mingit alles-alles avastatud õrna naiselikkust ja kes polnud kade meiega oma teadmisi jagama. Kui siis üks tüdrukutest ütles, et ta on ikka väga armunud mingisse välismaa näitlejasse, siis kommenteeris see vanem ja targem, et tal on see etapp elus jäädavalt möödas. Ja meie, kes me seda kuulasime, mõtlesime, kes rohkem, kes vähem, et ahaaa, ka selline asi on võimalik. Kas ma teda ikka päriselt uskusin, seda ma enam ei mäleta, kuid see tundus mulle ikka täitsa asjaliku tarkusena. Praegu oma 15-aastast tütart vaadates paneb see mind heldinult muigama. Armas taevas, ära võta meilt seda lapselikku maailmavaadet, ära raputa meid üles ilusast unest, mitte enne kui me oleme täiskasvanud, päris elu astub nagunii kord me tuppa ja pole kindel, et ta õrnalt koputab ning tasa astub, pigem ikka raske saapaga otse voodi ette.

Ühel hetkel muutub valgus saalis ja etendus võib alata.
Ei või olla, osatäitjad on ehk ise umbes kaks korda vanemad, kui nende poolt kehastatud poisid. Selles on mingi magus iroonia. Saan aru - lugu on laval olnud juba mitmeid aastaid ja leidnud sooja vastuvõtu ning seda mängitakse veel ja veel. Tugeva tümpsuga taustal tõmbavad poisid vaatajad kaasa, see on kerge ja lõbus, silmanurgast näen oma teismelisi naeratamas. Esialgsed kahtlused pühitakse mu peast ja ma lähen kaasa selle suhkruse jutustusega.

Seekord läheb kniks, kraaps ja sügav kummardus Märt Agule, kes on tantsud seadnud ja poisid ehk vahel piitsa, vahel präänikuga nii edevasti liikuma pannud. Seda on lihtsalt tore vaadata, sest nagu ütleb Märdi kooli Tallinna Tantsuakadeemia veebileht "Tants on emotsiooni väljendus" ja seda emotsiooni jagub julgelt kaheks vaatuseks. Mulle siinkohal meenub, et kunagi, kui mul tantsuakadeemiasse tihedasti asja oli, nägin tantsukooli ühel peol Märti tantsimas. See oli nii vahetu, tundlik, helge ja äraütlemata hingeline.

Ma ei tea, kas on õige öelda, et peaosas on Koit Toome? See peaosalemine jaguneb ikka üsna mitme pea vahel nagu Tambet Seling, Bert Raudsep, Priit Loog ja Sten Karpov. Andekad noored näitlejad, kes poiss-olemist sugugi unustanud pole ja kelle esituses nii tantsimine kui laulmine uskumatult kaasakiskuvalt õnnestub nagu poleks nad ahastuse äärel tunde ja tunde proovisaalis veetnudki...

Tubliks õnnestumiseks pean ka kostüümikunstniku tööd. Tähelepanuväärsem osa tehtust ilmub lavale etenduse lõpus, kus poisid kannavad sametist? pintsakuid - need on väga ägedad, istuvad hästi, mõjuvad suursuguselt. Samavõrd teevad silmale pai kepsakad tantsutüdrukud, kes suurt publikut ilmselgelt naudivad.


Foto NAGI's: boy1
Siirupine paraadfoto Endla teatri fb lehelt.

"Boyband" on pesueht noortekas, üks hästi teostatud parajalt magus ja kelmikas kompott ning tunnen kaasa, kui mõni tundlikuma kultuuriseedeelundkonnaga kunstilemb peab lahkuma tühja kõhu ja täis südamega. Eelkõige sobib vaatamiseks (kuulamiseks!) neile, kes ei karda, et siirup figuuri ära rikub.

"Boyband" on pesueht noortekas... ja teiseks vaatuseks olin ma no kui mitte viisteist, siis mitte kriipsugi vanem kui 17! Aitäh, poisid!

PS. Juba poolteist kuud hiljem läks mu poeg seda uuesti vaatama ühe ilusa tüdrukuga. Matriarhaat mõraneb!
Mu tütar ütles, et ta vaataks seda veelkord, võibolla siis teemegi ühe tüdrukute päeva Pärnus. Ikkagi 17!

Thursday, December 1, 2016

Nokturn järve ääres.

... Kus on see koht, kust enam edasi ei saa? Kus on see klaassein, mille vastu pead otsaesisega nõjatuma, millest läbi näed, aga läbi ei pääse? Kus katkeb jaks! (Jaan Kruusvall "Nokturn järve ääres")

Déjà vu...
Ma ju ei pööraks sellele nii palju tähelepanu, kui ma poleks lugenud seda 25 aastat tagasi. Jutustus "Nokturn järve ääres" on ilmunud samanimelises kogumikus 1991 ja umbes viisteist aastat hiljem raamatus "...sinetavad kaugused...".

Mäletan, et see tekitas minus segadust, sest algas teab kust, justkui poole pealt ja lõppes samavõrd veidralt. Tol ajal jäi palju mõistmatuks. Ometi oli see raamat mulle sedavõrd tähtis, et ka kolides ilmus ta ikka parimate palade riiulisse. Ma ootasin, et elu ise annab sellele omapoolse selgituse, et kord ma saan aru...
Nüüd olin ma asjaolusid kokku langetades selleks valmis. Vaatamata sellele, et tegemist on lühikese jutustusega, siis lugesin seda mitmel õhtul. See ei ole lugu, mis annab kerge une, et loed ja ühel hetkel vajutab uni oma raske käega laugudele. Pigem jääb loetu uduse pilvena unedesse hõljuma.
Tõepoolest algab lugu ilma liigsete selgitusteta, üks esimesi küsimusi, mille kirjanik esitab on - kas hing vananeb? Edasi ei lähe sugugi kergemaks. Ta portreteerib kolme inimest, läbi heitumise, hirmu ja valu, kadunud eneseusu, kaotatud tuleviku.
Kas ta tõesti tahabki näidata kõike nii lootusetuna? Sellest ma aru ei saanudki.
Mind kõige rohkem hämmastas, millises hingetus üksinduses ta inimesi hoiab! Lõpus saabuv surm näib vabastav ja kogu eelnenu taustal pigem pääseteena. Asja ei muuda kurvemaks enam seegi, et surevad nooremad tegelased, kellest üks viiakse kirikuaeda oma enese lapse kõrvale. See depressiivsus ei kiskunud mind endaga kaasa, ilmselt on minu eluvärvid niipalju heledamad, aga ma jälgisin dokumentaalse huviga loo käiku, ma ei väsinud küsimast : miks? Enamik Kruusvalli kirjutisi on lobedalt jutustavad olustikupildid, mingis mõttes nagu ajakirjanduslikud kokkuvõtted, lühidad ja loomulikud. Seevastu "Nokturn...", mis ju tähendab öömuusikat ja kannab meid öisesse saladustemaailma, näitab Kruusvalli võimet kiskuda lagedale inimhinge tumedam pool.
Taevas, ma pole iial midagi nii kurba lugenud. Sellist kurbust juba välja ei mõtle. Lugedes ma näen tavaliselt toimuvat piltidena, kujutlusvõime pole mind küll kunagi alt vedanud, aga sellel lool on ainult must-valged ja rohkem ikka mustad pildid. Kord kirjeldab ta päikeseloojangut värvides, aga ma ei näinudki neid värve.

Foto NAGI's: rakvere14
Kahtlesin pikalt, kas seda pilti siia lisada, kuigi emotsionaalselt on see just see, mida ma mõtlesin... Siiski (häbi mulle!) ma ei mäleta selle kunstniku nime ja ei leia ka kuskilt... Pilt on tehtud aprillis 2016 Rakvere teatri väikeses majas, kus oli selle nii omanäolise kunstniku tööde näitus. Kui ma selle nimeni kord jõuan, siis lisan siia ........................


Maailm on täis veidrusi ja luban seekord ühe endalegi - ma võtan selle raamatu kätte veelkord 25 aasta pärast. Siis võin öelda, et viiekümne aasta jooksul on see kolmel korral mu silme eest läbi jooksnud, tõtanud, heljunud.

Armastuse jaoks sa pead olema vaba, või teeb armastus sind vabaks...(Kruusvall)

Võibolla just nende sõnade pärast...














Wednesday, November 30, 2016

Vanaema ja Issand Jumal. Viljandis Ugala BB.

Viljandisse on pikk sõit. Me sõidame alati läbi Rapla, edasi viib tee Raikkülasse, kus tee ääres on silt, mis juhatab Uku Masingu ning Johannes Võerahansu sünnikodudeni. Ja iga Jumala kord ma mõtlen, et sinna ma peaksin minema. Ja iga Jumala kord jääb see unustusse, mingiks võiks-saaks-oleks-teeks plaaniks. Tõstsin oma öökapile raamatu pianist Erna Saare (Võerahansu abikaasa) intervjuuga lootes, et ma ta ühel unetul ööl lahti harutan, et teada saada, mis sunnib üht ilusat, tarka, haritud naist abielluma mehega, kes abiellub tegelikult tema klaveriga. Kui teada saan, panen siia suurte tähtedega kirja. Ja päris kindlasti pole see ainumas asi, mida ma sellest erksa olekuga daamist ja meie ühest rikkaima pärandiga kunstnikust teada saan.
Me sõidame alati läbi Järvakandi ja Vändra. Nendel teedel on vähe liiklust ja palju ilusat Eestimaad. Metsad vahelduvad lõputuna näiva avarusega, üksikud kodud nende seas, inimesed kodudes, soe ja hea. Nii ma mõtlengi.

Viljandis ootas mind Luule Komissarovi sünnipäevale pühendatud etendus, mis alles nii vähese aja eest oli lavale jõudnud. Oi, ma olin seda etendust oodanud, et lisada midagi oma põhjamaade kiindumuse nimekirja, et lasta silme eest läbi üks suursugune saaga.

Foto NAGI's: ugala
Foto on Ugala kodulehelt ja mõjus mulle sedavõrd intensiivselt, et ma pidin selle endale võtma.

Kõik oli pisut parem kui ma oodata oskasin. Ma olin võlutud rollidest, mis mu ees elama hakkasid, olin haaratud kiiresti kulgevast tegevusest, mis mu ees lahti rullus, olin lõpuni kohal ja kaasatud.
Mulle meeldis see kaheks jagatud Agnes Borcke´i roll, mida täitsid Luule Komissarov ja Jaana Kena, üks olles siis juba vana ning teine noor Agnes. Nende omavaheline side laval mõjus täiesti teise tasandina. Noor Agnes oli jõuline ja sihikindel, vana Agnes kahtlev ja justkui eksinud oma ootustesse. Mõisnik Borcke oli Janek Vadi - üks minu lemmiknäitlejatest, kes võibolla olekski pidanud selle jõulise naise varju jääma, kui tema nõrkus nii palju tähelepanu poleks saanud. Mulle meeldis see, mille ta oma rollis nähtavaks mängis, olles justkui kaitset vajav, ent siiski silmis see mulle nii tuttav! veebruaris sündinu arrogants, mis mõneks rolliks lausa soovituskirjana näib.

Eraldi kniks, kraaps ja sügav kummardus tuleb aga seekord kunstnikule ning kogu (käsi)tööliste armeele, kes selle imetabase teostanud on. Braavo! Olen siiani lummatud kostüümidest. Minu rätsepahing sai ohtralt palsamit, kui vaatasin mehi maitsekates ülikondades ja naisi neis uskumatult hästi teostatud ning parajates kostüümides. Lisapunktid tulevad valgest mustani toonivalikust, kus vaid üksikud väljapeetud ja valitud lisandid tumeda sinise või punase näol on koha leidnud. See räägib nii palju kogu jutustuse kasuks, see liitub vaikivalt kogu kontseptsiooni etteotsa. Kaldun arvama, et midagi sellist ei näe nüüd pikka aega.

Nähtu taustal tõuseb taas katkendlikesse mälupiltidesse "Gösta Berlingi saaga", enam kui 20 aasta eest Endlas nähtuna, kusjuures rõhk on sõnal "katkendlik". Huvitav, kas sellest etendusest on ka mõni salvestus olemas? Seda mu silmad vaataksid.

Aga seniks soovitan soojalt vaadata, kaasa mõelda, olla ja unistada.
Lõppeks on nagunii vaid kahtlused, küsimused ja üksindus.

Monday, November 28, 2016

Kapteniga tormisel rannal.

Esimene advent. Inimtühjal rannal kui mitte arvestada seda, et ma seisin seal koos Kapteniga, kes kaugusesse vaatas nagu peilides uusi väljakutseid, saari ja mandreid. Vaatasin siis ka. Laine laine järel mühises randa, peatumata, korinal väikesi kive mu jalge ette veeretades. Ma ei näinud muud kui tühja vett, ei silda ei paatigi sel. Mul oli targu pähe pandud poja jänesenahkse sisuga arktilise kliimakindlusega läki-läki. Kapten rääkis midagi ja mina noogutasin. Müts oli sügavalt peas ja ma ei kuulnud peale üksikute tuulevilinate midagi. Seda selgemini hakkas mu kõrvus helisema üks ammuunustatud laul, millesse on Volkonski kirjutanud umbes nii : kuid minu laineid see ei kuluta, neid piisab kuni lõpuni...üks puruneb, siis kohe uus, su poole kohiseb, et ta on armastus...
Seisin vee ja liiva piiri peal... vaatasin laineid, nende väsimatut jõudu, pidurdamatust, midagi, mis on tugevam kui mina. Mulle meenus, kuidas ma esimese-teise klassi õpilasena käisin vanaemaga tormise mere ääres Pirital, kuidas lainepritsmed mu kombinesoonil jäätusid ja mul oli nii lõbus, põskedel külm-niiske õhetus, silmades veel-kõik-on-võimailk (enese)usk.
Järgmisel hetkel prahvatas laine üle mu saabaste, astusin küll tagasi, kuid liiga hilja ja liiga vähe. Vaatasin, kuidas merevesi saapaid mööda alla nõrgus, kuidas laine nii rahulikult merre taganes nagu poleks midagi juhtunudki.
Kaptenil hakkasid käed külmetama ja müts ei pidanud tuult. Minul ei olnud midagi häda. Hingasin kaugetest mereavarustest rannale kantud niisket õhku, küll see oli värske ja puhas, kauge ja lähedane. Läksin mööda rannariba üksi edasi. Mõtlesin, et mu peaaegu täiuslikku varustust oleks võinud täiendada termos vürtsika hõõgveiniga, kujutasin ette, kuidas selle kirgas aroom hetkega tuulde kaob ja kuidas ma hästi lähedalt nuusutades püüan tabada selle mereõhuga segunevat soojust.

Foto NAGI's: meri2 (2)

Foto NAGI's: PB260238

Foto NAGI's: PB260232

Foto NAGI's: PB260223

Õhtuks olin hõõgveini unustanud.
...sinetavad kaugused... kas olnuks võimalik öelda midagi veel täpsemat selle õhtu lõpetuseks? Jaan Kruusvalli ...sinetavad kaugused...
Esimene kokkupuude Kruusvalli loominguga jäi aastasse 1991 raamatuga "Nokturn järve ääres". Kruusvallil on kõik kuidagi arusaadav, lihtne; leidlik ja lihtne. Tänapäeval, kus kirjanikud püüavad üksteist üle trumbata sõnadega veiderdamises, mõjub üks selge üheselt mõistetav lause nagu puhas allikavesi.
(Selle juurde tulen peale mõttepausi kord tagasi.)

Foto NAGI's: jaan00

Midagi tahtsin ma veel Kruusvalli meenutades öelda... ah, "Pilvede värvid". Pilvede värvid... Milliste värvidega küll mõned punktid meie ajaloost on joonistatud ja kui usutavaks nad enam kui 30 aastat tagasi Draamateatris mängiti. Olen näinud salvestust, siis kui seda mängiti, olin alles laps ja poleks ilmselt suutnud seda aduda.

Seniks loe raamatut, mõtle ja ära Sina siis unusta...peale mere ääres käimist üks hõõgvein...



Thursday, November 24, 2016

"8 armastavat naist" ja 7 seltsimeest ehk "Testosteroon". Rakvere ja Endla.

Olen käinud nüüd teatris nii palju, et silme eest läheb kirjuks. Hakkan neid emotsioone, sest mida muud siis teater annab???, siin enda jaoks talletama. Olen piisavalt avameelne ja loodan kedagi solvamata hakkama saada. Kuigi päris kindel ei või milleski olla. Niisiis.

Mul olid kaua sahtlis piletid kahele etendusele - Rakvere teatri "8 armastavat naist" ja Endla teatri "Testosteroon".
Kuni lõpuks esimene suurpäev kätte jõudis. Ootused olid ütleme nii, et naistega näis olevat kindla peale minek ehk siis muretsesin rohkem selle pärast, kuidas meesinimeste hingepõhjani alastus õrnale naisehingele mõjub.

Foto NAGI's: test2
"8 armastavat naist" Rakvere teatri kodulehelt. Ülle Lichtfeldt, Anne Veesaar, Ines Aru.

"8 armastavat naist" - algus oli tagasihoidlik ja olgu öeldud, et seda joont hoiti lõpuni. Mõnevõrra ergastas etendust Ülle Lichtfeldt´i ja Ines Aru mängitud rollid, kuid sinnapaika see jäigi. Püüdsin pingsalt mõelda, et kas a) viga on minus või b) viga on minus. Selgus jäi saabumata, aga suurem seltskond, kellega ma seekord olin oma teatrivaimustust jagamas, haigutas minuga võidu. Omamoodi lati alt läbijooksmine oli kostüümivalik. Kui mulle näidatakse jõukat perekonda, siis palun luua mulle ka selline illusioon. Kaldtee, mida kõrgetel kontsadel prouad läbima pidid, näis paraja katsumusena nagu keskealiste poomikava. Toatüdruk osutus eriti mannetuks kahe patsiga ja kitsaks jäänud pükstega mitte kuigi nooreks (ega nägusaks) isendiks. Kahe patsiga! Päriselt? Saabunud härrastemajja, et kududa kasuahne kirevõrk ümber vanaldase peremehe, olles sealjuures müstiliselt ebaseksikas. Päriselt? No kui keeruline saab olla "8 armastava naise" jaoks parukad valmis panna? Neid kulub tükki 8, mitte 7 või 6. Aga neid on väga vaja, kui jumal pole rollitäitjat õnnistanud naiselike kiharatega. Olen äkki suguõdede suhtes õel? Olengi, kui kõrgele kruvitud lootused ebakindlate kontsade all pihuks tallatakse.
Olgu öeldud, et mind on küllalt lihtne naerutada, sest ma armastan teatrit kui elu ühte võimalikku väljendust ja elu on teatraalse nalja põhiallikas. Ning õppinud inimestelt eeldan ma seda, et nad suudavad, tahavad ja oskavad seda lavalt mulle edasi anda ehk lihtsamalt öeldes ma tean, et ma olen hea vastuvõtja - armastav, tähelepanelik ent mitte alati andestav.

Juba õige pisukese aja pärast seadsin autorattad Pärnu poole, mind ootas "Testosteroon". Peale Endla kodulehel oleva tutvustuse ei lugenud rohkem ridagi, kuigi hiljem selgus, et antud lavastus on leidnud palju kohmakat ja teravasisulist kriitikat, mõned helgemad seisundid sealhulgas.
Lavastusest. Kohe alguses selgus - kinnitage turvavööd! Hormonaalsetel ameerikamägedel sõites võid kergesti maha pudeneda. Iga järgmine nali tõukab eelmise troonilt ja mõni käib ootamatu hooga üle võlli. Just viimast jagus kõikjale. Olin sattunud meeste tantsupeole, kus end üksteisele kätega "kuuldavaks" tehti. See oli samavõrd pöörane kui nauditav, ilma ainsagi järeleandmiseta.
See oli nüüd küll selline etendus, kus julged kuulavad ja veel julgemad vaatavad ka. 7 rahutut hinge võtavad isaseks olemise pulkadeks lahti ja üritavad siis uut kvaliteeti luua. Kuna juba mõnda aega pean Endlat parimaks teatriks Eestis, siis kvaliteedis ma ei kahelnudki.
Siiski mõtlen, et mida selline näidend/lavastus näitlejaga teeb. Mismoodi seda teksti õpitakse? Ema, pruut või koolieelik õhukese seina taga oma asju asjatamas. Seda ju sosinal järgi ei korda...
Mismoodi näitleja sellest oma eneseteostuse teeb? Lavastaja võib ju mõelda, kuid näitleja peab tegema. Peab olema, saama kellekski, keda kujutada. Andma oma keha ja hinge olemata kindel, milleni see tegelikult välja viib. Usaldama lavastajat, publikut, ennast...See oli nüüd nii "diip", et mul omalgi hakkas imelik.
Niisiis, kui "8 armastavat naist" olid magedad ja veidi ehk liiga jahused, siis "Testosteroon" raputas igast maitseainetopsist palakestele peale, lubades iga läbinäritud pipratera eest uue anda, mille publik ammulisui kinni püüdis.

Foto NAGI's: test1
"Testosteroon" - üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Tambet Seling ja Sepo Seeman. Pilt näpatud Endla kodulehelt.

Muuseas - teatris vaatan alati ka publikut. Ja oi! kui erinev võib see olla! "Testosterooni" publik oli julge, noor ning häälekas. Nautlev ja naalduv.
Pärast etendust lugesin kimpude viisi pahameelest pakatavaid arvamisi antud lavastuse kohta, mis hüüdsid kooris :"Labane!". Ma ütleks siinkohal kommentaariks, et võibolla see nii olekski, kui vaadata elus ainult üks etendus ja otsustada selle põhjal kogu teatrikunsti üle. Aga teater (nagu kogu meid ümbritsev elu) on mitmekihiline, paljuleheline ja on omamoodi õnnistav lugeda sellest lehekülg lehekülje järel pidamata paljuks vahepeal pause kuulata, sest päris elus pausid enam ammu ei kanna, aga teatris on see ikka veel parim osa.

Võin vist öelda, et olen üles kasvanud Estonia ja Vanalinnastuudio etendustega. Arvestades tollest aega, siis ilmselt polnud mu emal teistes teatrites tutvusi, muul moel oli ikka päris keeruline teatrisse pääseda, kuigi täna tundub see uskumatu. Estonia pakkus tohutult silmailu ja alati hiljem kodus joonistasin lavapilte. Mäletan, et tahtsin nii väga joonistada imeilusa Margarita Voitese, kuid ikka õnnestus paremini vahva vuntsiline Arvo Laid. Vanalinnastuudio kasvatas tasa ja targu minu naljatunnetust. Möönan, et tegemist oli lihtsakoeliste jantidega, kuid mulle olid need siis mõistetavad ning võiks vist öelda eakohased. Mingil kombel oma kurvakõlalisusega on meelde jäänud üks etendus - "Kena naine lillega..." peaosas Ines Aru. Ilmselt tajusin ma oma lapsemeeles seda, et nali polegi alati ainult nali, et nalja varjus võib juhmi järjekindlusega hinges urgitsedes päris palju haiget teha.
Sagedamini, kui naine lillega, meenub mulle aga mees kontrabassiga. Eino Baskini lavastuses "Kontrabass" mängis Aarne Üksküla ja kontrabass (kui nii öelda mul lubad). Olin siis 15-aastane ja mäletan, et mingil põhjusel olin ma teatris üksi. Appi, kui igav mul oli! Kui mõttetu mees oma kohmaka pilliga! Praegu ma küll punastan. Kui vaid oleks võimalik aega tagasi keerata! Ma läheksin ja vaataksin seda uuesti, sellena, kes ma praegu olen. Vana ja tark. Punastan jälle. Või siis "küps", kui see peaks paremini mind iseloomustama. Kui vaid keegi selle taaselustaks, lavastaks uuesti, tagasi tooks... mul on meeles mingi trots, mis selle etendusega minus tekkis, mitte, et ma oleks ennast täiesti välja lülitanud, ma kuulasin ja vaatasin, aga ma õiendasin sisimas lavale loodud tegelasele jultunult vastu... nagu pahurale teismelisele kohane. Oma laste silmis nägin sama nörritust Viljandis, kui me "Mere märke" vaatasime. Võin mürki võtta, et ühel päeval, kui elu on neid piisavalt vorminud, siis tulevad nad mõttes selle juurde tagasi.
Kui siin juba südamepuistamiseks läks, siis luban endal meenutada, et vaatasin mind teatri keerukamasse maailma juhatanud Madis Kõivu näidendeid Draamateatris väga suure huviga. ...ja kui nüüd päris aus olla, siis Martin Veinmanni oleks ma kaks korda päevas ka vaadanud... Siinkohal lõpetan, teab muidu mis veel lagedale laon...





Wednesday, November 9, 2016

Sokipäev.

Sokk on sokk. Sel on üks eesmärk - anda sooja, palju sooja. Sokk ise ei saa midagi, halvemal juhul pistetakse ta saapasse, muljutakse ja litsutakse.

Foto NAGI's: kiisu1

Ja hoopis teisel ajal pildistatud... Siin ammutavad nad päikesevalgust ja soojust endasse.

Foto NAGI's: P9181222

Foto NAGI's: P9181219

Foto NAGI's: P9181227

Foto NAGI's: P9181232

Foto NAGI's: P9181217

Foto NAGI's: P9181218

Foto NAGI's: P9181220

Foto NAGI's: P9181262

Foto NAGI's: P9181263

Foto NAGI's: P9251297

Foto NAGI's: P9251290

Foto NAGI's: P9251291

Talv tuli sel aastal ootamatult. Isegi puud ei olnud selleks valmis, lehed jäid selga.
Talv tuli ootamatult... ilusalt, pakkudes seda kohevat kaunidust kõikjale. Järsku ei olnud enam ainsatki aiatööd, kõik kaeti kinni ja lubati puhkusele. Ainult lumelabidas saab tööd.

Vaatan neid sügisfotosid ja ei jõua ära imestada - oli siis üldse selline aeg? ...ja millal?



Wednesday, November 2, 2016

Ühtekad

Luba, et sa mulle kood
mütsi selleks talveks,
kirikindad kirikusse,
salli kaela palveks.
Luba, et sa täna lood
esimesed silmad,
väljas juba sajab lund,
käes on külmad ilmad.

Foto NAGI's: PA290083

Foto NAGI's: PA220027

Foto NAGI's: PA220030

Nagu mu tütar ütleb, oleme "ühtekad" ehk siis on meil sarnased mütsid ja kanname neid rõõmuga. Tal palmikud ja mul lihtsamast lihtsam "kolmest kolm" muster. Lõng koosneb kahest komponendist - Leedu villane ja Hiina naarits.
Üritasin kunagi sellest naaritsast midagi kududa, ei olnud sellel ei tegu ega nägu. Kuidagi lodev oli see tulemus. Hakkasin siis otsima talle kaaslast ja Vana-Viru tänavalt leidsingi. Lõpp hea, müts hea, isegi kaks.

Täna on ilus hingedepäev, ilusate hingede päev, kui soovid.
Käisin möödunud nädalavahetusel kalli kudu-Tiina juures oma lõngu põimimas. Ja ühel hetkel tundsin tohutut puudust oma vanaemast, millist ma pole ehk iial tundnud ja samal silmapilgul ka tema kohalolu. Veider. Mu lõngad takerdusid ja samal hetkel need nagu siluti pehmete paidega taas jooksma ikka rida rea järel.
Ma olen oma elus nii palju igatsenud, et see polnud mulle võõras kogemus, aga täiesti teisest küljest, aegade ladestiste alt, põhjatust tundmatust tardumusest. Aeg annab kõigele alati suurema mõõtme, väärtuse ja väärikuse. Meenutused ja unustuse, täitumata unistused ja loomata lootuse.

Wednesday, October 12, 2016

Ujumismüts.

Sel laupäeval lähen ma siis jälle kudukuninganna Tiina Meeri juurde kuduma. Ei jõua ära oodata.
Aga ega ma siis vahepeal jõude istunud ole. Ikka kudunud ja luuletanud.

Luba, et sa mulle kood
täna ühe soki
homme teise ,
ülehomme
võtad uue toki,
täpilise mütsi tarvis
silmad üles lood
rida realt kõik unistused
tõelisuseks kood.

Kudusin lapsele ujumismütsi. Just-just. Ujumismüts on müts, millesse võid panna oma ujulaniisked juuksed ja koju minna.

Foto NAGI's: P7220448

Foto NAGI's: P7220445

Foto NAGI's: P7220458

Foto NAGI's: P7240491

Foto NAGI's: P7240503

Istutasin need liiliad künkale. Ootan neid suvel õitsema.

Friday, August 5, 2016

Nupud nõudmiseni.

Täiendan seekord oma käsitööpagasit ühe kampsuniga, mis juba mõnda aega kandmisest rõõmu tunneb ja väga meeldiv kududa oli.
"Väikese nupu" muster on lihtne ja sellega võib katta suuri pindasid, samas sobib ta edukalt kinda randmesse ja soki säärde kududa. Ühtviisi hästi sobib ringselt või kahel vardal punuda.

Foto NAGI's: P2240503

Foto NAGI's: P2240491

Foto NAGI's: P2240497

Foto NAGI's: P2240494

Foto NAGI's: P2240495

Lõng asutusest http://www.woolandwoollen.eu/. Poolilõng, mis on küllalt peenike, sisaldab alpakat, villa ja 40% akrüüli. Lisasin sinna juurde kašmiiriga peenikese villalõnga, et pisut toekam oleks.

Siin saab ammu näidatud müts veelkord tähelepanu. Tegemist on samuti "väikese nupuga" ja pooleteise kordse soonikuga. Avaldan siinkohal õpetuse.

Foto NAGI's: PC290178


NUPULINE MÜTS

Loo üles 121 silma. Müts on kootud kahel vardal. Samas võib kududa ka ringselt.

Sooniku moodustab niinimetatud pooleteisekordne soonik, mis ei veni välja ja on dekoratiivne nii paremelt kui ka pahemalt poolt. Pahemalt poolt meenutab pahempidist kudet.
1. rida 1. silmus tõsta kudumata ära, 2. silmus koo pahempidi ja 3. silmus parempidi, koo 1-1 soonik rea lõpuni.
2. rida (töö parem pool) 1. silmus tõsta kudumata ära, koo pahempidistest silmustest parempidised ja parempidised tõsta kudumata üle, nii rea lõpuni.

Korda 20 rida.

Kasvata vahele pahempidistest silmustest juurde 16 silma, et müts oleks pisut lopsakam.
Muster on "väike nupp", mis kootakse 1-1 soonikus.

1.-3. rida 1. silmus tõsta kudumata ära ja koo 1-1 soonik rea lõpuni.
4. rida - nupu kudumine - 1. silmus kudumata ära tõsta, vasakul vardal peaks nüüd olema esimene silmus parempidine (kui on pahempidine, siis koo silmus pahempidi läbi) pane varras veel kudumata kolmanda ja neljanda vahelt läbi ning tõmba töö ette lõngast aas. Koo sellest aasast silmus. Tõsta kudumata kolm silmust paremale vardale ja aastast kootud silmus üle nende kolme silmuse.
Koo pahempidine silmus.
Korda nupu kudumist.

5.- 7. rida korda nagu 1.-3. rida 1-1 soonikut.

8. rida - nupu kudumine - 1. silmus kudumata ära tõsta, 2. silmus parempidi kududa, 3. silmus pahempidi kududa, järgmisest kolmest silmusest moodusta nupp. Seejärel koo pahempidine silmus ja uuesti nupp. Nii rea lõpuni.

Korda ridu 1.-8. Kuuel korral.
Saad 12 rida kootud nuppe.
Nupud ei asetse üksteise peal vaid on nihkes moodustades omamoodi võrgustiku.

Koo veel kolm rida 1-1 soonikut ja kahanda silmi üle rea nii, et alles jääb umbes 20 silma. Õmble ots ja mütsi küljed kokku, tee mütsile tutt ja kinnita see.


Mütsi kaal
Lõnga kulu 25 gr peenikest mohääri ja Drops Alpacat (tokk 50 gr 167 m) 70 gr või muud sarnast lõnga. Ilusa tulemuse saab ka mohääri ja maavillase kokku kudumisel.
Vardad. Mütsi soonik on kootud 2,5 varrastega ja nupuline pind 3,5 varrastega.