Friday, April 10, 2015

Kuduhoolik sirutab selga.

Mis on kudumise kõige suurem puudus?
Eks ikka see, et kummuli kudumi kohal kasvab kühm selga. Ilma naljata.
Umbkaudu 1992. aastal kudusin kord 30 tunniga küllalt sisuka sviitri ja asi päädis sellega, et mul olid käelabad paistes nagu labidad. Taaskord - ilma naljata. Siis lubasin endale (kedagi teist see ei huvitanud), et ma enam iial midagi sellist ei tee. Seekord on minu koht sõnapidajate siivsas rivis.
Edaspidi olen vältinud igasugu liigset pingutust ja naljaga pooleks koon rea või kaks ning tõusen siis, sirutan selja sirgeks ja teen enesekindlalt sammu või kaks, et võtta kompvek või parem veel kaks. Ehee, eks olen tallanud arvestatava raja külmkapi ja tugitooli vahele, sest magusa peale mekiks suutäie soolast. Aga kõik ainult headel eesmärkidel, et kudumise kõverused sirgeks saaks.

Poolikuid töid ma üldiselt ei näita, aga siin on üks tekk. Eks saab siis näha, millise talve ma selle all magan...

Foto NAGI's: pilt201 020

Foto NAGI's: pilt201 014

...mmm... maavillane, täpselt nagu ma isegi.

Aga vahel viivad mu teed kudumise juurest kaugemalegi, näiteks Kaberneeme randa, kus varakevades külmad lained kohinal rannale libisevad meenutades mulle neid kaugeid suvesid, mil oma tõtaka punase Sunny´ga randa kihutasime, et endasse hingata mere lõputut vabadust. Elu on ilus oma kulgemise ääretuses nagu mere lõputu loks.

Foto NAGI's: P3152298

Vaatan neid tüvesid, mis seisavad eimillelegi toetudes, vaid usul püsides nagu inimesed, tahavad seda siis või ei taha...

Foto NAGI's: P3152300

Foto NAGI's: P3152301

Juured turritavad nagu abipalves käed. Aitad siis?

Foto NAGI's: P3152302

Foto NAGI's: P3152303

Foto NAGI's: P3152304

Kudumiseni.





No comments:

Post a Comment